Jürgen Rooste - Rõõm ühest koledast päevast (2003)

Pole küll varem suuremat tähelepanu Jürgen Rooste luulele pööranud, aga nüüd, ühes paljude teistega, jäi temagi luulekogu mulle tee peale ette. Luuletajaga tutvumist oleks aus alustada muidugi esimesest kogust, kuid millegipärast leidus raamatukogus praegu ainult see. Ons ta siis nii popp, et kõik välja laenutatud? Võib-olla.

Meelde jäi palju diskotamist, natuke sotsiaalkriitikat, ingliunelust ja veel pisut teistsugust sotsiaalkriitikat. Just see sotsiaalkriitika ja igasugune virisemine eesti elu teemadel on uskumatult tabav ja vägev. Erinevad kiibitsemised ja kiimlemised pole ka pahad. Aga nii kui satub natuke tundlemist sekka, muutub lugu niruks. Paarile helgele armsale armastuslaadsele tundesõnale eelneb või järgneb alati topeltkogus irooniat (sest kuidas saabki noor mees tunnelda ironiseerimata!?), ja see tüütab päris kiiresti. Üldtoon on aga positiivne, rõõmus ja eluterve (mis torkab silma, kui seda lugeda teiste autorite halaluule vahepeale).

Selles mõttes on raamat üsna ühtlaselt koostatud, et umbes esimene kolmandik on ladus ja huvitav, tabavate ütelustega ja tsiteerimistlubav, edasi läheb järk-järgult tüütumaks. Disko-luuletused on ka veel päris toredad (kuid mitte nii teravmeelsed nagu alguspoole „Hakitud Eesti”), kuid „Inglid” on juba üsna tüütu (aga üsna tõenäoliselt pole mu mõtlemine päris sama, mis kahekümnendates noormehel).

Väga meeldivad mulle Rooste keeleuuendid (mis tegelikult vist pole päris uuendid, vaid pigem... hmm... kõnendid), nagu juuwa, omik, ümn, kolgend, lauwake jm kõnekeelsed sõnad. Olen juba ammu kade näiteks norra keele peale (aga tegelikult enamuste keelte peale), kus kõne- ja kirjakeel erinevad nagu öö ja päev. Sest eesti keeles on tavaliselt nii, et kui sina ütled „mul jäi vihik kodu”, siis õpetaja käratab „korrektne on KOJU!”, ega hooli sellest, et kirjandisse kirjutad sa niikuinii „koju”. Seega hea on kohata kusagil "valestirääkimise" tunnustamist.

Luuletus leheküljel 22 on kivirähklik, kuigi see vist polnud mõeldud nii, kuid õhkkond ja ilmastik meenutab "Rehepappi", kuldakandvad härjapõlvlased Imbit ja Ärnit, piaministriks pandav onu on sama salapärane nagu Kiviräha kurjad vaimud ja katk. Luuletus on selline:

TUULEMAAL TUULISED AJAD

aasta 2002
üks hilisõhtu
külm pime märg ja hirmus
väike alevik
eestlase elutuba

mängib televiisor
äranutetud nägudega lapsed
piiluvad ema kitli varjust
(emme-emme kesse onu ometi on
kes piaministriks pandakse?)

kapis krabistab nälg
vanas koolimajas tühjus
tagatoas puhastab isa
jahipüssi
tõsine eesti mees mitte mingi nänn

tema seda juba nii ei jäta
naine nutab lapsed nutavad
koer ulub kuud (ja seepärast et ta koer on)
härjapõlvlased kannavad kuskil kulda kokku
väljas peksab karm läänetuul

inimesi ja puid põrmu
taamal läevad eestlased üle
lageda välja kodakonsus paelaga kaelas
ja aurahad sügaval sukasääres
õhus hõljub reetmise jälk hais

ja supiköögis nõukaaegse sööklatoidu lebra

Tiit Aleksejev – Kindel linn (2011)

Triloogia teine raamat on lööv, seekord madistatakse vaid Antiookia müüridel ja urgastes, lahing Kerbogha väega raamatu keskel on päris eepiline, ning see lõpp...

Jumal, surmaminejad tervitavad sind, verd valatakse siin korralikult.

Ja kõik need vale-Dieteri mahhineerimised Bohemondi, Raymondi, kreeklaste ja tafuuridega, kõik muudkui petavad! Ja muidugi Andronikos. Leon isakujuna on vast sutt liialt heroiline. 

Jumaldavat erootikat on siin küllaga, Mariat pannakse täiega. Aga Galenat mitte!

Ja sajandist on pikem päev ehk kõik see toimub pea kahe nädala jooksul.

Aistingute ja nägemuste proosa, selline katkendlik voolamine ruulib (padulugemisel on paratamatult õudusunenäoks selline tervet lehte kattev paks tekstitulp, yuck). Tuleb välja, et Aleksejev oskab kirjutada (no vast tundelisust on mo jaoks sutt paljo, ent pole ullu), tolm ja liiv hakkavad lugemisel hammaste vahel päris krigisema.

Häid kohti on palju – juba Loomingus ilmunud tsitadellivärk (raamatus vist sutt erinev?), järsakust pääsemine, Raimonduse ja Andronikosega õhtuke, asjatamised Bohemondiga. Hea ja põnev. Võikusi on, aga esteetiliselt.

Et kogu värgile pihta saada, tuleks kunagi kogu trilooga järjest lugeda (et Dieteril oligi see odaots?). Mis pole probleemiks, sest lugemine lippab hoogsalt, sellegi raamatu läbib vaid 3-4 tunniga nagu naksti.

“Johannes on vana mees, kõhna kaela ja kortsulise näoga. Vangistus ei ole teda murdnud. Kannatused õilistavad, räägitakse kantslist... Aga sõjakäigu teiseks aastaks ma tean: valu ja kannatused ei õilista kedagi. Ainult kurjemaks ja kavalamaks muudavad nad inimest. Olen piisavalt näinud mehi, kelle hambad on näljast logisema löönud ja välja langenud. Kelle nahk on tuultest ja päikesest parkunud. See ei ole ilus vaatepilt. Õilsusest pole seal jälgegi.” (lk 54)

“On Süüria ööd, pimedus ümbritsemas linna, piirajaid piiramas.
Ööd, mil ma tõusen voodist, et valada peekrisse veini või õlilampi õli ja piisab paarist hetkest, hetkelisest eemalolekust, et ärevus mind haaraks. Ma haaran Mariat, ma suudlen ta rindu, ta puusi, ta kõhtu...
Ta avab silmad, on hetkega tagasi, ärkvel, viskub mulle vastu.
Sõge tuul üle Silpiuse lõõtsumas, üle tsitadelli ja lahinguvälja.
Tuul, mis linnud tagasi pöörab, mis rändureid idakaarde ei lase.
Okste varjud kiviseinal, siseõue plaatanilt, krobelised haaravad sõrmed.
Maria hambajälgede poolkuud mu rinnal, mõõgaarmidel, hõberisti all.
Palavik on see kõik. Et see kestaks, Jumal, palun ma uinudes.
Pole vaja mulle Su selgust.” (lk 125-126)

never judge a book by it's movie
bukahoolik
päevaleht
sirp
simo77

Martin Booth – Draakonisündikaadid (2001)

Autoril on kaks muret – praegustel triaadidel on eelkäijatega võrreldes mannetud tseremooniad, ja ta ei väsi seda raamatus mitmeid ja mitmeid kordi ütlemast:

“Kahju, et triaadide rituaalide keerukus ja sümbolism on kaduma läinud; mitte sellepärast, et kuritegelikud ühendused on oma pärandist ilma jäänud, vaid seetõttu, et sellega on kadunud oluline osa hiina rikkalikust kultuurivaramust. Olla tunnistajaks triaadide rituaalide kadumisele on sama, mis näha Kantoni ooperi asendumist Kanto-popiga või karaokebaaride tekkimist ajalooliste teemajade asemele.” (lk 182)

Ahjaa, teine mure on see, et tegemist on hulleima organiseeritud kuritegevusega, mis on pealegi kõikjale levinud – kõik, kus midagi halba sünnib, toimub triaadide mahhineerimisel kõrgemal tasemel (viimati lugesin sama rattagängide kohta). Raamat jaguneb pooleks – esimeses pooles ülevaade triaadide ajaloolisest päritolust ja tegevusest kuni Mao võimuni (rikkalikud tseremooniad!), teises pooles siis triaadide levik ja tegevus (kahvatud tseremooniad!) väljaspool Hiinat (Taiwan on ikka selline patupesa). Raamatu lõpus on lühidalt kirjutatud Hiina kommunistide ja triaadide seostest, mis on muidugi raamatu põnevaim osa. Mida lähemale jõuab autor kaasaega, seda nukramaks Booth muutub. Läänemaailma viimane allakäik algas Vietnami sõjast, kus ameeriklased langesid heroiini õnge. Ühesõnaga, järeldus on see, et Eesti kohalike hiinlaste hulgas tegutsevad triaadid, järgmine kord kui hiina restorani külastada, vaata kaastundlikult sealseid töötajaid.

Drakadeemia lühinäidendite kogumik 1 (2011)

See Gutenbergi Poegade trükitoode on sutt nirult köidetud, karta on, et laguneb peagi laiali. Kuna kaanepilti jällegi ei leidnud, siis võib edastada sellist teavet, et näeb välja nagu iga teine sealne trükis, ja selline minimalism on hea. Paar lühilauset lühinäidendeist ka veel.

kadrinoormets “done not gone” - tegemist siis lugemisnäidendiga? Autor teinud näidendile päris pikad introd ja outrod, mis tähttäheliselt võttes võiks kesta nädalaid. Ma ei oska anda sellele tekstile hinnangut (ja keda see huvitakski). Ühelt poolt mulle meeldib autori vaba lähenemine tekstiloomele (sealt võiks veelgi kirjavahemärke jms maha kratsida, aga noh, maitse asi), teiselt poolt ma ei hammusta selle näidendi kujundit läbi, isegi teisel lugemisel jäi tekst hämaraks, akontaktseks, käib üks muunduv jutustamine ja... kõik. Vähem paatoslikke monolooge (see jumalajutt, uh) ja rohkem tegelaste interaktsiooni (sest need mõned kohad on head) – või on see monotoonsus tõesti nii vajalik? Ma tõesti tahan, et see näidend mulle meeldiks, aga vähe on millestki kinni haarata.

Pihla “Nätsunätsutaja” on siis mudilaste lustimäng, kus tegutsevad imaginaarsed koduvaimud (või no kuidas neid nimetadagi). Vaimuke, kes tekitas kella tiksumist, jäi tööta, sest koju ilmus digitaalkell. Traagika. Aga pole muret, abivalmis poiss leiab talle uue rakenduse ehk siis (kasutatud?) nätsude nätsutamine. No et siis heaoluühiskonna värk, kui masinad teevad enamuse tööst, tuleb leida mingi suht suvaline asendustegevus. Näidendi säravaim koht on ehk Tolmurullitajate sekkumine, viskavad kildu ja nii. Kogu tegevus mahuks ehk 20-30 minutisse.

Saul-Gorodilov “Üheteistkümnes palat” on emadusest ja ei taha sellest midagi kirjutada. Poeg tundub algul totrana, aga teksti lõpus saab asjale pihta. Ränk lugu, näidend pole iseenesest ilmaime (alati saab paremini!), aga ränkus niidab. Ja selles mõttes ehk kogumiku esilekerkivaim tekst.

Kalle Käsper – Härra Käsperi tõsilood (1994)

Elu ei lakka üllatamast – tuleb välja, et eesti romaaniklassika uuendaja on varem suisa huumorit kirjutanud. Uskumatu, aga tõsi. Tegemist siis üleminekuaja poliitilisevõitu huumoriga, mis takkajärgi kõhukõverust just ei tekita – lood siis sellest, kuidas taasiseseisvunud Eestis puutub kirjanikuhärra kokku kõiksugu elus ja eluta kuulsustega (Lembitu, Parek, Jeltsin, Tammsaare jne) ning tutvustab neile EV uut toimimist ja selle imelikku ilmaelu. Eks see kõik ole oma üheksakümnendate alguse mekiga, vabadusevalud ja rahahullused, nii mõnegi vene poliitiku puhul annab meelde tuletada, kellega üldse tegemist on; ehk see siis millalgi ilmumisajal ikka huvitav oli (ma loodan), arvatavasti need markeerivad mõnd prantsuse klassikat vms (aga muidugi, lihtinimesel ongi raske härra Käsperi vaimuvälgatuste kõrgusteni tõusta). Tundub, et autor pole just eesti naistest suurt vaimustunud (lood Husseini, Loreni ja Marmeladovaga), aga ega ta eneseirooniatki vaka all hoia.

Nojah, raamatuke unustuse varasalvest.

Salateenistused. Luure võõrriigi territooriumil (1995)

Tegemist siis sissejuhatava brošüüriga vist Eesti luurekooli õppuritele, selle lugemine ei pane nägu just riigisaladustest särama. Esmalt saab ülevaate luure olemusest, teiseks luureteenistuse organisatsioonilisest poolest (näitena LKA), kolmandaks salaoperatsioonide ülesehitusest-ettevalmistusest Mossadi eeskujul (alljärgnevad tsitaadid kirjeldavad siis Iisraeli õpet, mitte Eesti oma). (Võiks ju muidugi nalja visata, et mis pagana erioperatsioone selle raamatu autorid küll ette kujutleda võisid.) Lõppjäreldus on loomulikult, et Eesti salateenistused peaks võtma eeskujuks Euroopa väiksemate riikide vastavad asutused, ei tasu suurushullustuses hullata.

Tõepoolest, klantspealkirjast hoolimata pole see just põrutav trükis, kujutan ette, milline peavalu tabas eksamineerijaid, kui lugesid eksamitöödes järjest ja järjest siinseid tarkuseterasid.

“Agendi tähelepanu ja informatsiooniomandamise võime arendamiseks kasutatakse nn linditreeningut. Selle käigus mängitakse talle paarkümmend minutit ette helilinti, millele on salvestatud paari inimese jutt. Nad räägivad kõigest: ilmast, armastusest, hindadest, relvastusest, seksist, poliitikast jne. Taustaks on mingi segav foon, näiteks trammi pidev möödasõit, kaubamaja sumin, laevavilede uilgamine või teiste inimeste pidev sekkumine neid huvitava paari jutuajamisse. Iga nelja-viie minuti järel pannakse lint seisma ja kästakse agendil valjusti ette lugeda juhuslikku ajalehte, kirjeldada mõnda kodust situatsiooni või tegeleda muude kõrvaliste asjadega. Ühtaegu peab agent kogu treeningu ajal tegelema veel millegi muuga, näiteks sööma, kaarte mängima, televiisorit vaatama vms.
Kui lint on läbi kuulatud, peab agent raporti vormis tegema kokkuvõtte: kui palju oli jututeemasid, mitut inimest jutus käsitleti, palju esines iga teema puhul loetletud ühikuid (ülesloetud relvade kogus, eksporditud kaupade kogus, ühe inimesega seotud isikute arv jne.) Raporti esitamise järel peab agent kogu teksti kokkuvõtlikult šifreerima krüptogrammiks, mida oleks võimalik side kaudu edastada. Ja lõpuks peab ta teksti muutma nn valevõtmega; valevõtme märkide või kombinatsioonide kasutamine näitab, et agent on sisse kukkunud ning edastab valeinformatsiooni.” (lk 27-28)

“Operatiivagendid peavad tulirelva oskuslikuks käsitsemiseks alati vormis olema. Üks selle treeningmeetodeid on situatsiooni tekitamine, kus agendid peavad teineteist tulistama. Teist tulistada võib ainult rinda (lahingolukorras tehakse ju sama, tulistatakse vastast südame piirkonda), relvad on seejuures laetud lahingpadrunitega. Treeningul osalejate kehasid katavad küll kuulikindlad vestid, kuid niisugused, mille läbimisel teatud kindla kaliibriga kuul ei haava ega tapa, vaid põhjustab üksnes kerge vigastuse (näiteks roidemurd, nahahaav, verevalum jne.) Seesuguses reaalses olukorras tajuvad agendid väga täpselt, kuidas nad peavad lähidistantsil liikuma ja tegutsema, et mitte pihta saada. Ühtaegu peab pihtasaanud agent jätkama püstitatud ülesande täitmist.” (lk 29)

Mart Juur, Andrus Kivirähk – Rahva oma kaitse (2000)

Parimad tekstid on vast tsüklites “Elukapten” (napakad staarintervjuud) ja “Saldo Mortale” (kus siis väheke juttu põllumajandusest ja sõjaväeteenistusest). “Tõde ja õigus” on siis paroodia sellest, mida Rummo pidanuks kunagi teleseriaaliks kirjutama? On kaks lisategelast Rohelio ja Rosa; Pearu on suurärimees, Andres usuhullust loll, Madis sõjaroimarist transseksuaal ja Krõõt lihtsalt lipakas. Tekst on päris sürreaalne jämekoomika, kõik see sõda ja kehamuutmised ja paradiis, iga lehega läheb tekst romaanist aiva kaugemale – või noh, ega peale nimede suurt ühist polegi.

Üpris veider lugemine, ei taha öelda, et otseselt halb oleks, pigem ikka ülemeelik. Huvitav, kas sellised raamatud toodavad kirjastusele kasumit? Mitte et mul lugejana sellise trashi vastu midagi oleks. Igatahes, ehk eksperimenteerivam (aga mitte nii totaalne) kui Zorro1, aga igal juhul mitte nii sitt kui Zorro2.

“Halatis naine Epp Lauk:
“Maainimesed on olemas. Ma vannun. Ah et kust ma seda tean? Elan Meriväljal ja eelmise aasta augustiööl, kui paistis täiskuu, tulid nad mulle tuppa ja käskisid endaga kaasa tulla. Ah et millised nad olid? Sellised habetunud, kummikutega, hambaid neil ei olnud. Õue peal seisis neil kummaline sõiduriist, mida nad nimetasid belarussiks. See mürises ja rappus, mind visati kabiini ja viidi nende baasi. Neid baase hüütakse taludeks. Küll oli seal alles koledaid elukaid. Üks oli sihuke: antennid püsti peas ja suure sõrmkinda moodi kott jalge vahel. Kui seda kinnast pigistasid, siis voolas sealt verd, aga see veri oli valge. Maainimesed jõid seda ja valmistasid sellest ka mingit ainet, mida nad nimetasid taluvõiks. Need olid niisugused kamakad. Mind sunniti seda sööma, kuni ma kaotasin meelemärkuse. Kui toibusin, aeti mind lageda taeva alla ja sunniti maad kaevama. Maa sisse olid peidetud sihukesed pruunid junnid, neid nad sõid kah. Nad üldse söövad peaaegu kõike, mis pihku puutub. Ah et kuidas ma sealt pääsesin? See oli pime juhus. Sinna baasi saabus nende jumal. Teda hüüti rüütliks. Ta pidas neile kõne, maainimesed plaksutasid ja vehkisid nugadega. Pärast sõid kõik koos surnud looma. Mind keegi ei valvanud ja ma lasin jalga. Suure surmaga jõudsin tagasi Tallinna, praegu viibin psühhiaatriahaiglas taastusravil. Söön rohtusid.”” (“Kohtumine tundmatuga”, lk 55-56)

Patrick Süskind – Kontrabass. Tuvi

Kaks lühikest lugu üksindusest. Lühikest, ent seda tihedamat ja põhjalikumat. Süskindi romaan „Parfüüm“ – lugu absoluutse lõhnatajuga õnnistatud koletisest – on mu mälus ka paljuski lugu üksindusest. Marginaalsuse piiri taha sattumisest vms ja sealsest üksindusest. Nii et kui huvitab üks Süskind, soovitan julgelt ka teisi.

Seda enam, et tegu pole mingi pateetilise igavusega. (Mitte et oskaks näidet millegi sellise kohta tuua, eksole.) Ikka ergastav iroonia ja enesekindel ekstsentrilisus. Meenub näiteks Houellebecq või Kehlmann, kui otsida, kellega kõrvutada. Ses mõttes ka sarnane, et tekstis on mingi armutu ja metoodiline läbikomponeeritus. Valitud teema kirjutatakse kannatlikult ja armutult kuni ammendumiseni läbi. Aga üldiselt: üksildased tegelaskujud nukkerkoomilistes situatsioonides, milles fokusseerub isikliku kõrval ka sotsiaalsem plaan – kui nüüd Süskind kuivalt ja entsüklopeediliselt paika panna.

*

Raamat sai ostetud loo „Kontrabass“ pärast, see mulle ikka väga meeldib. Riiklikus orkestris kontrabassimängija ametit pidav härra valmistub oma 95-protsendiliselt heliisoleeritud korteris õhtusele kontserdile minema. Riietub, võtab paar õlut ja jutustab. Vormilt mononäidend, guugeldades võib leida, et kord-kaks on Eestiski seda lavastatud.

Algus on bravuurikas. Avan õlle ja esimesel leheküljel antakse kuulata Brahmsi Teist. Kolmandal lausutakse: „See, milleni ma jõuda tahan, on konstateering, et kontrabass on kindlalt kõige tähtsam orkestripill üldse.“ Järgnevad tõestused, pilli demonstratioon, ajalooline ülevaade pilli arengust, mõtteid muusikast ja muust. Ent juttu satub tasapisi ka kibedamaid noote: tüdimust pilli vastu, pettumust elus ja nooruses valitud tees. Lausa muusikaantropoloogilise esseena arutletakse muusikutest, erinevatest loomenatuuridest, karjäärist, staaridest, naistest ja meestest, ebaõiglusest. Jõutakse võrdluseni ühiskonnast kui orkesrist, sellest ebaõigluse ja frustratsiooni struktuurist. Oleme poole peal, kui kulminatsioonina toimub üks suurem varing: „Kontrabassistina – andke mulle see väljend andeks – olete igas mõttes viimane pask.“ (45) Kataklüsm. Häving. Muidugi pole asi ainult kontrabassis. „Kui Schubert oli nii vana, kui mina, siis oli ta juba kolm aastat surnud.“ (74) Võtan lonksu õlut. Pool lugu on veel ees.

*

„Tuvi“ peategelaseks on mees, kes on teatud põhjustel eemaldunud ühiskonnast ja elust ning on kapseldunud rutiini ja puugilikult vaesesse olmesse. „Ta ei otsinud mugavust, vaid kindlat peavarju, mis kuulus temale ja ainult temale, mis kaitses teda elu ebameeldivate üllatuste eest ja kust teda keegi enam ära ajada ei saanud.“ (83) Ja seda ikka otseselt kohe, radikaalsel moel. Kõik ongi korras – no ja siis ilmub üks pisike räpane mass bioloogilist siblivat ainet, mis keerab mehe elu täiesti pea peale. Tuvi.

Huvitav on see lugu just selle poolest, et see kombib piire, milleni üksindus ulatuda saab. Otsitakse piiri, kus võiks nentida, et maailmast on juba liiga kaugele oma üksindusse triivitud, tagasi ei pääse. Ja ühtlasi on see ka lugu inimese hämmastavast kohanemisvõimest. Pääseb või pigem kisub ikka tagasi, üsna võimatu on kõigest loobuda. Kuni veel hing sees on.

Hoiatuseks peaks mainima, et see on seda tüüpi intensiivne ja painav tekst, mida lugedes võib endalgi süda kiiremini põksuma, peopesad higistama ja paanikahoog kohuma hakata. Sel puhul pakutakse siis mingit lõpmatult pisikest ja tumma, aga kosmiliselt massiivset ängi. Õnneks või kahjuks on tekst kiire ja lühike – ja mõju pole pikaajaline. Aga no siiski: ettevaatust, südamehaiged.

Merike Karro – Koerliblika Kuu ehk 30 unetut ööd (2008)

Tegemist pole just kõrgluulega, ent igati siiras värk, ehedad hingeuitlemised, mida on igati kurb lugeda. Öö on vist selline aeg, mil ei tuleks kirjutada luulet või lühiproosat, öösel ei ole peas midagi head, vaid ahastus ja illusioonid. Vahel tunduvad luuletajad olevat kui teiselt planeedilt, räägivad asjadest, millest muidu heades perekondades vaikitakse ja selline hingealastus on mõnikord häiriv (jutt pole praegu Karrost), mängureeglid pole kindlad või vahel polegi mängu, on vaid mingimoeline siirus (eks ikka kallutatud). Ja seepärast ongi proosa vahvam (või noh, haikudki, mida võib treida igast asendist). Et Karro luulekogust on siin kirjas vaid üks lause (ma ei oska luulest tuhkagi mõelda), siis paar luuletust lisaks. Ahjaa, see ööjutt on seepärast, et autor kirjutab luuletusi öösiti, ja sellest siis tumedam hoovus (mis on jällegi tagakaane autori sedastus).

“kui mul midagi öelda oleks...
usu, ma ütleksin seda
ja kui midagi varjata poleks,
siis ma ei varjakski teda...
õhtud muutuvad pikemaks,
ning päike käinud koos sinuga alla...
kuid mina muutun vaid sitkemaks,
kui aina mu tunnetel tallad...
ehk ei olegi sulle ma keegi -
kõige rohkem vaid... usuõde?
kuid taas ulatan päevinäind keebi,
et varjaksid alasti tõde...”
(lk 16) 

“arvan,
et maailm
on lõputu mülgas,
mis imeb kord sisse
meid kõiki...
et veel enne seda,
kui jumal meid hülgas,
oli mäda see risti ja põiki.
ma usun, et kõigel
on kõigega seos -
ja et neid näha,
ma olen liig ligi...
kadund tükk elupuzzlest
on su enese peos -
seda otsides
valad sa higi...
ma tean,
et kord suurused
lähevad paika
ning elevantidest taas
saavad sääsed...
aga maailm
jääb ikkagi selliseks mülkaks,
kust eluga keegi
ei pääse”
(lk 23)

Mats Traat – Vastsed Harala elulood (2011)

Tekstide morbiidsus ja vägivaldsus on vast samas mastaabis Tänavi loomega, ainult et zombide ja maniakkide asemel on siin maainimesed ja maniakid (no tegelt mitte, mõned üksikud psaikod vaid, lihtsalt siinkirjutaja luuleline liialdus lüüriliselt). Värssidel on vanamoodsuse hõng, see pole nagu 21. sajandi kirjandus (oojee!), nii kirjutati, maeitea, millalgi (vaat siis). Traadi inimese traagika kese paikneb II maailmasõjas ja sellele järgnenud aastates (ega turumajanduski Haralas õnnelikumaid lahkumisi too), justkui pooled eesti mehed oleks Saksa sõjaväes olnud. Mõned lood on tõesti hingekriipivad ja kõvakaaneline luulekogu on ehmatavalt tüse, juttu jätkub pikemakski.

Mõttes oli hakata tõmbama ühendavaid niite Harala inimeste vahel, aga siis ikkagi ei viitsinud, igatahes on seal mõned põnevad ühendused.

“OSVALD KAHRU
1903-1945 

Sain maad, käisin hobulaenutuspunktist hobuseid toomas, see on õige jutt, läksin Murnale, seal tallimees Tambi Juss õue peal virtsalombi ääres pikali, juba hommikul purjus, raputasin teist kõigest jõust, kögises: mul hobused jootmata, jootsime hobused ära, kus nende taosed, otsis, lõpuks leidis hobuseriistad kätte, sain tulema, kaks kilomeetrit teed käia, lõuna käes, õhtul pidin hobused jälle tagasi viima, panin hobused adra ette, kõrb ruun, kondibukett, jäi vao otsas seisma, märg, värises üle keha, mitte üks samm, löö või maha, see on õige jutt, tea, kas ta heinu oligi saanud, toomingad poetasid õisi, mõtlesin, mis ma pean tegema, ei ühtegi oma põllutööriista, üksinda nagu kärbis, maa söötis, teistel oras juba üleval, ja nägin, suurteel ligineb imelik killavoor, kes saksa vormis, kes erariides, mõnel vene pilotka peas, veavad jalgu järele, julgeolek konvoeerib vange, minu kohal kamandati nad seisma, leitnant hobuse seljas, kollased vuntsid harali, viipas mu enda juurde, mõtlesin, tahab ehk suitsu, lõi mu rivvi teiste hulka, näitasin, et olen vigase jalaga, leitnant lõgistas püssilukku, ähvardas, ja algas jalgsiteekond, üks mees oli visanud varvast, mind võeti asemele, et arv klapiks, see on õige jutt, Leningradi oblastis, laagris, kägistasid kaasvangid mu öösel ära.” (lk 35) 

“HELJO KOORM 

Tõusin alati hommikul varakult,
enne tööleminekut keetsin söögi valmis,
nii palju, et jätkuks kogu päevaks,
viisin elutuppa laua peale – kel isu, sööb sealt.
Toas olid minu mees ja ema,
ära minnes keerasin ukse lukku.
Lõuna ajal tulin jooksuga koju loomi talitama.
Mees sai kuus kolmkümmend rubla pensioni,
sõjaaegne suurtükiväelane, oli saanud põrutada,
pidevad peavalud, jäi kurdiks, lõpuotsas halvati ära.
Emal oli Parkinsoni tõbi.
Meie kodu oli hulk aastaid lausa haigemaja.
Muud elu mul polnud.
Ma ei taha targutada kohusetundest, õnnest
ega armastusest, laman siin vaikselt -
mul pole häält, seegi on kustunud
nagu pleekinud leht pärnapuul.
Enne sõda laulsime Harala segakooris,
mina olin sopran, mees bassbariton.” (lk 87) 

“OLEV TAMP 

Abikaasa leidis külma haua Estonial,
Ameerikasse kolisid mõlemad pojad, IT insenerid,
võtsid kodumaalt elukaaslased kaasa, üks seadis
enda sisse Kalifornias, teine Illinoisis.
Sellised arengud tuli mulle nagu välk selgest taevast.
Miks pidin rõõmu pärast käsi plaksutama,
kui üksi valmistasin pakist kartuliputru,
üksi sõin, üksi vahtisin aknast välja,
iga kassi, koera ja joodiku liikumine oli sündmus.
Pilvitul ööl tuli mind vaatama täiskuu,
siis läks mõte jälle poegadele.
Tudengipõlves muud ma nende suust ei kuulnud:
pean ostma seda, maksma seal, anna raha,
mul on vaja sõita sinna ja sinna, anna raha!
Rohkemaks neil isa vastu huvi ei jätkunud.
Miks irdub inimene inimesest,
kus on võõrandumise algus, kas juba emaüsas?
Mälu nõrgenes, silmad ei kannatanud telerit vaadata,
kuulasin raadiot kuni läksin puhkama,
et üksi olla sealgi.” (lk 156)

päevaleht
sirp

Matti Rönkä – Mõrtsuka näoga mees (2011)

No mis sest raamatust ikka kirjutada, tavapärane meelelahutus, väheke Lapidusega ühes voolusängis (mitte et nii väga tunneks skandinaavia krimkaskenet), ehk siis heaoluühiskonnas madistavad muulastest kriminaalid, kel omad head ja vead. Lugu siis sajandivahetuse aegses Soomes, kus käibel mark (algul arvasin naiivselt, et euro, ja muudkui imestasin rahavoogude üle). Venestunud karjalasest detektiiv-asjaajaja laveerib venelastest kriminaalide ja soomlastest hõlptulu teenijate vahel ja uurib ühe eestlanna (kel on kuri kriminaalvend) kadumise juhtumit kurja soomlasest abikaasa juurest. Nohjah, tegevus põikab peale Helsingi veel Tallinna ja Karjalasse, kõikjal ikka relvad laskevalmis ja venekeelsed kriminaalid töllerdamas hapukurkide ja viinapitsidega. Ja siis veel Vene salateenistus, mille ridadest lahkutakse vaid jalad ees. On elu raske Soomes see.

Ei saa finaalist rääkida, aga ma ei saanud tõesti aru, milleks vaja lihtsat asja totralt keeruliseks ajada. Ja no sellisest tõlkemeelelahutusest iseenesest pole midagi kirjutada, lihtsalt loed läbi ja kõik. Nagu ikka.

Kaljo Põllu – Kalivägi (1988)

Põllu graafika on muidugi ürgne (esikaanest võiks õudukaid näha), ent alljärgnevalt siis mõned Kaplinski leelutused ugridoomi teemadel, sest küsimusi tuleb esitada.

KUST ME TULIME? KES ME OLEME? KUHU LÄHEME?

Kust me tulime? Kes me oleme? Kuhu läheme? Ei tea. Aga kuidas saab olemas olla, elada, teadmata vastust nendele küsimustele? Aga me oleme ju. Väike laps on, lind on, rohukõrs on. Aga nemad ei ole meie, nemad ei ole päriselt nemad. Kas tõesti? Kas meie, kes me üht-teist teame, oleme pärisemalt meie? Aga äkki on see teadmine vale, mis siis? Arvame, et oleme meie, aga tegelikult oleme keegi muu, mitte meie, vaid näiteks nemad. Kas teadmine teeb meid selleks, kes me oleme? Aga kas on üldse nii kangesti vaja olla meie; võib-olla saab väga hästi ka kuidagi teisiti? Olla olemas, aga olemata meie, olemata isegi laps, lind või rohukõrs, vaid hoopis midagi muud, midagi, millest ei saagi öelda, et ta on kuskilt tulnud, et ta on keegi, et ta läheb kuhugi.

MAAILMAMUNA

See ümmargune maailm, kus me elame, on seestpoolt vaadata väga suur, nii suur, et keegi ei ole jaksanud teda läbi käia ja keegi ei tea, kus ta õieti algab ja lõpeb. Keegi ei tea sedagi, kas maailm on ka väljastpoolt vaadata suur. Võib-olla paistab ta kellegi väljaspoolse silmale hoopis väike. Nagu õun või murumuna või lihtsalt muna. Kõva koor nagu taevas peal, valge nagu valge ilm selle all ja keskel rebu nagu maa. Mõnel linnul on munad sinised, mõnel kirjud – justnagu päeva- ja öötaevas. Aga kui maailm on nagu muna, kes on tema siis munenud? Mis hiiglalind see küll oli? Kust ta tuli, kuhu ta läks? Kus oli tema pesa? Kes sellest maailmamunast välja tuleb? Lind? Mõni teistsugune maailm? Seda ei tea ka keegi. Õudne on aga mõelda, et kord võib taeva sinine koor praguneda ja kaheks pooleks laiali kukkuda. Mis meist siis saab? Mis saab kõigest muust?

HINGEDE ÖÖ

Me teame, kes me oleme, me teame, kellena me läheme. Meestena ja naistena, lapsukestena ja raukadena, voodist ja põllult, adra tagant ja paadipingilt, lusikas käes ja mõõk käes, valuga ja rõõmuga, murega ja lustiga, kartes ja kartmata. Me läheme. Me läheme kõik.

Aga ei saa olla ainult minek, peab olema ka tulek. Meie, kes me läksime, tuleme ka tagasi. Ei tea küll päriselt, kellena, võib-olla inimesena, maimukesena üsast, võib-olla nähtavalt, võib-olla hoopis nähtamatult, kuulmatult, kehatult nagu tuuleke, nagu mõte, nagu uni. Aga ükskõik kuidas, me tuleme ikka, me tuleme tagasi omade juurde, me oleme teiega, me jääme teiega, me saame teiks, teie saate meiks, ikka ja alati.

TALU

On kirjutatud, et seda, mis on putukas inimesele, on inimene vanale puule ja puu kivile. Aga ei putukas, puu ega kivi ei kurvasta vist sellepärast, et nad kestma ei jää. Inimene kurvastab. Inimene otsib igalt poolt redelit igavikku, pääsu sinna, kus poleks kaduvust. Ja kui ta ise ei usu igavest elu, püüab ta end vähemalt veenda, et on midagi, mis jääb, – mälestus, au, kuulsus, nimi, töö... Ja ometi on igavik olemas. Igavik igal pool, ja alati. Kui vaid laseme käed lõdvaks ja anname pilgul otsimisest puhata, võime näha, et ka kõige üürikesemad asjad on igavikus – liblika lend, korstnast kerkiv suits, tuules õõtsuv oks, rannaliivale hääbuv laine. Igavik on meri ja meie oleme lained meres. Igavik on puu ja meie oleme lehed puus.

MAA UINUB

Nii vähe on ärkvelolijaid, nii vähe on ärkvelolekut. Ainult meie, kahejalgsed, neljajalgsed, kuue-, kaheksa- ja sajajalgsed, uimelised ja tiivulised, kes me siin elame ja liigume. Aga kõik meie ümber magab. Magavad puud, magavad lilled, magavad kivid ja kännud, magab vesi ja magab maa ise meie all. Nii see on vist seatud. Aga kas see jääb alati nii? Võib-olla on puud, kivid ja allikad siis ärkvel, kui meie magame. Võib-olla on maa ka öösi ärkvel. Aga miks ta siis ei liiguta? Vahel liigutab natuke, siis vappuvad mäed ja varisevad majad. Võib-olla on praegu lihtsalt meie aeg, meil on aeg ärkvel olla, teistel aeg magada. Kui nii, siis tuleb ehk meil aeg magada ja kividel, puudel ja maal aeg ärkvel olla. Missugune on maailm küll siis?

Juha Vuorinen – Kristian asendusteenistuses (2011)

Vuorineni tekstist on igasugune huumor ja värskus üsna edukalt haihtunud ning alles on jäänud kõiksugu noku- ja kakanaljad ning täiskasvanuile garneeringuks rajult lapsik rämeporno; kõige selle lugemine on kui vabatahtlik IQ alandamine. Lugu siis järgmine: on aasta 1985 ja teadatuntud Kristian on 17-aastane ja töötab homobaaris (mitte et ta teaks seda) diskori ja köögiabilisena. Kuna paha isa Otto sundis teda mitu korda “Apocalypse Now” vaatama, otsustas naiivsugumürsk protestiks asendusteenistusse astuda – kus ta lõpuks määratakse sõjaväeosa lasteaia kasvatajaks. Kus muuhulgas on laps, kelle kaptenist isaga oli Kristianil kutsealustekomisjonis õige suur tüli. Kapteni kättemaks tuleb, ja verine. Aga noh, tööst vabal ajal kakleb noormees Ottoga ning peab kepimaratoni armsama ja armukesega (kellest lõpuks saavad lesbisõbrannad jne).

Võiks sedastada, et sulest välja imetud tekst. Kõiksugu napakas huumor jms on üldjuhul tore, aga selle raamatu puhul on nagu raske seda leida või endale tajutavaks muuta.

Dan Simmons – Endymioni tõus (2006)

Sarnaselt “Hyperioni langusele” (kus on ülijutustaja kübriid oma unenägudega) on siin (ja tegelt ka “Endymionis”) nagu üks ülijutustaja ehk Raul, kes on siis omandanud Aenaelt mälestuste nägemise võime (ehk surnute ja elavate keele) ja seeläbi siis jutustab Schrödingeri kassina vangipõlves takkajärgi (ettejärgi ongi sutt raske jutustada – kuigi! - ulmekirjandus või nii) juhtunust eri tegelaste kaudu – kes võivad olla ka üpris marginaalsed (no kuidas kellele). Raamatu sündmustik on natuke laialivalguv või siis liialt laiahaardeline, eks see tekst vähe new age või emo ole, kui läheb Aenae missiooniks, kõik need eri vendade ja eluolluste sõprused ning maailmakõiksuse sünergia jne. Aga noh, nagu teada, on üks armastus üks üleütlemata tore asi.

“See, kui sa oma armastatut esimest korda alasti näed ja tunda saad, on üks puhtamaid ja jäägitumaid ilmutusi selles elus. Kui universumis leidub mõni õige religioon, siis see kas hõlmab selle kokkupuute tõde või jääb igavesti õõnsaks. Kehalise armastuse jagamine selle ainsa ja õigega, kes seda armastust väärib, on üks väheseid absoluutseid hüvitusi inimese elus, mis korvab kogu valu, leina, piinlikkustunde, üksilduse, idiootsuse, kõik kompromissid ja saamatuse, mis on inimelu lahutamatu osa. Kehalise armastuse jagamine selle ainuõige inimesega korva hulga puudusi.” (lk 368)

Raamatus on vast kaks kohta, mis tõrguvad kujutlusele (heas mõttes) allumast – ehk siis Rauli langemine sellel atmosfääriplaneedil ja teiseks muidugi Heidikute Tähepuu kirjeldus. Ent tore, kui on mida ette kujutleda. Ja 666. lehekülg on oma numbrit väärt. Mille pärast Veristaja sinna Silenuse hauale nii hardunult jäi? Vabandust, et pole selle tetraloogia taaslugemise puhul ühegi raamatu loost kirjutanud, no juhtus noh. Ja eesti tõlgete kaanekujundused pole nagu üldse head.

“Naatsareti Jeesus sisenes Siduvasse Tühjusse. Me teame seda. Tema hääl on üks selgemaid nende hulgast, kes räägivad surnute keeles. Ta jäi sinna küllalt kauaks, et jõuda vastutuse ja püüdluse järgmisele tasandile – elavate keele õppimiseni. Ta õppis selle piisavalt hästi selgeks, et kuulda sfääride muusikat. Ta jõudis voogavatel tõenäosuslainetel küllalt kaugele, et näha omaenese surma ja oli piisavalt vapper, et seda mitte vältida, kuigi ta oleks seda võinud. Ja me teame, et ta õppis – vähemalt üks kord, ristil suremas olles – tegema seda esimest sammu – liikuma läbi ja üle Siduva Tühjuse aegruumivõrgu, ja ilmus oma sõpradele ja jüngritele tulevikus, mitu sammu edasi sellest hetkest, kus ta surres ristil rippus.” (lk 424)

Dan Simmons – Endymion (2002)

Kui esimene raamat on eepiline, teine adrenaliinilitakas, siis kolmas on isiklik või intiimne ehk siis midagi arenguromaani laadis (või mitte) – Rauli ja de Soya odüsseiad Aenae pärast, mäng käib üle meeste peade (või on nad natuke vales kohas vette visatud), nad on suured etturid Paxi ja Tasandi võimuvõitluses (ehk siis: “tooge mulle Aenae pea”). (Aga tegelikult.) Kuna kangelaste hulk on langenud talutavuse määrani (3+2+1), on nüüd võimalik tegelastesse süüvida ja neil endil hea kildu visata, ja seda muidugi seoses maamats Rauliga, kellest peaks potitatama Sangar. Igatahes saab siin raamatus itsitada kõiksugu kangelaslikkuse kõrval, ehk siis: Simmons on taas jutustamisviisi meisterlikult muutnud.

“Vajutasin 'edasi' mustrile ja me hakkasime lendama ülesvoolu, võssakasvanud võlvi poole. “Kas sa saad minuga läbi kaugsiirdeportaali rääkida?” küsisin ma.
“Käivitatud portaali?” küsis laev vastu. “Kuidas ma saaksin seda teha, härra Endymion? Te oleksite siis valgusaastate kaugusel.”
Sellel laeval oli eriline oskus mulle tunda anda, et ma olen rumal ja mats. Kuigi tema seltskond mulle harilikult meeldis, pean tunnistama, et mul polnud eriti midagi selle vastu, et ta meist maha jäi.” (lk 288)

Ahjaa, raamatu lõpupooles hakkab teksti ilmestama kolmas mõttemaailm ehk siis Veristaja inimlaadne koopia Nemes, kes/mis on järjekordne Tasandi kurjusprojekt inimkonna sünapside allutamiseks. Pisarakiskuja on Aenae vandersellide Sol Pacemi läbimine, kõigepealt jäävangis rähklemine (jõgi, brr!) ja seejärel Nemesi hävitustöö planeedi pärismaalaste kallal (oh!). Epic yeah on Veritseja ja Nemesi duell, wunderbar möll. Eks omaette lõbu on jälgida Paxi poolt ajaloo ümberkirjutamist.

Kui Hyperioni lugudes on surmasau Hegemoonia ohvitseride hallata, siis Paxi aegadel käsitlevad seda ilget relva juba tavalised reamehed. Natuke arusaamatuks jääb ristikuju vastuvõtnute vananemine – peale surma moodustuvad kehajäätmetest ikka samaealiseks jne, aga mis siis saab neist, kes nö naturaalselt vananevad, millisena nemad taassünnivad? Vist vanadena.

Ja muidugi, need ristikujudega elluäratamised kullerlaevadel, mis mind viimasel ajal hägusalt painasid (ja kui palju valesti mäletamist sellega seoses, jeerum küll).

“Need on inimesekujulised polstrita terasalused, mis meenutavad pigem lahkamislaudu kui voodeid. Alustel on püstservad – de Soya on kindel, et nende ülesandeks on hoida vedelikku suure raskuskoormuse juures maha loksumast – ja ta taipab, et ainuke kompenseeriv jõuväli laevas on mõeldud ümbritsema neid voodeid, nii et pulbristunud ihu, luud ja ajuollus lõpupidurdusele järgneva kaalutusperioodi ajal lendu ei tõuseks.” (lk 66) 

“Ükski kolmest šveitsi kaardiväelasest ei lausu sõnagi. Kõik nad mõtlevad ilmselt surmale surmas, mis siis järgneks – hukule, millele ei eelne vähimatki hoiatust. Nad jääksid oma kiirendusvoodites/elluäratuskambrites magama nagu harilikult ja lihtsalt ei ärkaks enam kunagi... vähemalt mitte selles elus. Ristikuju sakrament on tõeliselt imeväärne – see suudab taaselustada tükkideks rebitud ja plahvatanud surnukehad, annab tagasi keha ja hinge nendele uuestisündinud kristlastele, kes on maha lastud, põletatud, nälga surnud, uppunud, lämbunud, surnuks pussitatud, lömastatud või haiguste ohvriks langenud – kuid sellel on omad piirid: väga pikaajalise kõdunemise vastu on see võimetu, ja sama kehtib ka laeva planetaarmootoris toimunud termotuumaplahvatuse puhul.” (lk 454-455) 

“Raafaeli mootor on suurel määral pettus: kvantkiirusele liginedes saadab see signaali meediumile, mida kunagi nimetati Siduvaks Tühjuseks. Mujalt tulev energiaallikas käivitab kaugseadise, mis rebestab selle meediumi ühe alltasandi, murdes end läbi aja ja ruumi struktuuri. See rebestus surmab silmapilkselt inimestest meeskonnaliikmed, kes hukkuvad agoonias – rakud rebenevad, luud jahvatatakse pulbriks, sünapsid ütlevad üles, soolikad väljutavad oma sisu, elundid muutuvad vedelaks. Need detailid jäävad neile teadmata: kõik mälestused viimastest mikrosekunditest täis õudust ja surma kustutatakse ristikuju rekonstrueerimis- ja elluäratustöö ajal.” (lk 529)

Alan Alexander Milne - Karupoeg Puhh (1977)

"Notsu elas ühes väga uhkes majas suure pöökpuu sees. Pöökpuu jälle kasvas Metsa sees ja Notsu ise elas oma maja sees. Otse Notsu maja kõrval aga seisis katkine lauatükk, millele oli kirjutatud "LÄBIKÄIK K". Kui Christopher Robin kord Notsult küsis, mida see tähendab, vastas Notsu, et see on tema vanaisa nimi ja et see olevat nende perekonnal juba ammust ajast. Christopher Robin ütles küll, et tema meelest ei saa kellegi nimi olla Läbikäik K, aga Notsu jälle vastas, et saab küll, sest tema vanaisal ju oli, ja et see "K" seal olevat lihtsalt lühendus: tegelikult olnud tema vanaisa nimi Läbikäigu Kusti, see aga omakorda olevat lühendus Läbikäigu Kustavist. Notsu selgitas veel, et kaks nime olevat tema vanaisal olnud selleks juhuks, kui ta ühe neist kuhugi ära peaks kaotama."

(lk 27)

"Notsu teadis täpipealt, mida ta Elevantsile ütleks:

ELEVANTS (kahjurõõmsalt): Ohoo!

NOTSU (ükskõikselt): Tral-lal-laa, tral-lal-laa.

ELEVANTS (üllatunult ja mitte enam nii enesekindlalt): Ohoo!

NOTSU (veelgi ükskõiksemalt): Tidi-ram-pamm, tidi-ram-pamm.

ELEVANTS (jälle oma "ohhoo' d" alustades ja seda siis kohmetult köhatuseks keerates): Oh-kh-hm! Mis see's õige on?

NOTSU (üllatunult): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud Lõks ja ma ootan, et Elevants siia sisse lendaks.

ELEVANTS (kole pettunult): Oo! (Pärast pikka pausi.): Ikka tõesti või?

NOTSU: Täpselt nii.

ELEVANTS: Oo! (Närviliselt.): Mi-minu meelest oli see hoopis Lõks, mille mina tegin Notsude püüdmiseks.

NOTSU (üllatunult): Oh, ei, üldsegi mitte!

ELEVANTS: Oo! (Vabandavalt.): Sii-siis ma nähtavasti eksisin.

NOTSU Paistab niimoodi jah. (Viisakalt.): Kahju küll. (Jätkab ümisemist.)

ELEVANTS: Hm... hm... ma... nojah. Siis on mul vist targem tagasi minna?

NOTSU (ükskõikset nägu tehes): Kas tõesti? Ah jaa, kui juhtute kuskil Christopher Robinit nägema, siis võiksite talle öelda, et mul on teda vaja.

ELEVANTS (teenistusvalmilt): Jah, kindlasti! Tingimata ütlen! (Kiiruga ära.)

PUHH (kes ei pidanud küll seal olema, aga ilma kelleta siiski läbi ei saa): Oi Notsu, kui tark ja vapper sa ikka oled!

NOTSU (tagasihoidlikult): Oh, mis sa nüüd, Puhh, pole kõne väärt. (Ja kui Christopher Robin ilmub, võib Puhh sellest kõigest ka temale rääkida.)"

(lk 144)

Ööküll kutsub Iiahit peole:

""Iiah," teatas ta, "Christopher Robin korraldab peo."

"Väga huvitav," vastas Iiah. "Arvatavasti saadavad nad siis pärast jälle mulle mõne mahakukkunud palukese, millel on otsas sõtkutud. Jaa-jaa, ikka lahkelt ja tähelepanelikult. Oh, mis te nüüd, pole kõne väärt."

"Mul on sinu jaoks kutse."

"Mis asi see on?"

"Kutse!"

"Jah, kuulsin juba. Kes selle maha pillas?"

"See pole mingi söömaasi. Sind palutakse tulla peole. Homme."

Iiah vangutas aeglaselt pead.

"Sa mõtled vist Notsut. Seda erksate kõrvadega väikest vennikest. Küll ma ütlen talle."

"Ei, ei!" vastas Öökull juba üsna kärsitult. "Sind kutsutakse."

"Oled sa kindel?"

"Muidugi olen. Christopher Robin ütles: "Kõik! Ütle neile kõigile.""

"Kõigile välja arvatud Iiah?"

"Kõi-gi-le," kordas Öökull tusaselt.

"Aa," ütles Iiah. "Eksitus, mis muud, aga olgu, ma tulen siiski. Vaadake ainult, et te mind ei süüdista, kui sadama hakkab.""

(lk 110-111)

"Niisiis seadsid nad pärast hommikueinet sammud Notsu poole. Tee peal püüdis Puhh Tiigrile selgeks teha, et Notsu on üks imetilluke Loomake, kellele sugugi ei meeldi hüppamine ega kargamine, ja ta palus Tiigrit, et see vähemalt esialgu väga ei kargaks. Ja Tiiger, kes kogu tee end aina puude taha peitis ja sealt siis salamahti Puhhi varju kallale kargas, kui see vari just taha ei juhtunud vaatama, seletas, et tiigrid olevat niisugused kargajad ainult enne hommikusööki, ja et niipea kui nad juba mõned tõrud hamba alla on saanud, muutuvad nad kohe vaguraks ja kombeliseks."

(lk 130)

""Vaata Puhh!" hüüdis Notsu äkki. "Seal ühe männi otsas istub keegi."

"Istub jah!" imestas ka Puhh uudistavalt üles vahtides. "Mingisugune loom vist."

Notsu haaras Puhhil käevangust -- juhuks kui Puhh kartma peaks lööma.

"On see mõni Kuri Loom või?" küsis ta ja vaatas ise hoopis teise kanti.

Puhh noogutas.

"See on Jaagular," teatas ta.

"Mida need Jaagularid teevad?" päris Notsu, ise salamisi lootes, et nad mitte midagi ei tee.

"Nad peidavad end puude okste vahele ja kargavad sealt sulle kaela, kui sa parajasti puu alt mööda lähed," teatas Puhh. "Christopher Robin rääkis seda mulle."

"Võib-olla on siis targem sinna alla mitte minna, Puhh. Muidu ta viimati kukubki ja saab veel haiget."

"Ei nemad sul haiget saa," vastas Puhh. "Nad on hiigla osavad kukkujad."

Aga Notsu leidis siiski, et oleks suur viga niisuguse osava kukkuja alla jääda, ja juba ta kavatses otsa ringi keerata, et midagi ära tooma minna, mis ta maha oli unustanud, kui see Jaagular äkki häält tegi.

"Appi! Appi!" karjus ta.

"Nojah, just Jaagulari moodi," selgitas Puhh õhinal. "Enne karjuvad "Appi! Appi!", ja kui sina siis üles vaatad, kargavad muudkui sulle kaela."

"Mina igatahes vaatan maha!" hüüdis Notsu valju häälega, et Jaagular kogemata ei eksiks.

(lk 156)

Originaalis on nad aga sellised: (viide)

Viive Rosenberg – Aastaring kartuliga (1994)

Olen seda raamatut mitmeid kordi lapanud, aga lemmikuks on jäänud ikka see tsitaat, mis teosega esmakohtumisel silma kargas ja valgustust pakkus:

“Alljärgnevalt vaatan tagasi 1993. aastale kartuli seisukohalt. Aasta oli muutuste- ja sündmusterohke, peeti mitu kordaläinud õppepäeva ja seminari. Suursündmuseks sai 6. oktoobril Adaveres toimunud kartulilaat.” (“Milline oli möödunud kartuliaasta”, lk 70)

Salapärased tulnukad Eestimaa põldudel:

““Viineriks” või “Sardelliks” on rahva hulgas hakatud kutsuma pikerguse, pisut kõvera kujuga kartulisorte. Neid on mitu. Mõni neist on kollase sisu ja koorega, osa heledama sisuga. On ka punase koore ja helekollase sisuga variant. Nende õiget päritolu ei teata.” (“Kartulisorte EVIKA kollektsioonist”, lk 78)

Nojah, tegelikult raamatut kaanest kaaneni ei lugenud.

Dan Simmons – Hyperioni langus (2000)

Jutustamise muutus võrreldes eelmise raamatuga on üpris muljetavaldav – esmateos on pea eepiline voolamine, siis siin on vägagi tormiline möll, siuh-säuh vahetuvad vaatepunktid, mineviku vaatlemise asemel tormab mõni hoopis tulevikku võitlema, on selline peadpööritav seikluste karussell; kõike seda möllu markeerib kasvõi peatükkide ehitus – palju-palju lühemad eelmise raamatuga võrreldes, esimeses pooles näiteks suisa mõneleheküljelised, raamatu teises pooles hakkavad peatükid üldse hajuma eri kangelaste lugudeks: ühesõnaga, justkui GRR Martin ülehelikiirusel (või siis vastupidi – nagu Martin saanuks puuga pähe enne oma sarja kirjutamist). Tegevus toimub enamvähem reaalajas, mis mahub mõnda päeva. Ainult et... enamasti läbi ülijutustaja Severni unenägude. Finaal on üpris müstiline ja lõpp päris pateetiline.

“Ogapuu tundus koosnevat samasugusest terasest ja kroomist ja kõhrest nagu Veristaja; ilmselgelt tehislik ja samas ometi kohutavalt orgaaniline. Tüve läbimõõt jalamil oli kaks- või kolmsada meetrit, alumised oksaharud olid peaaegu sama jämedad, kuid väiksemad harud ja ogad ahenesid peagi stilettpeenikesteks, hargnedes oma kohutavaid läbitorgatud inimvilju kandes taeva poole.
Võimatu, et selliselt läbipuuritud inimesed kaua elada suudaksid; topeltvõimatu, et nad selle väljaspool aega ja ruumi asuva koha vaakumis üldse elus püsiksid. Kuid ometi nad elasid ja kannatasid. Kassad nägi, kuidas nad väänlesid. Nad kõik olid elus. Ja kõik kannatasid valu.
Kassad adus seda valu nagu võimsat alalävist heli; kurdistavat katkematut valusireeni, nagu vajutaksid tuhanded oskamatud sõrmed tohutul valuorelil mängides tuhandetele klahvidele. Valu oli füüsiliselt nii tuntav, et ta heitis pilgu eretavasse taevasse, nagu oleks puu tuleriit või hiiglaslik valguskiir, mis valu lained selgesti nähtavale toob.” (lk 262-263)

Luulelugemine käib ikka üle kivide ja kändude, nende interpreteerimine on liig mis liig. Ausalt öeldes ei saa senimaani aru, mis see Veristaja on ja mis mõttega need Sargad ajas tagasi liiguvad (ja seda peale enam kui 1000 lk lugemist...). Omamoodi põnev kui tekst praegu ümber kirjutataks / mugandataks (raamat ilmunud 20 aastat tagasi), et “tänapäevastada” tehnilist keelt (no samas peaks seda siis iga 10 aasta pärast uuendama).

Nojah, viited esmalugemise postituses.

“Ma mõtlesin sellele, kui harv nähtus oli viimastel sajanditel olnud märatsev rahvamass: pööbli tekkimiseks on vaja avalikke koosolekuid, ja meie aja avalikud koosolekud kujutasid endast Kogumuse või teiste andmesfäärikanalite kaudu suhtlevaid üksikisikuid; on raske tekitada massikirge, kui inimesi lahutavad kilomeetrid ja valgusaastad ning neid ühendavad vaid sideliinid ja laussideniidid.” (lk 331)

Fjodor Dostojevski - Vennad Karamazovid (2001)

On kummaline, et eestikeelne internet ei anna Karamazovite kohta mitte mingisugust ülevaatlikku teksti. (Või ma ei otsinud piisavalt põhjalikult?) Kuid kuna tekkinud küsimusi oli härivalt mitu, tuli siiski mingi lahendus leida, ning loomulikult pole ootamatu, et järgmine samm (millest tegelikult oleks pidanud alustama) sai olla ainult üks: ingliskeelne internet. Mis vastas mitmetele, kuid mitte kõigile küsimustele. (Ja siiski miski ei põhjenda maakeelse interneti kultuuritust.)

Kõigepealt (tegelikult muidugi kõige viimasena) morjendas mind teose ootamatu ja poolik lõpp. Mitu tegelast jäävad selgelt järge ootama. Esimesena meenub Kolja. Osaliselt ka Snegirjov. Pooliku tunde jätab Dmitri põgenemisplaanide lõpptulemuse puudumine. Viimastel lehtedel olev tekst pole just kõige ootuspärasem, pigem vastupidi, see on kuidagi naiivne ja tüütult pateetiline, millele just äsja "Vennad Karamazovid" läbinud lugeja ei saa ka tahtes jätta silmi pööritamata.

Internet (sest kust mujalt otsib tänapäeva pealiskaudne lugeja raamatute kohta infot?) lahendab vähemalt ühe poole küsimusest. Poolikus ning ootamatu lõpp tulenevad Dostojevski algsest ideest, mille järgi Karamazovid pidi olema alles suurema teose esimene osa. Kuid selle "esimese osa" lõpetas ta aastal 1880, järgmise aastaarvu alguskuul ta aga juba suri. Imalat lõpupateetikat võiks mingil määral seletada asjaoluga, et teos ilmus esialgu ajalehes. Mispuhul võis igasuguseid apsakaid ette tulla ning kui esimeste parandamiseks jäi aega, siis lõpuks enam mitte. Kuid see pole vist kõige mõistlikum teooria...

Ühes asjas tahaksin aga täpsustust. Milline oli täpselt Grušenka positsioon või staatus või koht ühiskonnas? Ta oli noores eas (17-18) maha jäetud poola (härras)mehe või ametniku poolt (mis tähendas, et see poolakas võttis ta vanematelt ja... noh, kasutas ära, misjärel jättis kus seda ja teist?) ning seejärel võttis Grušenka oma hoole alla üks üsna ebameeldiv ja kasuahne tüüp. Mida tähendab "oma hoole alla võtmine"? Ja kuidas sai ta noore ja vana Karamazoviga suhelda nii nagu suhtles, kui ta oli kellegi teise, kellegi kasuahne ja ebameeldiva armuke? Ja kas ta ikka oli armuke? Kui ei, siis miks võttis see ebameeldiv tüüp ta enda hoole alla? Püüan mis ma püüan end 19. sajandi oludega kurssi viia, Grušenka (taoliste näitsikute) staatus jääb mulle ikka ähmaseks.

Lõpetuseks (andmata suuremat panust ka omalt poolt tõstmaks eestikeelse interneti kultuursust) väike plagiaat ingliskeesest Vikipediast. Nii nagu paljud teised, oli ka Freud "Vendadest Karamazovitest" vaimustunud, kuid erinevalt teistest nägi tema selles järjekordset kinnitust oma Oidipuse kompleksi teooriale. Kuna teos on otse loomulikult autobiograafiline ning Ivani süütunne isa surma pärast on nii intensiivne, võime sellest järeldada, et tegu on väga elulise seigaga, mida pole kaugelt tarvis otsida. Nimelt oli Fjodor Dostojevski alles 18-aastane, kui ta isa suri, ning kogu elu oli noormees, nagu ka ta vennad, tundnud oma ema vastu suurt iha (nagu seda kõik mehed tunnevad, eks) ning alati oma isa salamisi vihanud (nagu ka kõik mehed vihkavad). Suur viha sünnitas suure surmasoovi ning kui isa järsku surigi, asendus viha süümepiinaga. Seda kõike näeme Ivanis. Lisaks on olemas selged tõendid: Dostojevski põdes langetõbe, mis lõi välja üsna kohe pärast isa surma: järelikult on tegu psüühilise, mitte füüsilise haigusega, mis tuleneb süütundest. Seda asjaolu, et langetõve pärisid ka Dostojevski lapsed, Freud muidugi ignoreeris.

*

Lisandus: Igaks juhuks -- kuna kogemata kirjutasin ainult tühisest, asisest ja negatiivsest -- lisan, et see oli enamvähem üks neist maailma kõige parematest teostest.

Dan Simmons – Hyperion (1998)

Tagasihoidlikult arvates tundub Simmonsi sari olevat parim, mida olen ulmekirjandusest lugenud. Ja lugenud olen vähe. Põrisevad kosmoselaevad, dramaatilised saatused, plahvatavad planeedid, ülihull Veristaja, sisukad tegelased, metatraagika ja mis kõik veel – midagi enamat kui tavaline hea romaan (ja sari). Mäluprobleemid muidugi takistavad mäletamast kahe aasta eest loetut, aga vähemalt on pagana mõnus uuesti lugeda – kui esimesel korral käis parajalt närvidele nende palverändurite pikkade eellugude läbimine (Weintraubi lugu on ikka konkurentsitult kõige igavam, kõik see laps ja Aabraham, ökk), siis nüüd võtad kohe mõnuga (et siis Konsul ja PS on süüd Racheli õnnetuses?), sest – üllatus-üllatus – need lood omavadki mõnesugust tähtsust.

Kui sukelduda hetkeks arvude maailma, siis selgub selline pingerida palverändurite lugude pikkusest – Brawne 81 lk, Hoyt 65 lk, Weintraub 58 lk, Silenus 52 lk, Kassad 49 lk ja Konsul 48 lk, mis teeb ühtekokku 353 lehekülge kogu raamatu 449 leheküljest. Ehk siis u 78% raamatust. Põnev, kas pole?

Heidikud ja transhumanism, aga see rohkem järgmiste raamatute värk, millest ei hakka kunagi kirjutama. Ausalt öeldes inspireeris taaslugema see mõistusele vastuvõtmatu kirjeldus “teleporteerumisel käiteldavatest inimkehadest”, aga ses raamatus sest polnudki juttu. Kas siis tõesti tuleb järgmist lugeda...

“Rühm läks välja õhtujahedusse, varjates käega silmi taevast täitvate hääletute plahvatuste jalustrabava vaatemängu eest: erkvalged tuumasähvatused, mis levisid nagu laineringid üle taevassinise tiigi; väiksemad ja eredamad sinised, kollased ja erkpunased plasmaimplosioonid, mis ahenesid nagu vastu ööd sulguvad lilleõied; hiiglaslike põrgupiitsade välgumöll, kus väikeste planeetide mõõtu kiired niitsid valgustundidepikkusi kaari ja kooldusid tõrjesingulaarsuste rebengulainetes; hirmuäratava energia surve all hüplevate ja haihtuvate ning mõne nanosekundi pärast taastuvate kaitseväljade virmaliste sädelus. Keset kõike seda joonistasid leeklaevade ja suuremate sõjalaevade sinivalged tuumasabad taevasse täiuslikke sirgeid, mis meenutasid lõikekriime sinisel klaasil.” (lk 392)