Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (2010)

“Pea kuulus vast neljakümneaastasele mehele, veri oli sellelt maha pestud. Pea muutub palju väiksemaks, kui veri sellelt maha voolab, pani Melchior tähele, nägu vajub sisse, nahk tõmbub kergelt kollaseks...” (lk 56)

Nikluse kaanekujundus on seekord kui arvutimängu taustapilt, ei oska seda just õnnestunuks pidada; kaugemalt vaadates normaalne, aga lähemalt jääb mulje, nagu oleks väikest pilti kõvasti suurendatud. Selles suhtes hämmastav raamat, et puuduvad silmatorkavad näpukad, igati korralikult teostatud tekst.

“Ta vaatas neid mehi ja mõistatas nende mõtteid, sest nii peletas ta eemale ka omaenda hirmsat saladust, nii hakkas ta vastu oma soo needusele, nagu oli ka apteekriamet Wakenstedede õnn ja õnnetus, võti nende nuhtluse murdmiseks, aga võib-olla ei olnud ka mitte, sest seni polnud veel ükski Wakenstede-apteeker leidnud rohtu oma hirmsa painaja vastu.” (lk 111)

Lugu siis sellest, kuidas 15. sajandi alguse Tallinnas juhtuvad mõned mõrvad ja kuidas apteeker Melchiori abiga (või õigemini eestvõttel) püütakse neid lahendada (vastavalt sellele, kuidas oleks sobilikum nii ordule kui raele). Et tol ajal oli teatavasti täies hoos 700-aastane eesti rahva orjapõli, siis tegelasteks eelkõige Hansalinnadest pärit asjapulgad, kelle saksapärased nimed on muidugi sellised, et algul ei kipu suurt eristama, ikka ühesugune rah-rah-rah (aga sellega harjub peagi, lihtsalt avalehtedel tekkis hetkeks oie). Tallinna sarimõrvari viis päid maha raiuda on iseenesest päris õõvastav (ah, ei saa rohkem telgitaguseid avada), üleüldine verejanu on ehk samas ajastutruu (Tuchmani “Kauge peegel” on igatahes päris verine). Mõrvade motiivid on vast kirjanduslikult sobivalt müstilised, tänapäevasest vaatenurgast oodanuks ehk midagi lihtlabasemat.

“Kui inimene sureb äkilist surma, siis on tema keha veel mõnda aega elus ja sellest saab tarviliste arstirohtude jaoks osasid lõigata. Inimese rasvast näiteks keedetakse head salvi luuvalude vastu, noore neitsi neer on hea ravim metsamarjadest saadud mürgituse vastu. Või kui noore mehe reielihast peened ribad lõigata, neid mürri ja aaloega vürtsitada ja veinis leotada ja siis kuivas varjulises kohas rippuda lasta ning lõpuks täiskuu ajal väljas hoida, saab neist ravimi maksahaiguste vastu.” (lk 128)

Huvitav, kas kleptomaanist võiks saada võimalikes järgedes Melchiori ustav ja problemaatiline abiline? See tekst on ehk Hargla enimtuntud Frenchi lugudest erinev, rohkem normaalse kirjanduse (ajaloolise või krimkade) paadunud lugejatele; kiiksu jääb väheks. Ei suuda just Õhtulehe-Martinsoni kombel vaimustuda, raamat on kuidagi üllatavalt tasane või mainstream muu Hargla loominguga võrreldes (hea küll, tõsised ulmefännid harrastavad ikka Kouluraamatute tampimist; aga noh, ei pea kõike nii kitsalt-kramplikult hindama). No pisikiiksuks võiks ehk olla Wakenstedede needus, aga selline (vähemalt selle raamatu põhjal) meditsiiniline nähe nagu üldiselt ei pane huvist kõrvu keerutama. Kaldkirja kasutamine on kena pedagoogiline viis lugejat mõrvauurimises ikka järje peal hoidmiseks. Leidub ka üks x-rated stseen haige inimesega (lk 169-170), mis pingsalt erineb üleüldisest mehelik-siivsast tekstist. Ühesõnaga, raamat on tuumakas ja tugev, aga jääb tsipa normaalseks. Kusagil mainiti “Roosi nime”, endalgi paar korda vilksatas see pähe (aga samas sugulus oleks ikkagi liialt nõrk); ehk ka Bergengrueni “Surm Tallinnas” (ent mälu võib petta). Aga – Hargla on ikka autor, keda vaja lugeda.

Kultuuripealinna hüüdlauseks sobiks seegi:

“Kunagi, võib-olla üsna varsti, pead sa valima, kas sinust saab meisterlaulja või kaupmees. Tallinnale oleks mõlemaid vaja. Olgu need Saalomoni tarkused mis nad on, aga seda ma tean, et ükski linn ei kesta kaua, kui selles on liiga vähe laulumeistreid ja liiga vähe kaupmehi.” (lk 310)

need read
bukahoolik
never judge a book by it's movie
sehkendamine
iibisepesast
segane maailm
minni kunsti- ja kirjandusblogi
trash can dance
kiiksu lugemisarhiiv
päevaleht
arvustus.com
õhtuleht
tavainimene
sirp
nloeb

Sergei Lukjanenko, Vladimir Vassiljev – Päevane Vahtkond (2010)

Nikluse kaanekujundus on nii ja naa, vampiiritibi portree üldiselt ei kutsuks lugema, et nagu noortekas või nii. Aga eks triloogia esimene raamat mõjus julgustavalt.

“Pjotri häälest kostis mingi nukker haletsus. Ta oli silmanähtavalt üks nendest, kellega on huvitav rääkida telefoniga või pimedas – miimika on vaene, nägu igav, kuid see-eest kui palju pooltoone hääles!” (lk 76)

Seekordne osa on siis eelkõige vaade Pimeduse poolelt sellesse intriigide keeristormi, mis saadab Moskva Öist ja Päevast Vahtkonda ning nende igapäeva. Geser ja Zavulon mängivad alluvatega malet ning see tekitab alamais vahel nördimust ja nukrust. Ühesõnaga, tegemist on maagide külma sõjaga. Selle raamatu puhul lisab eesti lugejale vürtsi teadagi maag Edgar, kes võitleb Päevase Vahtkonna ehk Pimeduse poolel Öise Vahtkonna ehk Valguse jõudude vastu – nalja kui palju. Ei taha kõlada marurahvuslikult, aga Edgar on ikka päris venestunud eestlane (mitte et see samas imestama paneks, inimesi on igasuguseid ja Edgar juba Wabariigi ajast Teistsugune olnud).

Kergemeelselt võiks arvata, et autorid on pisut vene šovinismist kantud, ikka lollid ja töllid ukrainlased ja ameeriklased ja eurooplased, pole need täisverelised tegijad. Tegelt ongi pidev lääne võrdlus või vastasseis, vahepealne ala on tõepoolest Ida-Euroopa ehk Tšehhi (Ukraina ja Eesti on noh, sellised mitte nii õnnestunult venelikud, olemuselt pendeldavad Ida-Euroopa ja Venemaa vahel). Iseenesest nagu ei peaks Teistsugustelt eeldama natsionalismi (ikkagi inimkonnaülene nähtus või kuidas?), aga vene Teistsugused on ikkagi Vene Teistsugused. Kõlab naljakalt, aga vene autorid kirjutavad ikka... venelikult; nii on Zotovi põrgu üks vene urgas ja Lukjanenko maagiamaailm üks vene kroonutraditsioonide edasikandjaid, ikka sebivad seal šefid ja puhkusteks jagatakse tuusikuid jne. (Mitu korda sai nüüd “vene” korratud? Piinlik.) Meesautorite nägemuses on Alisa selline kujuteldavalt naiselik ja muidugi kergelt erotomaan; üleüldse on raamatu esimene osa nende kahe raamatu kuuest osast kõige puisem kirjatükk ja seetõttu on ka käesolevast teosest väiksem vaimustus kui esimese raamatu puhul. Mitte et see lause just informatiivne oleks.

ulmekirjanduse baas
kiiksu lugemisarhiiv
yuki lugemispäevik

Emil Mihai Cioran - Lagunemise lühikursus (2002)

Raamat, mis on mustades mõtetes truu kaaslane, hea nõuandja suitsiidiküsimustes ning paljude elu mõtet puudutavate kõhkluste asjatundja. "Olla või mitte olla" pole mingi küsimus, otse loomulikult mitte olla! ("Väljaspool enesetappu pole lunastust. Kas pole see kummaline: surm, ehkki igavene, pole inimtavades endale kohta leidnud; tema kui ainus reaalsus ei saa kunagi moodi tulla. Ja seega, kuivõrd me elame, oleme kõik vanameelsed." (lk 228))

Lugesin seda raamatut esmakordselt lollil ajal, just siis, kui kõik maailm oli pikemat aega hirmus kole, tühi ja Ciorani pessimism tundus täiesti võimaliku tõena. Aga sellisele ahastavale lugejale pole "Lagunemise lühikursus" kohe kindlasti mõeldud, sest taoline ei taha mõttemängudest või üldse mingitest mängudest midagi kuulda. Aiva elu mõttest.

Seletan lähemalt. Kui minu raskemeelne masendus kaalus raamatu sisu tõepähe, siis sellepärast, et selle sama masenduse silmaklapid tõrjusid ilmselget: teose sisu ja vorm välistavad teineteise (nagu näiteks seda võiks teha raamat, mis kirjutab sellest, et raamatuid ei tohi kirjutada). Teos eitab kõike peale mitteolemise, kuid teos ise kuulub ju olemisse. Maailma ei saa eitada selles olles -- sellest tulenebki raamatu olemas olemise ja tema sisu vastuolu.

Leheküljelt 72 leidsin Ciorani tsitaadi: “filosoofia - umbisikuline muretsemine, varjupaik veretute ideede juures - on pääsetee neile, kes poevad pakku elu hukatusliku pulbitsemise eest.” Just selline on "Lagunemise lühikursus". Mõtteharjutus, ideedega mängimine, kuid ideed ise jäävad ju tegelikult elust endast väljapoole. Kuid masenduses inimese elu ongi üleni pakkupugemine "elu hukatusliku pulbitsemise eest", ja õnn on, kui seda saab kõrvalt näha, üldjuhul ilmselt mitte, ja nagu käsn imeb ta hirmsa innuga endasse kõiki ideid ja teooriad. Sest ideed ongi tema maailm ja elu kole pulbitsus.

Ja vaatamata kõigele tundub mulle siiski, et Cioran kõneleb puhast tõtt. Ainult et see tõde ei ole ehk eriti tervislik.

Nii, ja kui nüüd see tähtis asi on selgeks räägitud, mõningad tekstinäited ja tarkuseterad.

"Kui mitte arvestada mõnd üksikut jäägitu melanhoolia ja ainulaadse vabasurma näidet, pole inimesed muud kui hampelmannid, kes on punaliblesid täis pumbatud, et sünnitada ajalugu ja tema näomoondusi." (lk 98)

"Selleks, et hõivata filosoofias auväärne koht, tuleb olla komödiant, tuleb austada ideedemängu reegleid ja erutuda pseudoprobleemidest. Kuid igal juhul ei tasu tegelda inimese kui sellisega." (lk 96)

"Vaieldamatult oleme me siin ilmas selleks, et mitte midagi teha; kuid selle asemel et muretult oma kõntsa ja kõdu läbi elu lohistada, näeme me palehigis vaeva ja lämbume läpases õhus." (lk 69)

"Kui mõni sõber või juhuslik vastutulija meile südant puistab, siis viib tema saladuste ilmsikstulek meid kimbatusse. Kas näha tema hingepiinades draamat või farssi? See sõltub eranditult sellest, kas oleme üleväsimusest järeleandlikud või ärritunud. Kuna iseenesest pole saatus muud kui paari verepleki ümber tammumine, siis sõltub meie tujust, kas näeme tema kannatuste eksponeerimises ülearust ja häirivat korda või katset välja meelitada kaastunnet.

Raske on nõustuda argumentidega, mida kaasinimesed oma elu õigustamiseks esitavad, ja nii kerkib iga kord, kui mõnega neist hüvasti jätame, üks ja seesama küsimus: kuidas on võimalik, et ta oma elule lõppu ei tee? Pole ju midagi loomulikumat kui kujutleda teise enesetappu. Kui oleme hõlpsasti korratava äratundmise viivul taibanud ehmatusega omaenda tarbetust, siis paistab loomulik, et teisedki on kogenud sedasama. Enda kõrvaldamine tundub nii lihtne ja loogiline! Miks on siis enesetapp nii harv, mispärast hoidutakse suitsiidist? Aga sellepärast, et kui meie mõistus räägibki elutungi vastu, siis see eimiski, mille sunnil me oma tegutsemist jätkame, kaalub üles mis tahes absoluudid; see seletabki surelike sõnatut surmavastast koalitsiooni; see ei ole mitte eksistentsi sümbol, vaid eksistent ise; see on kõik. Ning see eimiski, see kõik, ei suuda anda elule mõtet, kuid laseb ometi elul jätkuda sellena, mis ta on: mittesuitsidiaalne seisund." (lk 34-35)

"Hetk järgneb hetkele; miski ei loo illusiooni, nagu oleks neil sisu, ega jäta muljet, nagu oleks neil tähendust; hetked veerevad omasoodu, end nende kulg ei ole sama mis mei; me jälgime nende möödavoolu mõistmatus lummuses." (lk 27)

"Kuidas võiksime möönda, et meie kõige mõistatuslikumad nägemused tulenevad üksnes närviärritusest, kui tarvitseks vaid meenutada meie sees ja meist väljas pesitsevat deemonit, et end taas sirgu ajada? Me oleme esivanematelt pärinud kalduvuse objektiveerida oma salajasemaid hädasid; mütoloogia on imbunud meie verre ja kirjandus on säilitanud meis armastuse efektide vastu." (lk 100)

"Jõudeolijad mõistavad asju avaramalt ja sügavamalt kui askeldajad: mingid toimetused ei varjuta nende vaatevälja; sündinud lõputus pühapäevas, lasevad nad pilgul ringi käia -- ja näevad ennast vaatamas." (lk 40)

"Peale maailma Loomise ja Hävitamise on kõik ettevõtmised ühtviisi mõttetud." (lk 104)

"Et tõde pooldada, pole tarvis sellesse uskuda, et mõnd ajajärku õigustada, ei pea ta meeldima, sest iga printsiip on tõestatav, iga sündmus aktsepteeritav. Kõiki ilminguid -- olgu need siis vaimu või aja viljad -- võib vastavalt hetketujule kas omaks võtta või ümber lükata: meie mõtterangusest või mööduvatest tujudest ajendatud argumendid on kõigiti võrdväärsed." (lk 167)



Kriteerium
Quotes
Tears and Saints

Anton Hansen Tammsaare - Tõde ja õigus I (1964)

Pole just paljutõotav kirjutada teosest, mis on niivõrd igatepidi läbi analüüsitud, tõlgendatud ja ülemõeldud, et iga uus arvamus tundub piinliku lapsikusena. Aga ega polegi praegu hetk põhjalikuks analüüsiks, ikka lihtlugeja omanägemus.

Teadagi, et iga raamat on igakordsel lugemisel peaaegu et uue sisuga. Olen ammu juba plaaninud "Tõde ja õigust" uuesti ette võtta, just selleks, et näha, mis nägu ta siis nüüd on. Ja kas ikka on, äkki on nii, et ei märkagi, ja siis tuleb küsida juba enesearengu kohta. Aga võta näpust: raamat ikka palju sügavam, mitmekesisem, niivõrd laia teemaderingiga, et keskkooliaegne mälestus ei jõua ligilähedalegi. "Tõe ja õiguse" esimene osa räägib nii paljust, nii erinevast, et oleks veider alustada "see raamat on sellest, kuidas...", ja muidugi keegi seda ei teegi, ainult minule oli jäänud kuidagi piiratud mälestus. Aga Tammsaarega on alati nii, oled midagi lugenud ja siis on meeles, et see rääkis näiteks armastusest ("Elu ja armastus"), aga loed uuesti, näed, et pealkirja teine pool õigustab end ikka täie eest. Hea raamatu kõige ümberlükkamatum tunnus üldse -- lõppedes on hirmus kahju, et see nüüd läbi sai -- on olemas ning see seletab ka asjaolu, miks omal ajal kõik osad läbi lugesin, mis sellest, et õpetaja ütles "lugege ainult esimene ja viies osa".

Aga ma ei tahtnud üldsegi nii umbmääraselt kirjutada. Tahtsin tuua kogumi tsitaate teose üldist plaani arvestades täiesti triviaalsete asjade kohta.

Esiteks, mis ei külmeta, see karastab:

"Varasemast kevadest saadik tõmbasid suuremad ja väiksemad põngerjad alatasa palja jalu ümber, esiteks ainult õues, niipea kui seal hakkas maapinda nägema, hiljem ka põldudel, mis varem lumest vabanesid, päterdades kas või poolest säärest lumevees ja külmas poris. Hakkasid jalad seal külmetama, siis lõigati kevadise tuule ja päikese käes tahedal põllul ümber, kuni sääred olid kuivad ja päkad palavad. Nüüd võis uuesti vette ja porri minna, sest seal oli palju huvitavam kui tahedal maal. Nõnda aina vaheldumisi, kuni mitte ainult labajalad, vaid ka pahkluud ja sääremarjad lõhkenud kuusekoore taoliseks muutusid. Siin ja seal ilmusid kärisenud naha pragudesse verepiisad. Aga kes võis neist hoolida, kui lõõtsus kevadine tuul üle Vargamäe, kui helendas päike sinitaevas lumivalgete pilvede keskel, kui karjusid kured ja lõõritas lõoke." (lk 260)

Huvitav, mida isegi mõtleks praegusajal ühest lapsevanemast, kes lubab nelja-aastasel märtsilõpu lumeporis paljajalu mürgeldada. Või siis mõelda, et kas see laps järgmine nädal kopsupõletikus ei ägise. Ei hakka siia tooma tsitaati talvisest lumemürglist, mis ka võrdlemisi ekstreemne (rääkimata ebameeldivusest...), see niikuinii kõigil meeles. (Kui ei, siis käesoleva trüki leheküljed 299 ja 302.)

Kuid karastamise ja külmetamise vaheline piir on õrn:

"Madise luud-liikmed ei tahtnud enam sõna kuulata. Ligi kolmkümmend aastat oli ta mõisale ja Vargamäele ning teistele peremeestele kraavi kaevanud, solistades varasest kevadest kuni hilise sügiseni külmas rabavees, aga nüüd ütles tervis lõpuks üles. Kätes oleks veel jõudu olnud, aga jalus oli raske jooksva, need ei liikunud enam." (lk 442-443) Nii punuski 60-aastane Madis oma saunas korve ning liikuma enam ei pääsenudki.

Pearu ja Andrese suhted ajavad päris naerma. Nojah, naerma ajavad nad kuni sinnamaani, kus Andres, tõsine ja raskemeelne mees, selle asemel, et Pearu rumalusi kergelt võtta, hoopis kibestub, tigestub ning muutub igati vastikuks tüübiks. Vastikumaks kui Pearu. Või ega Pearu ei olegi vastik, ta on lihtsalt tüütu. Andres aga on viimaks päris hirmus tüüp.

Kui Andres Vargamäele tuli, uskus ta, et tõde ja õigus on samatähenduslikud mõisted. Kuid aastatega jõudis ta arusaamale, et ilma õiguseta ei loe tõde midagi: õigust võib saada vaid tõde väänates, aga mis sa ikka palja tõega peale hakkad, kui õigust pole. Pearu oli muidugi pettunud: no mida sa vaidled sellisega, kes esialgu on vankumatult aus ja õiglane, kuid siis järsku muudab oma strateegiat: nagu tuulelipp! Oled sa aus või valelik, vahet pole, aga ole seda siis ikka lõpuni:

"Aga ka mängija võib õigusevastaselt talitada, seda uskus Pearu peaaegu kindlasti ja seda viimast heitiski ta tänapäev Andresele ette. Andres oli tema arvates omasugune valemängija -- valtsturaka lööja sel silmapilgul, kui vastane virutas korralikult omatrumpi. See oligi, mis Pearu vihale kihutas, sagedasti otse marru ajas, nii et ta isegi enam ei teadnud, millest peale hakata. Sest mõtle ometi: kohut käies rääkis Andres endiselt aina tõest ja õigusest, süüdistades Pearut kõveruses ja ülekohtus, aga ise tegi kõverust ja ülekohut samuti kui Pearugi. Andres tegi ikka veel näo, nagu oli see alguses tõepoolest, et tema võtab asja tõsiselt, ei mängi üldse mitte, püüdes ka teisi seda uskuma panna, aga ometi mängis ise sagedasti hullemini kui Pearu. Tema tarvitas vana tõe ja õiguse kilpi selleks, et seal varjul, kõigile nägematuna, lüüa vastuturakat. Pearul ei olnud seda turakat, sest kõik teadsid, et ainult tema mängib, ainult kempleb.

Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus endale vastu rindu lüüa ning küsida: ons see õigus? Ons see õigus, et minule on antud läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? /.../ Andres ehk ütleb: tema ei tahagi mängida, ei valtsturakat ega omatrumpi. Aga mis ta siis Vargamäele tuli? Mis ta otsis mängulauda? Mingu siit ära." (lk 338)

Kuid järgmine teema:

"Juhtus nõnda, et polnud kodus kedagi peale pooleteistaastase magava lapse ja perenaise enda, kui hakkasid käima sünnitusvalud. Ei perenaine ise ega keegi teine olnud ette valmistatud, et asi võiks nii ruttu areneda. Tema arvas, et kordub umbes see, mis oli esimesel mahasaamisel: valud kestavad mõne tunni ja seks ajaks tulevad teised koju.

Aga kui perenaine tagakambrisse sängi heitis, kus nüüd nii ilus valge, lahe ja soe oli, siis tuli tema teine laps nii kergesti ja ruttu ilmale, et nurganaine aina imestas. Nõutult lamas ta esiteks ühes lapsukesega, aga siis ajas enda üles, et karjujat aidata.

Nõrkus küll suur, kuid mis parata, pidi tegema, mis teha vaja. Kõige raskem oli tuppa saada ja sealt tagasi, sest uks oli madal ja ukselävi kõrge. Ometi pidi tuppa saama, sest seal oli pajas soe vesi, mida lapse pesemiseks hädasti oli vaja.

Peaaegu neljakäpukil ronis Krõõt tuppa, võttis seal väikese puuvanni ja pani selle läbi ukse varemalt valmis seatud järile. /.../ Enne lapse pesemist katsus Krõõt järgi ühes veevanniga uksest eemale nihutada, aga tundis, et ei jaksa. Nõnda pesigi ta lapse rehetoa ukse kõrval eeskambris, kus polnud veel õiget põrandatki all." (lk 112)

Ei oskagi nüüd kokku võtta, mida selle tsitaadiga täpselt öelda tahtsin. Lihtsalt tundus väga ekstreemne selline asi.

Aga mis Andres selle peale ütles? Enam-vähem nii: "Teed omale veel liiga..." ja kõik. Noh, natuke lohutas, et pole hullu, et jälle tütar on, mis seal ikka. Aga nagunii oli hirmus etteheitva näoga. Üldse on Andres päris ärritav tüüp, inimsuhetes täielik tümakas. Lapsed on loodud töötegemiseks, naine töötegemiseks pluss lastesaamiseks. Tegelikult imestan, et varasemast on justkui mulje jäänud, et Andres oleks kui positiivne kangelane. Nüüd aga mõtle mis sa mõtled, aga ainus hea asi tema juures oli töötegemise võime. Andres oli jäik, kinnine, hoolimatu, jäärapäine ja kohutavalt enesekeskne.

Üldse tekkisid paljud probleemid sellest, et keegi midagi ei rääkinud. Pole siis ka ime, et Vargamäe vanem põlvkond pidevas mures ja vaevas elas. Kas Juss ütles Marile, et kuule, mul on väga närb olla siin üksinda saunas, kui sina teises peres toimetad? Ei. Ta läks lihtsalt Mari juurde, kokutas natuke ja kõik, tundus nagu imelik hakata sellistest asjadest rääkima. Või Andrese ja Krõõda läbisaamine: mõlemad kannatasid omaette, ja nii oligi justkui õige: Krõõt nutku, kui tahab, aga peaasi, et ei kurda. Ja Mari oma lorilaulu murega: lobiseda võis, aga kõige painavamat asja üldse hoidis kiivalt endas, isegi valetas, kui tarvis, aga murejagamist kartis kui tuld. Ja viimaks, kui Andres oleks võinud hakata kahtlema oma elu eesmärkides ja tehtavas töös, sulgus ta hoopis iseendasse, luges öösiti pimedas piiblit, kuid et oleks tõsiselt kahelnud, et kas töötegemine (ja ainult töötegemine) õnnelikuks teeb, seda mitte.

Vaatan nüüd väljakirjutustega paberit ja senikirjutatut, ja tundub ikka, et ükskõik, millest veel rääkida, kõik on ammuilma juba läbi arutatud, ja ei olegi siin midagi lisada. Lõpetan parem ühe lõbusama tsitaadiga sellest, kuidas parematel aegadel oli meestel raha nii palju, et sellega tuli suisa kõrtsis ärbelda. Pärast seda, kui Pearu ja Andres olid üksteise võidu oma sajalistega lehvitanud, astus saksakambri uksele

"/.../ Kassiaru Jaska -- kahe koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ja vilja ostja --, kes laskis oma naist emandaks hüüda ja kunagi perega ühes lauas ei söönud. /.../ Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel -- palja jalu, igas varbavahes krabisev tuliuus katariina. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.

Kui kõik olid küllalt Kassiaru imetlenud, astus see pikkamisi ja pühalikult saksakambri lävelt letikambrisse. Mehed andsid talle aupaklikult teed. Valitses surmlik vaikus. /.../

Kassiaru Jaska astus pikkamisi suure toa läveni, nagu tahaks ta ka sinna minna ennast näitama, aga ometi ei läinud ta sinna, kas suure pori pärast põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suure toa lävel pöördus Jaska ümber ja läks saksakambri poole tagasi -- särgiväel, jalgu mööda põrandat vedades ja kätega imelikult vehkides, et uusi paberrahasid võimalikult kuuldavalt krabisema panna.

Veel tükk aega peale seda, kui Kassiaru Jaska saksakambrisse kadus, valitses kõrtsi suures toas ja letikambris vaikus." (lk 247-248)

Sergei Lukjanenko – Öine vahtkond (2008)

Päris vinge lugu sellest, kuidas Valguse ja Pimeduse jõud omavahel bürokraatlik-apokalüptiliselt võitlevad. Või noh, õigemini on see pigem rutiinne nagistamine, strateegiline või taktikaline kombineerimine Lepingu võimaluste piires. Valguse Anton pole enam eriti inimene (ta on Teistsugune), kes osutub millegipärast kõrgemate jõudude ragistamisel mõnevõrra tähtsaks mutrikeseks. Tegelased ongi sellised parabondid, muidu justkui tavalised inimesed oma argilõbudega, aga näe, inimmaailma varjus käib seaduslik möll maagiliste värkidega; libaloomi, nõidu, vampiire ja mõni deemon tilgub sinna-tänna ning mõnede saatus on lömastuda. Pluss on see, et pole sisse toodud liialt tugevalt mingeid pseudomütoloogilisi värke, minimaalselt on palvetamist kõiksugu jumaluste poole. Ja muidugi on pluss see, et autor pole tolkien ehk siis pühaliktõsine oma morbiidse teemaga – samas pole killuviskamine ülepingutatud. Vahest vimka seegi, et tuleb välja nagu olnuks Valguse eksperimenteerimise tulemusena Lenin ja Hitler tulnud võimule (vist oli 20. sajandil kolmaski eksperiment, aga jõudis juba ununeda).

Mis tuletab meelde seda, et miks küll inimesed räägivad vene mitteklassikalisest muusikast kui millestki huvitavast. Arusaamatu. Vaat soome psühhedeelia, see on hoopis teine tera (puss?).

ulmekirjanduse baas
fantaasiajuttude muljed
päevaleht
õhtuleht

Andrus Kivirähk – Jõulud kõrbes (Siis kui sajab päkapikke, 2008)

“Kujutage ette – elevant sai jõuluks säärikud! Ja mitte tavalised säärikud, vaid sellised paksud, karvase voodriga, millega on hea lumes käia.
Ainult et kõrbes pole lund. Sellepärast oligi elevant hirmus jahmunud, kui ta oma paki lahti tegi ja sealt neli tohutu suurt säärikut leidis. Nii suurt nagu tünnid! “See on küll kõige veidram jõulukink, mida ma olen oma elus näinud,” mõtles ta. Ja täpselt sedasama mõtlesid ka kõik teised loomad.
Ometi olid jõulud alanud just nii nagu tavaliselt. Ühel päeval tulid kõrbehiired lõvi juurde ja piuksusid:
“Onu lõvi, onu lõvi! Palun ehi palm ära, varsti tuleb jõuluvana!”
“Otsekohe!” noogutas lõvi ja hakkas palmi ehtima. See käis tema käes lihtsalt. Lõvi otsis üles mõne ahvikarja, kes liival kükitades üksteise kirpe sõid, ning möirgas koleda häälega. Ahvid jooksid padinal palmi otsa. Lõvi heitis palmi alla magama. Ahvid enam alla tulla ei julgenud, vaid kõlkusid ja kiikusid palmi okstel. Oligi jõulupuu ehitud.
Mõni ahv oli nagu ingel, aga mõni teine, kellel kasvas lõua otsas habe, oli nagu jõulutaat. Ja need ahvid, kellel olid roosad pepud, olid just täpselt nagu punapõsised õunad. Jõulupuu sai väga ilus ning kõik loomad imetlesid ja kiitsid seda. Siis läksid kõrbehiired elevandi juurde.
“Onu elevant, onu elevant!” viiksusid nad. “Tee palun piparkooke, jõulud on kohe-kohe käes!”
“Suurima rõõmuga,” vastas elevant. Siis veeretasid kõik kõrbeloomad tema juurde kookospähkleid ning elevant astus neile peale. Pähklid läksid lapikuks ja ümmargused piparkoogid olidki valmis. Mõnele pähklile istus elevant tagumikuga otsa ja siis tulid välja piparkoogisüdamed.
Lõpuks kogunesid kõik loomad ahvidega ehitud palmi alla, sõid pähklipiparkooke ja ootasid jõuluvana. Lõpuks ütles kaelkirjak, kes nägi kõige kaugemale:
“Ahhaa! Jõuluvana tuleb!”
“Siis on aeg magama minna,” lausus lõvi ja kõik loomad viskasidki pikali. Jõuluvanaks oli nimelt kilpkonn ja kõik teadsid, et ega ta enne hommikut kohale ei jõua. Nii oligi. Hommikul, kui loomad üles ärkasid, oli kilpkonn jõulupuu juurde jõudnud, suur kingikott turjal ja karjus: “Kas siin häid loomi on?”
“On küll,” vastas lõvi ja möirgas uuesti, sest mõned jõuluehted olid vahepeal palmi otsast alla roninud ja sõid jälle üksteise kirpe.
Noh, ja siis juhtuski see asi, et elevant leidis oma paki seest säärikud!
“Mis asjad need on?” küsis ta.
“Säärikud,” vastas kaelkirjak.
“Sääreluud?” kordas hüään rõõmsalt. “Kas ma tohin neid närida?”
“Säärikud, lollakas, mitte sääreluud!” ütles lõvi. “Neid ei närita, neid kantakse jalas.”
Elevant panigi säärikud jalga. Jube palav oli. Elevant hakkas kohe higistama.
“Väga imelik kingitus,” arvas hüään.
“Kõik, mis jõuluvana toob, tuleb tänuga vastu võtta!” solvus kilpkonn. “Jõuluvana kingib ainult häid ja vajalikke asju.”
“Mina enam ei suuda neid jalas hoida,” ohkas elevant. “Mu jalad sulavad üles.”
Ta võttis säärikud jalast. Elevant oli nii kõvasti higistanud, et säärikud olid servani vett täis.
“Ohhoo, need on ju basseinid!” hüüdis üks kõrbehiir rõõmsalt. “Nende sees saab supelda! Hurraa!”
Kõrbes oli väga vähe vett ja kõik kõrbeloomad unistavad alati ujumisest. Sellepärast võib ette kujutada, kui õnnelikuks kõik muutusid.
Kõrbehiired sulistasid säärikutes terve öö, lõvi leotas oma lakka ja ahvid tegid kaelkirjaku peast vettehüppeid. Need oli tõeliselt vahvad jõulud.” (lk 9-11)

Jaan Tangsoo – Perroon (2010)

“Nagu ma näen, olete minu filosofeerimisest jahmunud. Või ei – filosofeerimine pole õige sõna. Vähemalt pärast seda enam mitte, kui need saksa klassikalised kuivikud filosoofia niisuguseks tegid, nagu me seda täna tunneme. Nagu krõbe lihatükk, millest kõik mahlad välja praetud – paraku.” (lk 12)

Varem Tangsoo “Meduse'i parve” lugenud, mis äratas mitmeid mõtteid, aga õnneks sel ajahetkel ei loteriitanud, igatahes arusaamatuks jäi see nõukaaegse alkoholismi mõttetus (ja väikselt glorifitseerimine). Tangsoo on ühes paadis Biiniga, ent siiski pisut vastandlikud – kui üks pretendeerib tõsiusklikule inimhingeuuringule, siis teine lajatab naturalistliku elutõe esiletarimisega. Aga mõlemad ühtmoodi otsapidi vanamoodsad kirjutajad vanemaealistele lugejatele. Kuna ma ei kuulu nende raamatute sihtgruppi (arvan), oli ikka parajalt raske lugemine ja mõtlesin sellele pooleli jätta, aga noh, teist raamatut järjest kõrvale lükata on pisut liig, asi siis 140 lk läbi närida.

Raamat on siis üks pikk ja veniv hiliskeskealise kodutu monoloog oma elust ühele rongist mahajäänud vanemale vandile. Algus ajas eriti närvi, härra Bingo (nagu ta end palus kutsuda) muudkui räägib filosofeerimisest ja loobib kvaliteetnimesid sinna-tänna (Spinoza! Baudelaire! Aquino Thomas! Camus! Rousseau! Freud!) ja ikka “küll ma alles filosofeerin” ja “vot nüüd ma filosofeerisin”. Selline kõnekeelne ülekasutus ajab tõepoolest turri või õigemini tüdimusse. Lõputu eneseimetleja monoloog, mina-mina-mina, olen tegelt vinge ja super, lapsepõlv muutus raskeks ja konfliktseks, aga näe, ikka elan ja leian rõõme. Bingo lahkus tiinekana kodust (peale ühe saladuse ilmsikstulekut), elas ühiselamus ja prassis ja lõbutses ja armus (õnnetu lõpuga, kuidas siis muidu), läks teenima Nõukogude Liitu ja otsustas siis hingepiinade mõjul vaimulikuks saada ja saigi (muuhulgas saab teada, et nõukogude ajalgi oli vaimulikel tohutu võim inimhingede üle (lk 43) – või nii?) ning peale järjekordse saladuse esilepaiskumist loobus karjaseametist ning hakkas aastaid jooma ja prügi sorteerima. Kuni siis sai kokku selle algul osutatud vanema vandiga ja asus sellele oma elulugu jutustama. Noh, lõpuks oskab Bingo taas oma saatuse keerdkäikudega lugejat lõbusnaturalistlikult šokeerida, raamatu finaal peaks andma mingilaadse katarsise või nii, aga ma olin lihtsalt tänulik, et sai edasi uue raamatu kallale asuda.

Mis Vahing Bingo kohta ütleks? Ei midagi rõõmustavat vast. Ühes kohas mainib peategelane skisofaasiat (lk 73 – mölapidamatus?), aga pole kindel selle sõna tähenduses, ju siis järjekordne filosofeerimine. Et hiljuti sai kuuldemängu loetud, siis teksti kohendamisel oleks võimalik sedagi monokuuldemänguna esitada, ütleme et näiteks Elmari raadios, peale keskööd võiks seal olla saade “Hirmu ja õuduse tund”, kus siis süldimuusikud loeks “Perrooni” ette, näiteks otseülekandena ja väikestviisi oleks alkoholi tarbimine eetris lubatud. Hea küll, mis siin õelutseda, ei kuulu lihtsalt selle raamatu sihtgruppi, igaühele oma.

“Kas te olete kunagi naist keppides saanud osa säherdusest ehmatavapanevast lähedusest, et tahaksite suudelda tema jalgu? Kas olete tundnud naist oma käte vahel jumalannana, kelle jalajäljed oleksid väärt teie suudlusi? Hm! Te vaikite endiselt. Muidugi. Ma saan teist aru ja mõistan teid sõnadetagi. Olete korralik inimene ja säärastest ilgustest ei räägi.” (lk 112)

jutte ja triipe
gretemaailm

Vaino Vahing – Vaimuhaiguse müüt (2005)

Oh, kuidas mulle meeldivad sellised hüüdlaused: “fakt, et psühhiaater seisab tervise kaitsel, tähendab tegelikult, et ta seisab kapitali huvide eest” või “psühhiaatria – see on kapitalistlik vägivallaaparaat” (lk 61, autoriteks Wolff&Hartung).

Raamatu huvitavamad tekstid on I ja III osas, eriti nimilugu antipsühhiaatriast ja “Keel, poeet ja skisofreenia” (kuigi eks esimest osa kummitab aegajalt paratamatu teadlaslik kuivus). Võiks öelda, et Vahingu põhjalikud (ja pisut iroonilised) raamatuarvustused on huvitavamad ja sisukamad kui jutud teatrist (mis võivad vahel olla hermeetilised ja omas ajas kinni – nt “Aino Kalda ja Eino Leino lugu”) või ekskursid kultuuriloosse (no sellised tutvustused on pisut... pealiskaudsed (hea küll, no mida rohkemat oodatagi paarilt-viielt leheküljelt?)). Neist põhjalikest arvustustest võiks nii mõnigi kriitik mõndagi õppida, olgu ta siis kukk või kana või noor või vana. Veider kokkusattumus, olen tasahilju mõelnud Aadu Hindi loominguga tutvuda, aga nüüd Vahingu analüüsi lugedes (“Mehest on raskem kirjutada kui merest”) lükkub see küll kaugemasse tulevikku; igal juhul põnev lugemine, aga no ikka millist teksti arvustatakse.
Lõpetuseks mõned tsitaadid sellest ja teisest.

David Cooperi järgi: “Hullumeelsust ei sisalda mitte inimene, vaid inimsuhete süsteem, millest patsient osa võtab; skisofreenia, kui see midagi tähendab, on grupi käitumishäirete vähem või rohkem iseloomulik viis. Cooperi järgi pole skisofreenikuid olemas. Ehk – veelgi enam – nagu on öelnud Laing:”Skisofreenia on terve reaktsioon hullumeelses maailmas”. “Haige inimese” ekstraktsioon inimsuhete süsteemist, milles ta osaleb, moonutab probleemi kohe ja avab tee pseudoprobleemide leiutamisele, mida üsna tihti tõsiselt klassifitseeritakse-analüüsitakse.” (Vaimuhaiguse müüt, lk 68)

Thomas S. Szaszi järgi: “Samuti tehakse ka tänapäeva psühhiaatrias vahet, keda võib vägisi vaimuhaiglasse suruda, keda mitte – vaeseid ja mõjuka ühiskondliku positsioonita isikuid võib, tähtsaid isikuid aga mitte (kui, siis teha seda anonüümselt). See kirjutamata reegel peegeldub kõigi vaimuhaiglate statistikas, kus väga harva leidub kõrgetel ametikohtadel olevaid isikuid ning kus põhimassi moodustavad alati madalamad sotsiaal-majanduslikud inimgrupid. Nende kahe staatuse arvuline vahe on sama ilmekas nagu orjapidajate ja orjade suhe. Nagu orjuse apologeedid väitsid, et neeger on orjana õnnelikum kui vaba mehena, väidavad ka sunniviisilise psühhiaatrilise hospitaliseerimise õigustajad, et vaimuhaigele on “tervislikum” (XX sajandi vaste XIX sajandi terminile “õnnelikum”) olla psühhiaatriline vang kui vaba kodanik. /-/ Et aga rõhumist ja alandust on ebameeldiv vaadata, siis varjatakse ning moonutatakse seda ühelt poolt rõhutute paigutamisega spetsiaalsetesse piirkondadesse, laagritesse või haiglatesse, teiselt poolt aga kasutatakse selleks aga Wittgensteini järgi nn keelemänge. See tähendab, et kui orjapidajad kutsusid meesorje “elusinventariks”, naisorje “aretajateks”, nende lapsi “juurdekasvuks” ja järelevaatajaid “ajajateks”, siis psühhiaatrilise vangistuse kaitsjad nimetavad oma asutusi “haiglateks”, nende elanikke “patsientideks”, valvureid “arstideks”, kohtuotsust “raviks” ja vabadusekaotust “patsientide huvide kaitsmiseks”." (Vaimuhaiguse müüt, lk 81-82)

“Loomine sügavamas mõttes tähendab pakkuda ühtekuuluvustunnet, mis teatavasti vähendab igas inimeses üksildust ja hirmu. Seda kogetakse isegi siis, kui loetakse teise sõnumit või kirjutatakse, kas või sahtlisse. Fantaasias jagatakse loomist alati teise inimesega. Et inimene saaks nautida loovat lugemist ja kirjutamist üksi olles, peab tal olema küllaga minevikus loodud inimsuhteid. Ilma nendeta ei leevenda ei lugemine ega kirjutamine üksildustunnet, ei teki meeldivaid koosviibimishetki teistega, loomisrõõm jääb saamata ja lugemine ning kirjutamine võivad tunduda kurbadena, mõnikord isegi hirmutekitavatena.” (Loov lugemine ja kirjutamine, lk 267)

postimees

Alfred Bester – Tiiger! Tiiger! (2010)

Helga Nõu austaatel tuleks kindlasti samanimeline romaan läbi lugeda, kuidas siis muidu. Seekordne Nikluse kaanekujundus tundub olevat õnnestunud, parajalt vürtsikas ja sobivalt teksti ilmestav. Raamat algab kui poistekas, mingist kirjanduslikust mitmekesisusest pole lõhnagi, paljas machoaction, heas ja halvas mõttes tüüpiline ulmekas (ulmekauge lugeja vaatenurgast). Kui Vahing Foyle'i analüüsiks, ütleks ta vast peategelase kohta lihtsalt lapsemeelne või lollakas, või noh, halvas mõttes kosmoseprole. Aga igal juhul, lõbusalt raevukas tekst muudkui lippab.

Viis, kuidas II osas modifitseeritud Foyle ringi tuuseldab, meenutab pisut Simmonsi Veristajat (või siis oleks Foyle selle kauge ja algeline eeskuju). Ja see korduv põlev kujutis ja Robini ühepoolne telepaatia on head kaunistused. Mida lehekülg edasi, seda actionimaks läheb, kui nüüd pisut aus olla, siis lagunes algne pessimism ja see suurejooneline kättemaksuoopus võttis igati enda võimusesse. Mõnus lugemiskogemus, igati värskendav fantaasialitakas.

ulmekirjanduse baas
ulmeseosed
nerdland
avaldatud mõtted
õhtuleht

Rein Sepp – Gaia peab startima (Pilk nähtamatusse 1969)

Kuuldemäng sellest, kuidas tulevikuski on eestlased kosmosevallutamistel eesrinnas. Mis on igati positiivne lootus – kui me praegu püüdleme teaduspõhise ühiskonna poole, siis rõõmustaval kombel ongi tuleviku ühismaailm teaduspõhine ja kommunistlik. Ühesõnaga, selline kuuekümnendate kosmosevaimustuse tekst ja Gagarini nimi on surematu (lk 311). Ahjaa, kaugruumilaeva Gaia lennu tähtedevahelisse ruumi põhjustab kauaotsitud teise inimkonnaga (aga võibolla polegi inimesed-humanoidid?) mingilaadse kontakti saamine. Pisut harjumatu lugeda tänastes tingimustes, et siis ei toimiks elu kokkuhoiurežiimil; kui vaja Marsilt valjuvalgustajat, siis see ka saadakse koos kõigi vajalike osadega, ei mingit möginat. Ja veel – tulevikus on olemas mõtetelugemisseadmed, mille abil korraldatakse muuhulgas gallupilaadseid meeleoluuuringuid (muidugi sellest uuritavaid teavitamata) – ja see on kuidagi hirmuäratav nägemus. Tekstile lisab vürtsi seegi, kuidas vanaema krabab vanematelt (kes lähevad umbes 40 aastasele kohtumisreisile tulnukatega) endale lapselapse, et teda ikkagi Maa tagurlikes tingimustes üles kasvatada. Noh, pisut iganenud tekst, aga et see üleüldse olemas on, see on küll tore.

“Meie peilimiste ja signaalide näol said nad ettekujutuse meie tehnikast, mis vastab kommunistliku ajastu tasemele. Lisaks ei tohiks neile olla kahe silma vahele jäänud, et peilimist toimetatakse kogu Päikesesüsteemi ulatuses, mis on samuti teatud arengu näitajaks.” (lk 327)

ulmekirjanduse baas

Jaan Undusk – Quevedo (2003)

Hmm. Lugesin läbi ja ei ütle, et oleks endale just sügav mulje jäänud. Tekst on – selge see – hea, aga ei tekkinud suuremat kontakti, ehk oleks tõesti mõttekam asja lavastatuna näha. Mõneti ebatüüpiline eesti näidend, tegeleb hoopis kõrgkultuursete küsimustega (noh, pähe torkab veel mõni Kõivu näidend), niiet krips-kraps vaja inglise keelde tõlkida. Ehk pisut undilik, aga lihalikum ja vihasem (millegipärast jäi selline mulje, et mõnede vihasööstude puhul olnuks Unt kuskitmoodi mängulisem). Unduskile meeldib tasavaikselt roppusi sisse pista, eks see olene näitlejatest, kuidas nende kasutus välja kukub, labaselt või mitte. Nagu võim vs vaim, aga nagu enamatki. Häda korral saaks siit poliitilist satiirigi välja mängida – aga selleks on vast liialt keerukas tekst. Talveti järelsõna lugemise järel tundub üsna hämmastavana, kui palju Undusk ajaloolisi sündmusi järgis, naiivselt eeldasin vabamat lähenemist.

Kui näidendit laval unelmakoosseisus näha tahta, siis kes võiks rolle täita? No Quevedot võiks Undusk ise elustada. Olivarest – miks mitte Tarand või Vahtre või mõni muu edevavõitu kunstiliste ambitsioonidega tegelinski. Või miks mitte see praegune peaministergi. Krahvinna rolli puhul kerkib silme ette üks naine, aga siivsalt hoiaks nime enda teada. Teiste rollide puhul puuduvad unelmad.

ekspress
estonian literary magazine
lugemissoovitus

Astrid Lindgren – Väikevend ja Karlsson katuselt (1999)

“Pluti-pluti-plutt,” ütles ta kelmikalt.
Siis pöördus ta Väikevenna poole:
“Väikestele lastele öeldakse ikka niimoodi, see meeldib neile!”
Laps jättis puhtast hämmeldusest nutmise järele, aga niipea kui ta ennast natuke kogunud oli, alustas ta uuesti.
“Pluti-pluti-plutt... Ja siis tehakse veel nõnda...” ütles Karlsson. Ta tõstis lapse voodist ja viskas teda mitu korda järjest õhku. Võib-olla meeldis see lapsele, sest ta naeratas äkitselt oma hambutut naeratust.
Karlsson oli uhke.
“Ei mingit kunsti selles, et last lõbustada,” ütles ta. “Maailma parim lapseho...”
Kaugemale ta ei jõudnud, sest laps hakkas uuesti nutma.
“Pluti-pluti-plutt!” karjus Karlsson vihaselt ja viskas lapse veelgi ägedamalt õhku. “Pluti-pluti-plutt – ütlesin ma sulle, ja ma mõtlen seda tõsiselt!” (lk 65)

Väikevend on ikka jubedam töllerdis ja vinguja ja memmekas (no selle koera mangumise pärast tahaks kohe tutistada) – aga sellised vist tavalised 7-aastased poisid põhimõtteliselt ongi. Igatahes tema sõnavõttude ja mõtete lugemine on ärritav – vastupidiselt Karlssoni omadega muidugi. Karlsson on nagu paeluss, kes käib ja toitub heakorra ordnungist. Huvitav, miks nõudis isa pereliikmetelt Karlssonit nähes et nad temast kellelegi ei räägiks – tüüp ju ainult istus peolauas, ei vuristanud lennata ega midagi, tekstis polnud märget, et tiivadki oleks silma karjunud või nii. Ju siis tuleb lugeda ridade vahelt. Lindgrenil on halb komme kirjutada isuäratavalt kodustest söökidest – näljaselt on seda lihtsalt raske või piinav lugeda, kõik need lihapallid ja kaneelisaiakesed ja suhkrukoogid ja mis kõik veel.

“Väikevend oli jahmunud.
“Mida sa ometi tegid minu riidekapis?” küsis ta.
“Haudusin muna välja? Ei! Istusin ja mõtlesin oma pattude üle järele? Ei! Lesisin riiulil ja puhkasin? Jah!” kostis Karlsson. Väikevend unustas oma viha. Ta oli üksnes rõõmus, et Karlsson jälle välja ilmus.” (lk 83-84)

Jüri Ehlvest – Elli lend (1999)

“Edasi lahknemine gnostilisest traditsioonist: Sest kes näeb kehades ilu, ei tohi ju joosta neile järele, vaid peab teadma, et nad on võrdpildid. Gnostilises süsteemis ei saa... Huvitav, mida võiks laps, kes parajasti lugema õpib, sellisest jutust arvata? Laps ehk peab seda kohutavalt tähtsaks, kuna keegi on võtnud vaevaks kirja panna.” (lk 14)

Kui järgmisel hommikul hakkasin lugemisaegseid märkmeid uurima, tabas mind ootamatu loidus ja lüüasaamismeeleolu, sest midagi mõistlikku neist välja ei lugenud. Alljärgnevalt siis midagi.

“Alfonso oli tõstnud klaasi, toosti lõpetanud. Pidin jälle midagi ütlema. Ütlesin: “Täpselt nagu Stahli jutlus!” Alfonso müristas naerda, lõime kokku. Ta ei teadnud üldse, kas Stahli jutlus on midagi suurepärast või jubedat. Ta arvas lihtsalt, et kasutasin vaimset kõnekäändu. Ta ei saanud midagi aru, kuid ei näidanud välja. Ta ei saanud aru, kas ma teda mõnitasin või ülistasin. Naeris kuis sai. Lõi kokku. Tellis veel. Kiitsin teda edasi: “Mannekeen on nagu veepinnal mänglev kaunis peegelpilt, mida keegi soovis haarata ning kukkus vette ja kadus.” Räägi, mis pähe tuleb, õpetas Vahing, ära hooli, kas sust keegi aru saab või mitte, peaasi, usu, et sa ise saad endast aru, siis oledki kirjanik.” (lk 27)

Pöörane jutustamine ja lugeja eksitamine. Hargnevate teede proosa, või nagu juuste hõljumine vees – mingi liin võiks nagu olulisem olla (autori juhtumused? arutlused? autori nägemus Ellist? muu metafiktsiooniline trallitamine?), aga kõik on lootusetult üksteise vastu liibunud. Ellist jutustatakse kahel moel (või rohkemgi, aga ei hakka juurdlema) – tavapärane (ja üürike) kirjanduslik lähenemine või siis selgelt tekstis esineva autori (metaEhlvest vist siis – mitte reaalselt elanud Jüri Ehlvest, vaid ta kujutlus tekstis esineda võivast isiklikuvõitu autorist) fiktiivne kujutlus (metameta soovkujutelm?; mõelda vaid kui kena tütarlapsenimi on Meeta) Ellist. Mäng lugejaga, vahel meelega jutuga rappajooksmine (selle lause põhjustas üks selge koht tekstis, aga nüüd kadus ära) või jutuvoogude moondumised. Ah, tekstil on 13 peatükki.

Selline raamat on hea juhtme sassiajamiseks (sest lugemispäeval oli teadagi töörahvapüha ja tänava torustikus tekkis sel puhul veeavarii ja avastasin, et pudelivesi maitseb tõesti harjumatult maitsetult), kogu aeg toimub midagi, aga kõik on nii umbselt hämar (vahel tolmune, vahel tiirane), tunne nagu meelega püütaks sinus segadust tekitada, uurida lugeja selgemõistuslikkust või avatust. See, et osad on nauditavad, moodustab ka terviku nauditavuse, aga kui hakata tervikut uuesti osadeks lahutama, tekib kõhedus ja segadus. (Mis mõttetust ja plärapseudot ma ikkagi siin kirjutan?) Eestis on küllaga segaselt kirjutavaid autoreid, aga Ehlvest on üks neist vähestest, kes seda tehes mõjuvad igati respekteeritavalt, väike masohhistlik nauding on lasta ta tekstidel pea kohal laineid kokku lüüa. Sest, vabandage väga, kõike ei pea hirmtõsiselt võtma.

“Piibel on minusse seni sisendanud ainult ühe usu, mis on paraku ebausk. Nimelt ei söanda ma oma kirjutuslaual, kus raamatud seisavad virnades, kohati kummuli vajunud virnades, asetada raamatuid kuidas juhtub, vaid jälgin hoolega, millised teosed satuvad piiblite peale. Eelistatud on variant, et nende peal ei ole enam ühtegi teist raamatut, kuid alati pole see võimalik. Eriti keeruliseks läheb elu, kui virnastada tuleb mitu erinevat piibliväljaannet. Siis püüan midagi asetada nende vahele, midagi lepitavat, Aquino Thomast näiteks.” (lk 34)

Paratamatult tekib mõte, et peaks mõnikord kuulama Ehlvesti ööülikooli saateid. Hiljuti ilmus tema tekstidele pühendatud konverentsi kogumik, sellelegi võiks mingi hetk pilgu peale heita.

postimees

Tayyib Salih – Zaini pulmad (1999)

“Kuid isa kannatus katkes sel õhtul, kui Saif ad-Din tuli ja tema istus veel pärast õhtupalvust oma palvevaibal. Poja suust tuli viinahaisu, kui ta teatas, hääl öistest joomingutest kähe, et ta armastab Sarrat – ühte neist tüdrukutest – ja soovib temaga abielluda. Badawil läks silme eest mustaks ja ta kaotas enesevalitsuse. Tema ainuke poeg, purjus liiderdaja, ütleb talle tema palvetamise ajal, et ta “armastab” - sõna, mis kõikide küla isade arvates tähendab laiskust, lodevust ja mehelikkuse puudumist – ja et ta soovib abielluda häbitu, kombetu neiuga... Isa tõusis püsti ning lõi Saif ad-Dini kõvasti ja valusasti.” (lk 30) – nagu näha, on Sudaanis armastus igati pragmaatiliselt paljastatud.

“Saiid müüs põletuspuid ja teenis majades ning hoidis oma raha koolijuhataja juures. Ja kui ta abielluda tahtis, oli ta tulnud koolijuhataja juurde nõu küsima ja pärast uhkustanud, et kõrgesti austatud koolijuhataja oli tema laulatusel tunnistajaks olnud. Igaüks külas teadis Saiidi abielu lugu ja seda, et ta elas oma naisega koos peaaegu aasta, ilma et oleks teda puudutanud, ning et peaaegu oleks naine lootuse kaotanud ja temast lahutanud. Kui temalt küsiti tema pikaldasuse põhjust, siis ütles Saiid: “Iga asja tuleb ikka korralikult kaaluda.” Hiljem sai ta oma naisega siiski lapsi, nii poegi kui tütreid.” (lk 41-42) – tõepoolest, atra tuleb vagusi seada.

Huvitav on lugeda, kuidas lisanduvate vaatenurkadega mõnd sündmust või õigemini tervet jutustust muudkui täiendatakse (ja samas rõhkusid natuke muudetakse). Lugu umbes sellest, et kõigi poolt enamvähem armastatud külaullike osutub korraga rikka mehe tütre poolt valitud peigmeheks ja milliseid vastakaid tunded see külaelanikes tekitab ja mida kavalat on minevikus juhtunud. Aga mitte ainult. Kihvt tunne, kui korraga tajud, et tekst on nüüd sinu jaoks jooksma hakanud, liigud kui arvutimängus külatänavatel ja kõrbelõõsas ja ootad magusa tee valmimist. Ja tõepoolest, milline kujutluslikult harmooniline külaühiskond, heldimus tuli endalegi peale. Igati elurõõmus raamat. (See pole küll üleüldse selle raamatuga mingis seoses, aga berberite laul ja muusika on vaimustav.)

“Imaam, kes istus koos teistega Hadž Ibrahimi diivanil, mis kõrgus maja hoovi kohal, pööras juhuslikult ümber ja ta silmad langesid Salaamale, kes oli jäägitult tantsimisse süvenenud. Imaam nägi tema väljapaistvaid rindu ja nägi tema suuri tuharaid värisemas, kui ta jalgu vastu maad lõi. Tema tagumik jagunes just nagu kaheks arbuusipooleks, mille vahele langes riie otsekui jõesängi. Salaama painutas tantsides keha, kuni see muutus ringikujuliseks ja juuksed puudutasid maad – rind ja tuharad kerkisid veel rohkem esile. Imaam nägi tema paremat säärt ja osa reiest, mille rüü oli vabaks jätnud.
Ja kui imaam jälle oma vestluskaaslase poole pöördus, oli tema pilk hägune nagu sogane vesi.” (lk 59)

Juhan Paju – Surm Hundikaril (1993)

“21. mail rööviti peaaegu päise päeva ajal Piirivere kirikust neli hinnalist maali. Röövel tunti ära, selleks osutus, nagu hiljem tuvastas miilitsa vanemleitnant Kalle Kulbok, Hundikari invaliididekodu sanitar Rein Lang. Järgmisel päeval kukkus Rein Lang paepangalt õnnetult alla ja sai surma.” (lk 76)

Paadunud Pajuaustajana arvasin, et olen seda raamatut kunagi kindlasti lugenud, aga võta näpust. Algus ehmatas ja pani arvama, et autor proovis siin kirjutada kunstiliselt ambitsioonikamat teksti ja seetõttu on elurõõmu vähem – nimelt raamatu esimeses kolmandikus vaatame maailma proua Riiseni silme läbi, kes on suletud pisisaarel asuvasse pansionaat-hullumajja. Aga siis läheb tapmiseks ja tekst vajub tavapärasesse pajulikku rööpasse (algus ei saa vedama, pärast ei saa pidama). Takkajärgi oleks muidugi huvitav teada, miks autor on nimetanud paar tegelast Rein Langiks ja Kalle Kulbokiks või on see tõesti juhus. Et tegemist hullumajasaarega, siis vahel püüavad sealsedki töötajad ja asukad mõrvu lahendada (Hundikari Nõukogude Vabariik!), ja seda rohkema või vähema eduga. Iseenesest suhteliselt hämmastav, milline mõrvaorgia major Kivistikku ümbritseb, raamatu lõpus on niipalju segadust ja möllu, et tuleb – nagu ikka – Pajule aupaklikult kaabut kergitada, taaskord meeldivalt hull kompott (antipoodivõitlus!). Machosuhtumist oli pisut vähe, aga eks vanameistrilgi oli vaheldust vaja, ega kenasid naisi ja õrnu tundehetki igalepoole ei jagugi.

“Laibalehk majorit enam ei häirinud. Ta mõistis sel hetkel, et nad on õigel teel, et nad lähenevad kurjategijale jälgi mööda järele, ainult siia olid nad hiljaks jäänud. Aga ta pidi kurjategijale juba päris lähedal olema, vastasel korral ei oleks see sattunud paanikasse ja hakanud tapma. Major Kivistik mõistis, et tal on vaja kiirustada, jõuda sellele nähtamatule järele, enne kui peab surema veel mõni tunnistaja.” (lk 63)

Indrek Ryytle – Deani masin (1996)

Korteris raamaturiiulit lapates jäi pihku see kogu ja tekkis väike nostalgia, tegemist on arvatavasti esimese või teise luulekoguga, mille olen endale ostnud (hmm, mitte et oleks kogu luulekasseti ostnud, aga netis ei leidunud eraldi kaanepilti). No nooremana on ikka elurõõmsat kihistamist, kui loed sellist anarhistlikku bravuuritsemist, lõbus ju. Hiljem Ryytlet nähes tuli mõttesse ahhaa, et siis selline tüüp. Ja noh, omal ajal selle kogu arvustusi lugedes tekkis ohhoo-tunne, ehe panemine.
Siin siis mõned kergemini seeditavamad luuletused, ikkagi riiklik pidupäev või nii. Kui kaks esimest on säärased antoloogilised ryytleluuletused, siis “Vaikelu” jäi silme vahele nagu esmakordselt ja tekitas väikest nõutust, aga võibolla ka mitte.
(Tagantjärgi netis vaadates tuli välja, et kogu raamat kenasti üleval.)

JÕULUD NIKARAAGUAS

Yhel õhtul helikopter lendas yle kyla
Palmipuude latvu tabas raske tinavihm
Onu Pedro hullumajast kargas jälle ära
Federicot ootas kodus isa pyxirihm

Koolitunnid jälle jäid meil nädal otsa ära
Kylakooli õpetaja purju ennast jõi
Raadiost kostis jälle vana tuttav pläralära
Onu Pedro vaimuliku hambad sisse lõi

Raipevedaja Alfredo nylgis köögis kassi
Pärast libu Rita juurde sängi ronis ta
Don Corones konsulaadis noris välispassi
Teda ootas helge maailm võimas USA

Miguel Amigo laadis põõsas automaati
Valimisekasti sittus doktor Capo koer
Rahvusliku leppimise teisex aastapäevax
Contrad lasid õhku kyla ainsa õllepoe

Yhel õhtul helikopter lendas yle kyla
Palmipuude latvu tabas raske tinavihm
Onu Pedro näitas aknast soovijaile tyra
Federicot ootas kodus isa pyxirihm
(lk 15)


* * *
Uduvihm & leheprygi pargipingil joon
kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon
Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn
vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn
(lk 25)


VAIKELU

Orav on hall
Väljas on talv
Talveund magavad siilid
Karu on põrandal
Asi on yleval
padrunikestasid viilib

Uimane ilm
Totakas film
Suletud jälle kõik hoovad
Nurgas yx vilt
Seina peal pilt
Tiigrid on toredad loomad

OLEN SIIS MIDAGI VALESTI TEIND
KÕIK ON NII VAIKNE KUI KESTAX SIIN LEIN

Jälle käib laat
mängib yx plaat
kõigile tuttavat viisi
Karu käes rihm
trummeldab vihm
akna all vastu karniisi

õues käib pauk
Akna sees auk
Yxkord siit hypati välja
Määratud loosiga
pirukas moosiga
kustutab mõnegi nälja
(lk 38-39)

Tiit Hennoste "Kohandujate keel"
Kui räägitakse keelest ja võimust, siis tavaliselt räägitakse sellest, kuidas keele kaudu võimu realiseeritakse. Näiteks, kuidas hämardatakse tähendust võimulolijate kasuks, kuidas räägitakse hindade tõstmise asemel nende korrigeerimisest või peidetakse tegija umbisikulise tegumoe või abstraktse printsiibi taha, mille praegune tüüpnäide käib stiilis „Hindu tõstab optimism”. Kuigi kõik teavad, et hindade tõstjaks on kindlad inimesed, kusjuures neil on ainult üks (ainult üks!) eesmärk: suurendada oma firma kasumit. Vahe võib olla vaid selles, kas kasum on 0,1 või 10 protsenti. Kõik muu on vaid hämamine.

Pierre Boulle – Sild üle Kwai jõe (1969)

Filmi kunagi näinud aga ei mäleta pea midagi. Rohelust ehk. (Lugedes meenus see silla juures ulpimine.) Et keegi halvasti käitunud inimene on raamatust vist järelsõna välja käristanud, tekkis lugemise ajal ja lõppedes väike hingeline segadus – millega siin tegemist on? Totravõitu vanamoodsa romaaniga? Sõjakirjanduse paroodia? Prantslasest autori iroonitsemine inglaslikkuse üle? Või tuleb lihtsalt tajuda selle silla ehitamisega kaasnevat olukorra absurdsust, lõuad pidada ja edasi teenida? Ei tea, igatahes mitmed kohad panid muigama (kahjuks-õnneks mitte nii väärdunud koomika kui Spinradil) ja nagu irooniaandur andis aegajalt vilet. Viis, kuidas inglased omavahel suhtlevad ja ümbritsevat tõlgendavad, on nii veidralt siiras või naiivne, et see ei saa lihtsalt tõsiseltvõetavalt mõjuda (no näiteks arutelud Joyce'i sobivusest diversantide hulka jne). Või no anglisaksi vere ülimus (nt lk 66) ja muidu raamatut läbiv lõbus rassism asiaatide suhtes.

“Ka Saito laskis end mõjustada selle igapäevase ime maagiast. Hoolimata pingutustest, suutis ta vaid osaliselt varjata oma hämmastust ja imetlust. Tema üllatus oli loomulik. Nagu kolonel Nicholson väga õigesti väljendas, polnud ta õhtumaa tsivilisatsiooni peent mehhanismi päriselt omaks võtnud ega hoopiski mitte analüüsinud ega võinud seepärast teada, kuivõrd kord, organisatsioon, mõtisklemine arvude juures, sümboolne kujutamine paberil ja inimtegevuse osav koordineerimine soodustavad ja lõppkokkuvõttes kiirendavad ehituse käiku. Niisuguse vaimse tegevuse mõte ja kasulikkus jäävad algelistele rahvastele alati võõraks.” (lk 68)

Aga jah siis, raamat sellest, kuidas II maailmasõja ajal inglastest sõjavangid hakkavad ehitama jaapanlastele raudteesilda. Kolonel Nicholsonil muidugi õige lähenemine – ordnung peab igas olukorras sõdurite üle säilima, nii lõpuks ehitataksegi igati priima sild, mille kaudu jaapanlased peaks vurama Indiat vallutama. Samal ajal tahavad teised inglased ehk diversandid selle silla õhku lasta. Aga läheb pisut teisiti. Sest nagu kõlab vana sõjatõde, ükski operatsioon ei kulge plaanitult. Omamoodi mõnus raamat, väikestviisi suguluses nii Maileri “Alasti ja surnud” ja Hemingway “Kellele lüüakse hingekella” teostega (aga Benioffiga mitte).

“Kolonel Nicholson lubas endale niisugust tõe väänamist, kuigi see vaevas tema südametunnistust. Ta ei saanud jätta kasutamata ühtki abinõu, mis aitas kaasa silla valmimisele – see sild kehastas võitmatut vaimu, kes ei tunnista end kunagi lööduks, kes leiab endas alati jõudu, et tõestada tegudega oma haavamatut väärikust; sild, millel puudus veel kõigest mõnikümmend jalga, et ulatuda pideva joonena üle Kwai jõe oru.” (lk 91)

Aarne Biin – Kõikide saladuste võti (2004)

“Aarne Biini teostes ei kohta jätiste ja pervertide väärastunud tegusid, võigast vägivalda ega ajuvabade tibide jahmerdamist. Ta eelistab kirjeldada tublisid, oma eluga toimetulevaid inimesi.” (lk 155)

Ülilühidalt ja ülbelt kokku võttes on see teos lugejatele, kelle noorus ja täisiga on möödunud nõukogude aja tingimustes ja kellele praegune aeg pole ikka see, millest ennevanasti unistati. (Veider mõelda, et Untki on samast põlvkonnast.) Raamat – mida reklaamitakse põnevikuna – siis sellest, kuidas umbes 60. aastane arvutispets kohtub viimaks oma teisikuga (kellest ta on kuulnud juba varatiinekana) – kah kuuekümnendates itimees – ja millised kriminaalsevõitu segadused – näiteks riigisaladuste müümine Venemaa tegelastele – läbi elatakse. Tegevuses on ka 30. aastane prostituutlike kalduvustega naine (kes on, teadagi, juba nii ohtlikus eas – pole abielus ega lapsi, oioioi), kellega peategelane platooniliselt kurameerib (mehe abikaasa elab kuskil Tallinnast väljas ja järglasedki täiskasvanud juba) või õigemini tunneb rõõmu noorest silmavaatest.

Põnevik, mis nagu siiski pole põnevik, sest põnevuse asemel on autoril soov tegelda kõivmihkelsonliku mälu-uurimisega, nii tolgendame (vabandust) päris tihedalt tegelaste minevikus (mingis mõttes hakkab mind vaikselt hämmastama, kui palju leiab kirjanduses rõhutamist, kui mõttetu oli nõukogude ajal elu linnadest väljas). Liiga palju, liiga pikalt, kuhu action jääb ja vereklimpide sadu – või selline ongi 60. aastaste põnevikulaadne elu, bussiga Tallinna ning vestlused ja kohvitamised? (Ok, see on lihtsalt õel ja lapsik torge.) Ja no järjekordsed meenutused nõukogudeaegse taagaga inimestele, et ikka kui palju maksis vorst (lk 89) jne (ma mäletan näiteks kooliajast, et mingi väike Rae õlu maksis 2.50 ja odavaim Bondi suitsude pakk oli 3.40 – aastail 1993-1994?). Autorile jääb pidevalt pinnuks silma tänapäeva moraalitus ja kuritegelikud kalduvused, sellega teenib ta kindlasti vanemaealistelt lugejatelt plusspunkte. Või pisut tülpinud ohke.

Kui raamat lõpule läheneb, siis nagu pinge ei tõusegi vaid jätkub omasoodu “tegelaste hingeelu sügavuste avamine” (tsitaat tagakaanelt), nojah, viimased 20 lehekülge läheb siiski tempokamaks. Minu turtsumise põhjustas see, et nii staatilist teksti ei tohiks põnevikuna reklaamida (kuigi tõepoolest – raamat algab raksakaga), tegemist on siiski tavapärasevõitu romaaniga, millel on ka põnevuse sugemeid. Muidu igati normaalne raamat, ent kujutan ette, et kui oleksin vanameelsem, siis see vanamees-semulik jutustamine meeldiks ehk enam.

“Abielurikkumine selles eas ja antud situatsioonis pole lihtsalt mingi kadestamist vääriv elamus, vaid veidi piinliku kontekstiga labasus, kuigi tänapäev fetišeerib loomulikult spontaansust ja otseseid füsioloogilisi mõnusid. Ülistatakse ikka seda, milleni hästi ei küünita, arvan ma.” (lk 105)

Eks see maitse asi ole, kas autor kirjutab endale või püüab lugejatele meeldida. Kui lugejatele, on lihtsalt jube kerge teksti kohta kohatult plärisema hakata.

Juune Holvandus – On sul juba Boyfriend? (2003)

Kaanekujundus on ausalt öeldes ehmatavalt kole, huvitav, kas see on taotluslik? Niisiis, lugu sellest, kuidas kolkakooli ajalooõpetajal saab Eestist kõrini ja sõbranna mahitusel läheb Londonisse ehk õnne otsima. Noh, elu on seal keeruline ja närviline, aga leiab huvitavaid ja ärritavaid inimesi ning kõiksugu elukogemust erinevate töökohtadega. Raamat jaguneb pooleks – kui esimeses pooles on enam juttu minevikust ja Londonis pesitseva sõbranna Sandra elujuhtumustest, siis teine pool on rohkem Anni enda eluolu ja tema nägemus Londoni olemusest (seda küll lähtuvalt sisserännanute kirjust maailmast). Kui nüüd kristalselt aus olla, siis raamatu esimene pool ehk pisut (või rohkem) ajudelekäiv, see pidev Sandra värk ajab endalgi närvi mustaks. Teine pool on aga inimlikum, ehk loetavam või omamoodi lähedasemgi. Iseenesest on sellistes raamatutes juttu tavaliselt edulugudest, aga siin jääb nö otsene edu saavutamata – aga vähemalt maandus kass käppadele. Tekst on vast segu üheksakümnendate ja nullindate kogemustest, eelkõige siiski üheksakümnendatest (raamatus lõpupoole on vaid korra viidatud 9/11 värgile – mitte et peaks muidugi). Et siis selline debüütromaan.

“Lääne kahekümnenda sajandi, eriti selle teise poole kujutavat kunsti iseloomustab ohtrate negatiivsete emotsioonide väljendamine, mõtles Ann. Mida lihtsamaks läheb elu raske füüsilise töö mõistes, seda rohkem kuhjub pingeid, mida ühiskonna tundlikuma osa esindajad, nende hulgas ka kunstnikud, kujutavad. Kõnelda kaunitest kunstidest tähendab nüüdseks midagi muud, kui 20. sajandi teise poole kunsti, mõtles Ann. Kas moodne kinokunst näiteks võiks kanda täiendsõna “kaunis”? Suurlinn nagu London on niisuguste pingete kuhjumiseks sobiv koht.” (lk 92-93)

Alo Paju – Muinaslugu (1997)

Et siis kergelt psühhedeelne või absurdimaiguline lugu kahest nimekaimust ja portsust segasevõitu tegelastest, kes satuvad ruumis rändama ja seetõttu vajuvad seiklustesse. Õrnalt mäletan, et esmatutvus autoriga oli päris hea, seekordne tekst on ehk vähe nooruslikum ja pohhuistlikum, teatud tahumatuses on oma võlu ja lennukust. Nii palju tegevusliine, et jälgimine jääb sutt kirjuks, lõpuks ununes päris ära, kuhu kadus kauaoodatud nähtamatu kapten või kes kuidas kuhu sattus; arvatavalt autoril oligi suur soov kõike üle vindi keerata. No situatsioonikoomikat on siin kamaluga, päris tavaline võte on, et järgmise lausega pööratakse kõik pahupidi või keerdu (aga peategelastel sellest suht poogen). Üleüldse on autoril igati lõtv suhtumine tegelastesse (Udres-Kudrese saatus!) ja see on mõnus; Mõmmi-beibe ja kass Alfred on toredad ja nunnud (samas muidugi on kahe sabaga kass visuaalselt võigas). Pulmasegaduses saab nalja päris kõvasti, selleks ajaks olin ehk teksti rohkem sisse elanud. Vürtsi lisavad autori lahtivolditavad illustratsioonid, mis tunduvad ehk olevat ehk üks esimesi eesti raamatutes teostatud arvutiillustratsioonidega? Ei julge seda muidugi kindlalt väita, sest puuduvad üleüldse teadmised. Õhtuleht-Vadi arvamusega sarnaselt kõpitses vahel mõttes Paju teksti lähedus mõningase Trubetsky&Co proosaloomega.

“Üksvahe silmas ta oaasi tiigikese ja paari palmiga. Koht oli kõikidele reisijatele ja kaupmeestele teada kui ainus lähikandis. Tiigi ääres seisid kaks turbanites rändurit ja jootsid hobuseid. Näinud Pilsnerit, tervitasid nad teda sõbralikult. Kuid Andres naeris totralt ja ütles:
“Miraaz, teadagi.” Ja sõimanud hobust sita-aaduks, kui see vee järgi tahtis kummarduda, ratsutas ta taas liivaluidete vahele.” (lk 46)

õhtuleht
ulmekirjanduse baas