“mis arvad ise sa, kui kaua võimalik
on vastu pidada ilma suremata?” (“100”)
Esimeste kuulamiste lemmiklood on “Puhkepäev”, “Start Stopp” ja plaadi ainus instrumentaal “Marko Kristal” (mõnus lounge'lik pala, ja kui selle juurde käib veel kujutlus Kristali platsiäärsest hängimisest – igati vahva). (Ka “Topeltvikerkaare” instrumentaal “Pidu võõraste inseneridega” oli üks eelmise plaadi lemmikhetki.)
“Kiletron” pole ehk nii otsekoheselt rokilik kui eelmine plaat, ehk on selles omajagu “süüd” poole bändi osalemises Köögi kollektiivis? Mingi mõju tundub olevat ka 80ndate ameerika alternatiivroki muusikal (ei tasu tähele panna eelmise lause algust), eriti tuleb selline mõte pähe “Mu binoklis” ja “100” lugusid kuulates (täpsemini väljendutakse ekspressis). Plaat pole nii selgete algus- ja lõpulugudega kui “Topeltvikerkaar” (mis tundub olevat plaadina paremini kokku komponeeritud, ta justkui moodustaks ühtse narratiivi, segasevõitu loo urbaansest noorest tööinimesest; siis tegelikult “Kiletron” ongi selle loogiline jätk – lood raske töönädala painete puhkepäevadel taastumisest, enese kokku kraapimisest? Ok, see on täielik juhumõte, mis just nüüd ja praegu pähe kargas.).
Laulusõnad on omaette ooper, süüdimatu sõnavulin (“taastumine, enese kokku kraapimine”?), mõneti sarnane Tartu Popi ja Roki Instituudi õhulossidega, ent sellest natuke tumedam ja lihtlauselikum. Naiivsed laulusõnad, millel on potentsiaali olla tsiteeritavad. Veider on see, kui ebalauljalikult neid lauldakse (mis ei ole üldse miinuseks), bukletiga sõnu jälgides läheb kuulamisel nii mõnigi fraas millegipärast kaotsi või lihtsalt ei pane seda tähele enne kui tabad fraasi lõppu (oma süü võib muidugi olla mu plaadimängijal, mis pigem seadistatud muusikatümakaks kui puhta stuudiosaundi kuulamiseks). Ausalt öeldes polegi “Topeltvikerkaart” eraldi laulusõnu jälgides kuulanud, praegu selle laulusõnu lugedes tuleb samasugune süüdimatu sõnavulina tunne. Nojah, ikka tuhat korda etem kui standardsete poplaulude öökimaajav mula.
Plaadikujundus on hea, ent eelmise plaadi on kuidagi mõnusam, omasem. Külm ja justkui protsessi kirjeldav.
“Reede” - alguslugu pole just midagi erilist, mingis mõttes meenutab “Idiootide kateedrit” (millegipärast ei viitsi seda lugu heledate häälte pärast kuulata).
“Start Stopil” on hitipotentsiaal, meeldejääv lugu. Noh, kaasalauldav.
“Melodraama” - tore pala, mõnus laulmisviis.
“Praha kevad” - üsna igav, sõnad kaovad eiteakuhu, mõni hetk on natuke piafrausilik.
“Mu binoklis” - laivis ehk huvitav kitarrikeevitamine?
“100” - mõnus unelev lugu, samuti sellele järgnev laisk kantrilik “Marko Kristal”, kulgemismuusika äraspidisel rütmil.
“Ester” - köögilik või suisa orelipoisilik laulmine, ei tekkinud erilist klikkamist.
“Puhkepäev” - meeldib see klaverlik korduv klimberdus või helikatke ja leelutav pa-pa-paatamine, midagi teeb mind nostalgiliseks.
“Sügisene meloodia” - eurovisioonilik marsimuusika.
“(Sa olid mu viimase leveli) lõpuboss” on päris catchy, aga suurt muljet ei avalda, hetkiti justkui jaakjoalalik laulmine.
“Suhkur” pole just meeldejääv, üks sündikoht on tore.
Keegi võiks kaverdada seda plaati gregooriuse koraali laadis, huvitav oleks kuulda laulusõnu teises kontekstis.
Igal juhul, väärt lisandus plaadiriiulisse.
andurground
myspace
wiki
rada7
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar