18 märts, 2011

Fjodor Dostojevski – Kurjad vaimud (1997)

“Kelle laps see siin ennest oli?” 
“Vanaeide ämm tuli siia, või ei, minia... aga ükskõik. Kolm päeva. Lamab haigevoodis, laps sealsamas; öösiti röögib, kõht. Ema magab, vanaeit toob lapse siia; mul on pall. Hamburgi pall. Ostsin Hamburgist, et visata ja püüda: teeb selja tugevamaks. Tüdruklaps.” 
“Kas te armastate lapsi?” 
“Armastan,” kostis Kirillov, muide, üsna ükskõikselt. 
“Küllap te siis armastate ka elu?” 
“Jah, ma armastan ka elu – mis siis?” 
“Kuid olete otsustanud enda maha lasta.” 
“Mis sellest? Milleks neid asju kokku panna? Elu on omasoodu ja see omasoodu. Elu on, surma ei ole.” 
“Kas te olete hakanud uskuma tulevast igavest elu?” 
“Ei, mitte tulevast igavest elu, vaid siinset igavest elu. On hetked, te jõuate sellesse hetke ja aeg jääb äkitselt seisma ja on igavik.” 
“Ja teie loodate jõuda niisugusesse hetke?” (lk 210)

Dostojevski on vast parim kirjanik oma 4 romaaniga – mis pisut hämmastav seetõttu, et tegemist on realistlikus laadis kirjutajaga (ent realismiski igati vildakas, mis ehk ongi... võluv). Sel romaanil otsest peategelast polegi – ongi vaid (enam-vähem) kurjad vaimud, kes on igati tühised ja omadega lühises (või täpsemini – Venemaaga sideme kaotanud).
Raamat (ehk kroonika) algab kergelt ja lõbusalt (kuigi minajutustaja hoiatab jne), siis teksti edenedes läheb üha sünkjamaks ning lõpuks ongi enamik sigu end kaljult alla kukutanud (kusjuures surma saavad need, kes on välismaal “nakatunud” - Nikolai, Kirillov, Šatovid (+ vastsündinu), Liza, Stepan (aga Pjotr pääseb); kodumaised sead asuvad pea kõik rohkem või vähem oma tegusid kahetsema (v.a. Fedka)).
Autoril on romaanides üldiselt kaks kuju, kes mõjuvad eriti traagiliselt – võrdlemisi esilolevad nooremapoolsed kangelased ja taustajõududest emad (Karamazovite puhul vast vähem?); selle raamatu puhul ehk puudub erilisemalt esilekerkiv noor kangelanna (kuigi kõiksugu hulle tibisid on küllaga).

Siiski, seekordsel lugemisel kerkisid vast endale enam esile 4 tegelast, kes omakorda särisevad kolmikutes: Stepan-Varvara-Pjotr, Nikolai-Pjotr-Varvara, Varvara-Nikolai-Stepan, Pjotr-Nikolai-Stepan (ehk siis lapsed ja vanemad, Varvara pole küll nihilist ega revolutsionäärsete huvidega memm, aga... annab oma tahtmatu osa). Mis ei tähenda, et “prügikalad” (Šatov, Kirillov, Lembke) oleks vähem vägevamad (ent siiski pisema ampluaaga). Kõik nad on ühtaegu lapsikud (inimlikud?) kui hirmuäratavad (nii tegude kui mõistmatusega).
Kokku on kõik siis terav ja kriitiline ja äge läbilõige 1860-70ndate vene eliidist ja nö revolutsiooniliselt mõtlevast seltskonnast, pole ühtegi heatahtlikumat kirjeldamist leidvat meest (sest naised on sellised... hmm, plahvatusohtlikud lisandid meeste aadete põrkumistele).

Huvitav vaadata, kuidas enamasti annab autor oma tegelastele poolikuid või kaheldavaid iseloomustusi (või noh, õigemini autori minajutustaja, kes on omakorda üks sogane ja kahtlane tegelinski): “Hiljem rääkisid meil palju, et ta olevat lühikese aruga; kuid see ei olnud päris õiglane.” (lk 96).
Päris latatararomaan, vennad kukuvad ikka niimoodi jutustama, et ohohoo, napisõnalisus tähendab ehk paari lauset või Varvara mühatusi. Ent sellest moodustubki ports pööraseid dialooge (nt Nikolai ning Pjotr-Kirillov-Šatov lk 193-228), kuidas küll tegelaste kehakeel kaasa mängib, milline eksalteeritus, milline külmaverelisus, milline ükskõiksus, milline piinlemine.
Ning kui Stepan eriti närvis või haige on, kukub ta pudrutama prantsuse keeles (“Sortside” väljaandes ei antud teatavasti mingit tõlget – päris huvitav kogemus oli seda lugeda prantsust oskamata).
See, kuidas Varvara Darjat Stepanile maha kupeldab (lk 60-62), on fantastiliselt egoistlik. Karmazinovi “Merci” kirjeldus (lk 424-426) on nii lõikavalt irooniline, et... on kohe (järelsõnas mainib Torop, et ehk torge Turgenevile). Kui algul ei pannud tähelegi Kirillovi kõneviisi kummalisust, siis üks hetk oli tore sellele pihta saada.

Nojah. Eks omaette ooper on autori juutide ja sakslaste põlgus. Ahjaa... ja kes siis lõpuni positiivne on? Muidugi lihtne vene inimene. Kuidas siis teisiti.

“Tõsi küll, meil oli ka midagi, mis oli hoopis tõsisem kui paljas skandaalihimu: see oli mingi kõikehõlmav ärritus, midagi kustumatult kurja; tundus, et kõik olid kõigest kohutavalt tüdinud. Valitses mingi üldine rabe künism, kuidagi üle jõu käiv, pingutatud künism.” (lk 410)

Kommentaare ei ole: