Peale Eriksoni “House of Chains” lugemist on see romaan muidugi üks paras jalutuskäik pargis. seikluslugu, kus on head ja halvad tegelased ning mõnigi kõrvaltegelane saab õppetunde, kuidas olla parem inimene. Ja seekord lõppeb kõik hästi.
Sest nagu vihjatakse (ja nagu võib järeldada järgmiste köidete pealkirjadest), siis käesolev romaan on tõesti vaid sissejuhatus teemasse: kuidas taastada vana impeerium, mida siis soovivad kuningriikide ülesed jõud (seda siis ennekõike kiriku juhtimisel). Lisaks lastakse vabadusse 900 aastat vangistuses olnud võlur, kelle vabastamine olevat aastasadu vanade hoiatuste kohaselt väga, väga vale tegu. Eks siis näis, mis edasi saab, püüan jätkata romaanitsükli teise romaaniga (mis siis Orbiti väljaandes on üheskoos käesoleva romaaniga; eks viimastel nädalatel on see omnibus ka juutuubis audioraamatuna olemas).
Lugu on siis sellest, et kaks kõrgeklassilist varast Royce ja Hadrian lavastatakse süüdi Melengari kuninga tapmises. Piinamine koos hukkamisega peaks toimuma juba kuningatapujärgsel hommikul, aga printsess Arista vabastab need süüdistatavad ja käsib neil röövida oma troonipärijast noorem vend Alric, ning see kolmik peaks leidma üles salavangla, kus on siis aastasadu vangistatud olnud võlur Esrahaddon.
Peadpööritavate seikluste järel jõutaksegi vastupunniva troonipärijaga sinna salavanglasse ning Esrahaddon räägib … asjadest. Et salavanglast eluga pääseda, peavad nad selle kurikuulsa võluri samuti vabastama. Mida ka tehakse.
“Alric looked up at the thief with a scowl. “I just want to say for the record that as far as royal protectors go, you’re not very good.”
“It’s my first day,” Royce replied dryly.
“And already I’m trapped in a timeless prison. I shudder to think what might have happened if you had a whole week.” (lk 156)
Aga peale salavanglast pääsemist püüab vend just tagasi koju pöörduda … ent satub onu palgasõdurite küüsi, kes soovivad Alricu pea eemaldada, et see terve noormehe asemel tagasi kuningakotta viia. Ja siis … noh, juhtub veel paljutki.
Ühesõnaga, möllu jagub ja üsna traditsioonisel viisil. Kui tänapäeva mitmed fantaasiaautorid püüavad naistegelasi kuidagi värskemalt kujutada, siis Sullivan selle nimel suurt ei pinguta - tõsi küll, printsess Arista pole miski kohatäide; eks ta on üsna pahane, et naistel pole võimalusi võimule või haritud saada jne. Vast huvitavaim tegelaskuju on noor munk Myron, kes on lapsest saati kloostrimüüride sees elanud ning peale kloostri ja selle elanike põletamist peab nüüd maailmaga tutvuma ja ainsa ellujäänu südametunnistusega piinlema (miks ja kuidas ta ellu jäi, ei hakka avaldama). Vaat see oma aja intellektuaali naiivsus ja äng (kas seda võiks nüüd nimetada tragikoomiliseks, aga igal juhul on Myroni kaudu mõlemat selles tekstis) mõjub küll mitmeplaanilisemalt kui teised pea- ja peamised kõrvaltegelased.
Aga jah, hiljuti kirjutasin miski fantaasiakirjanduse puhul (vist siin või mäletan mööda) eepilise fantaasia ja sünkmorni erinevusest (a la sünkmorn pakub enam samastumist tänapäeva ängidega inimestele), siis see romaan on puhtalt meelelahutus kui selline, ja ega meelelahutust on ikka õigel ajal vaja. Kes samas teab, kuulu järgi minevat edaspidi lugu hullemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar