Loen ja loen. Teen vahepeal arvustusi lahti (internett on ses osas imeline), et tahaks loetust rääkida, tahaks neid tundeid ja mõtteid jagada. Raisk, ma olin ju ka kunagi noor! Rsk, mul ju oli ka kunagi sisemist põlemist mujalegi anda kui oma väga isiklikku ellu! Rsk, ma ju ... peaaegu mäletan selliseid asju endagi elust!
Lausa kuulen mõne tegelase häält, kõnepruuk ja olek on nii tuttavad ja ...
Aaaawww!!!
Aga need netist leitud arvustused, sealsed arvustajad räägivad täiesti valedest asjadest ju! Olgu, J. Ross, kes peaks ju midagigi teadma, on vähemalt emad ja pojad ja nende suhte ära tabanud samamoodi kui mina, ent pff, millele mujal tähelepanu pööratakse!
Et kas ikka Poola ja mis aastad ikka ja muu selline täiesti ebaoluline mudru.
Keda normaalset inimest huvitab?! Olgu või ulmeAngoola aastal 45 enne meie aega, see ei ole ju oluline!!!
Oluline on, et noor olla on noor olla (mitte „loll olla” ega „kevadet südames kanda” ega isegi „tühisuste tühisus ja kõik on tühine”) ja noorus ei tule tõesti iial tagasi, sedasi hiljem enam inimesed ei põle.
Ja krt, see võibolla ongi hea. Muidu oleks pool maailma maha põletatud ja miski poleks IKKAGI parem.
Ma ei tea, kas ma kunagi olen olnud nii enesekindel ja särav noor. Võibolla ma ei osanud noorena noor olla ja nüüd on juba hilja? Aga vähemalt sobin sinna emade kilda – sama huvitav, elu ja kogemusi täis, tark ja ometi ikka otsiv, kui Zofia, Ewa, vana Ada, olen ka mina.
Ema olemise olen käppa saanud, see mul ei kripelda, aga noor, vat noor ma küll ei osanud olla ...
Üldiselt on nii, et Mudlum ei jutusta lugu.
See teeb mu nii rõõmsaks.
Elu ei ole lugu. Kõik lood, mida inimesed räägivad või kirjutavad, on konstruktid. Alati ja eranditult. Mis krdi algus? Mis krdi lõpp? Mis krdi olulised tegelased ja kõrvaltegelased, kes on olemas peamiselt selleks, et oluliste tegelaste maailm natuke elavam oleks?!
Nõnda tulebki Mudlum ja kirjutab mõttekalt, kirjutab, nagu elu on, kuigi veidi vähendatud vormis. Inimesed ilmuvad ja kaovad ei-tea-miks, toimuvad sündmused, mõned viivad kuhugi edasi, teised jäävad lihtsalt ripakile, midagi juhtus, aga krt teab, miks ja mida see mõjutas, keegi ei tea kõigele vastuseid ja lahendusi, sest elu lihtsalt ei käi nii.
Mida on olnud raske õppida, sest pidevalt ümbritseti mind lugudega ja ma ootasin kaua-kaua, et noh, elu peaks ju olema lugu. Punktist a peaks läbi b ja c jõudma d-ni, miks ma pidevalt a juurest täiesti suvaliselt k või w-ni koperdan ja isegi kui hirmsa pingutusega b-ni jõuan, c on täiesti kättesaamatu? Mis toimub? Kelle kirju lehm?
Olen natuke armukade ka. Mitte et ta oskab sedasi kirjutada (ma oskan tegelt samuti), vaid et ta julges.
Julges teha, nagu ei tehta.
Mina oma mustandeid muudkui vaatan pilguga: „Hm, kas seda on loo jaoks vaja? Ei? Kärbime välja. Küll aga oleks vist vaja seda stseeni ... no kirjutame sisse.”
Oleks ma MÕELNUD, oleksin võibolla kirjutanud vähem lugu ja rohkem elu, ent ma ei mõelnud. Nii sees oli loo jutustamine, küllap on ikka veel.
Kuigi nüüd selle võrra vähem, et mu teadvus on vastu võtnud idee: „Teistmoodi saab ka!”
On hirmus tore, et on Mudlum, kes julgeb kirjutada rohkem elu ja vähem lugu, ja ma nüüd samuti targem.
Kunagi (NOORemana, kuigi mitte päris noorena, 30 oli juba kukkunud) kirjutasin luuletuse.
Täiesti tavalise Luciferi täiesti tavaline lugu
Eks olid kord ajad, mil lootsime verega võita,
toore jõuga õelale maailmale õlaga sisse sõita
ja röökida hõisates taevasse kaunimat laulu
ja trotsida hallust ja hukku ja harjunud viiside raudu:
sest esmalt alati ollakse noor.
Eks olid kord ajad, mil põlesid pihud ja peeglid,
tuli ribadeks kiskuda sõgedad seadused-reeglid,
ja nutetud sai, ja karjutud maailma valu
ja teatud, et iialgi! Päevagi! Mina ei talu.
sest ükskord alati ollakse noor.
Kõik vead olid alati võõrad, kustutust väärt,
(ei ainult iseend uskudes nähta ju enese äärt!)
ning üksi maailma vastu, silmades surmaleek
valmis olime astuma silmapilk igalt teelt.
sest noorus on paraku pime.
Kui aga kunagi kaotad peost muutmatud tõed,
kui hõõgvele löövad need kuhjunud söed,
kui peeglist kaob ingel, vaid hinge sealt näed
ja löömise asemel kuulama jääd –
siis elu lõpust hüüab sinu nime
su vanadus, su tarkus, langemine.
Häh, loen seda luuletust ja mõtlen, et muidugi, õige jah.
Ka mina olen kunagi noor olnud, oli-oli nii!
Aga olen selle ajust välja tõrjunud, sest mis halvavalt ja jubedal eristab noorust ja praegust eluperioodi on suhe lootusesse – kunagi olid head asjad tulevikus „nagunii tulevad, ainus küsimus on, millal” ja nüüd: „no ma vahel harva ikka natuke loodan veel, aga muidugi tean taustal, et kõik läheb nagu alati” – ja krt, lähebki.
„Poola poisid” on muuseas raamat sellestki: kuidas arvatakse, et läks hästi, aga tegelikult läheb kõik ikka nagu tavaliselt.
Üks asi meeldib mulle ka avastusena Eesti reaalkontekstis, mitte rangelt raamatunaudinguna.
Kenderi roll. Ma kogu aeg arvasin, et see oli (ja on) ZA/UM-is pisi-pisike ja mind peeti selle arvamise pärast päris mitmete inimeste poolt naiivseks – ent paistab, et vähemalt asja sees olijatele näis samamoodi.
Ja hea ongi. Temast küll raamatut lugeda ei viitsiks =P Poola poisid on palju põnevamad!
Natuke muud tagasisidet ka
Goodreads
Sehkendaja
Sirp
Kirjad Sõgedate Külast
võõras keeles
Värske Rõhk
Katrina
Kunnust ei lingi, sest mina kirjutasin selle arvamuse siin, mina valin, keda lingin, keda ei. Ja Kunnust mitte, sest tema arvamus mind ei huvita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar