Meelelahutuseks siis üle pika aja Harry Dresdeni seiklusi, seekord on Dresden jäänud jänni kahe frondiga - vampiiride üks fraktsioon Punane Koda tahab teda tappa (seda küll duelli läbi (aga vampiirid pole teatavasti just kõige eetilisemad tüübid), mille tulemusel - ehk Dresdeni surmal - saaks vältida edasist sõjategevust Punase Koja ja Valge Nõukogu vahel); teiselt poolt on varastatud Kristuse surilina, mis olevat toodud Chicagosse … ja mida püüavad kätte saada iidsed deemonid, mille abil saaks vallandada Maal järjekordset apokalüpsist. Mitte et see otseselt Dresdeni mure peaks olema, kuid Vatikani saadik on ta palganud mitteametlikuks uurimiseks ning millegi eest tuleb teatavasti arveid maksta.
Kuid jah, kiirelt selgub, et rahaline kasum on küll kõige tähtsusetum selle jandi keskel - kuidagi tuleb elus püsida, et ametlikule duellile jõuda ja samaaegselt tegelda veel hullemate deemonite käsilastega.
Aga ta ei ole üksi - talle on abiks Michael koos kahe rüütliga, niisamuti ilmub välja ta armastatud Susan … kes on nüüdseks Lõuna-Ameerikas salaja resideerudes õige vampiiristunud. Kuid tunded on jäänud ja see on muidugi puhas traagika, sest kirehetkel võib vampiir teadagi hambad sisse lüüa. Ja Susanil saladusi jätkub. Ning jah, need deemonid, keda pole võimalik tappa, ja need rüütlid oma eetiliste piirangutega. Ja muidugi on jälle maffiaboss Marcone, kel on selles sasipuntras oma tahtmised … ja saladused.
Eks kerge probleem ka selles, et pole ju lugenud sarja neljandat romaani “Suverüütel”, mis sellele romaanile eelneb - nii jäävad mitmed vihjed haldjatele või Susaniga juhtunule kuidagi hämaraks (või no tõepoolest, ehk lihtsalt ei mäleta kolmandas romaanis juhtunut).
“Hoolimata võluritest ja vampiiridest teadsid üleloomulikus kogukonnas kõik, et vana hea tavasurelik on üks planeedi kõige ohtlikum jõud, ja tegid kõik, mis suutsid, et rahvas tervikuna neid ei märkaks.
Samal ajal tegi rahvas tervikuna kõik võimaliku, et üleloomulikke asju mitte märgata, nii et see toimis.” (lk 82)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar