Sissevaade siis Prantsuse saadiku elust peamiselt Petrogradis tsaaride viimastel aastatel, üks lõpmatu pulbitsev revolutsioonijutt, mis ta kõrvu mitmest suust kostab ja siis tagantjärgi mälestustes lugejatele vahendab. Huvitav on 1914. aastal tsaari visioon Euroopa sõjajärgsest ümberjagamisest (lk 161-163). Lenini esmamainimine on tore – milline totter anarhist (lk 145-146), hiljemgi jääb prantslasele temast mulje kui (kuulu järgi) päris hullust, no et istub Soome vaksalis oma nõukogulastega ja ausat inimjuttu ei kuula. Ikka hämmastab, kui ebameeldiva välimuse või õigemini olekuga viimane tsaar piltidel on (aga noh, samas, milline monarh ei ole äbarik?). Paras müstika, et Rasputini sugused kakerdavad tsaariperekonna ümber ja aitavad poliitikat juhtida, munga tapmine on muidugi paras kirjanduslik ooper (lk 520-527), kui palju selles versioonis tõde on, jäägu asjatundjatele teada. Raamatus palju tähelepanekuid selle vene hinge kohta, mis kontekstist väljakistuna võiks üpris mahlakalt kõlada (aga ei hakka siin kontekstist kiskuma, veerige ise). Huvitav võiks olla lugeda Petrogradi lihtinimese mälestusi 1917. aasta mullistustest – milline see lõputu võimuvõitlus võis tavainimesele näida, kas oli kellelegi pöialt hoida või lihtsalt elust kinni hoidmine.raamatumaailm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar