On luulekogu ja on järelsõna. On luule ja on luuleteraapia. On luuletamine ja on depressioon. Ühesõnaga, keeruline on sellele raamatule läheneda kirjandusliku mõõdupuuga, kuivõrd tegu oleks siiski teraapilise protsessi kokkuvõttega. Ühelt poolt on justkui tunda, kuidas autor on kirjutajana arenenud - püüdlik riimimine asendub suuremas jaos vabavärsiga, mis paratamatult loetavam kui riimidega arvestamine. Aga kuidas sa hindad depressiooni läbi luulekogemuse?
Raamatu lõpetab Katrin Aava ülevaade luuleteraapiast ja kuidas läbi selle tõlgendada Rogenbaumi kirjutatut. Jällegi, see pole õieti luulest, vaid inimkogemusest. Eks siin on veidi mõeldav, et luule võiks olla midagi enamat kui ühe inimese kogemuse lahtikirjutamine. A la proosa vs biograafia - ka biograafia on üks jutustamise vorme ja jutustamine on ikka valikute tegemine, aga ikkagi mingil moel piiratud eluloolise ainesega. Ühesõnaga, ma ei ole kindel, kas seda raamatut saab õieti luule pähe lugeda - aga sellisena see vast polegi mõeldud?
Ikka veel elus
Olen elus.
Olen täna natuke elus.
Vaatan tulle ja näen,
järelikult silmad töötavad.
Käsi haarab teetassi,
järelikult janunen veel
elu või vähemalt tee järele.
Olen elus.
Vaatan peeglisse
ja näen oma keha piire.
Näen, et liigutan ja hingan.
Püüan naeratada -
suunurgad suunduvad ülespoole,
aga silmad ei liigu.
Olen elus.
Olen ikka veel natuke elus.
Laman silmad kinni,
käed rinnal risti.
Süda laulab oma tavalist viisi
ikka nii nagu alati.
Ei lase mul veel minna.
(lk 37)
Mälumaht
Sa arvad, et ma ei mäleta
meid enam
Arvad, et olen tõrjunud peast
su naha pehmuse ja lõhna;
unustanud su turvalise embuse;
matnud maha kõik
su lohutavad soojad sõnad;
rebinud tükkideks
varahommikused naljad ja pilgud;
trampinud jalge alla
armastuse.
Iga mu keharakk mäletab.
Ja pea korrutab iga päev:
“Mälumaht on täis -
kustuta vana.
Mälumaht on täis -
kustuta vana.”
Pean hakkama kõvaketast
tühjendama,
pakkima mälestused meist
ZIPiks kokku
ja tõstma välisele kettale.
Ei kustuta, aga teen ruumi juurde.
(lk 71)
