Marek Simpson – Kuidas kirikuõpetaja Madis taevasse ei saanud (Vaade pimedusse, 2003)

Idülliline lugu sellest, kuidas kirikuõpetaja juurde ilmub saatan ja pakub pahatahtlikku tehingut – kas sinu tütre või kellegi tundmatu inimese hing lahkub maailmast (sest jumal heitis täringut selle peale, ent lõplik otsus pole veel langenud ja must isand saab sobivalt surkida). Madis ehmub, palub, vannub, ähvardab – aga saatan, närune hing, irvitab, irvitab, tema on inimese nõrkuses kindel. Lõpuks vastab kirikuõpetaja harrastele palvetele jumal, kes soovitab mehel ikka jumalasse uskuda. Ja läheb nii nagu läheb. Kirikuõpetaja maailm saab põrmustatud, kurat saab oma.

“Madis tundis Kuradi kohe ära, kuigi polnud põrguvürsti kunagi varem oma ihusilmaga näinud. Kirikuõpetaja alati kõigile hingehädalistele avatud töökambrikese külalistel polnud lihtsalt reeglina peas kahte kõverat sarve ja nad ei demonstreerinud hooletult lauale tõstetud kabjapaari ning millegipärast amoraalset muljet jätvat lihaselist saba, mis lõdvalt maha rippus.” (lk 81)

ulmekirjanduse baas 

Vladimir Sorokin – Tuisk (2012)

Sorokini järjekordne eestindus on vast ta tõlgetest kõige lugejasõbralikum. Siin loodud maailma võiks nimetada alternatiivseks (lähituleviku) reaalsuseks, mil nõrgad sidemed kahe varasema tõlkega (Valitseja, hiinlased, ja noh, üldse see räme Venemaa), samas on siin fantastilist elementi ehk hiiglaslikud (kuue meetri kõrgused!) ja kääbuslikud (nukumõõtu!) inimesed ja hobused, kes pole mingite mutatsioonide või manipulatsioonide tulemused, vaid osa normaalsest ja ajaloolisest ühiskonnast (tõsi küll, juhtpositsioonil on ikkagi normaalmõõtmetes olendid). Kasutatav tehnika on enamvähem 20. sajandi tasemel, aga kuidagi nihkes – telefon talvel ei tööta, teleka asemel vaadatakse raadiot ja üldlevinud on hobutransport (omaette nähtus on isesõitja, mis on ehk midagi mootorsaani sarnast – ainult et mootori asemel liigutavad linti hunnik kääbushobuseid). Ühesõnaga, midagi tuttavat ja midagi irratsionaalset, samas selle reaalse Venemaa puhul nagu ei üllatu ka.

Aga jah, lugu selline. Talvisesse postijaama saabub arst, kes nõuab postihobuseid, et tõtata ühte külla sealset epideemiat tõkestama (Boliivia musttõbi ehk mingi zombikatk vms). Väljas möllab röögatu tuisk ja transporti pole (tegelt ei viitsita sõita kah), aga arstil hirmsalt kiire ja sõimab palju, lõpuks on nõus ta kohale viima küla leivavedaja oma isesõitjaga (mil mootoriks 50 minihobust). Ning pimedas ja tuisus asutaksegi teele, mis ei vii lõpuks kuhugi, 17-19 versta kuskil pärapõrgu lumetormis kujuneb miskiks polaarekspeditsiooniks, unenäoliseks räpaseks rännuks kääbusmöldri naisest hiiglasliku ja fallosega vehkiva lumehiiglaseni. Ja lõpus on hiinlased, need võitmatud hiinlased, kes võtavad Venemaa paratamatult üle.

Mis on õpetusiva, mida kõrvadevahelisse ollusse talletada? Ei teagi. Aga päris huvitav fantaasia on.

padjaklubi
õhtuleht

Abel Cain – Uisomäe (Vaade pimedusse, 2003)

Seda võib vist nimetada etnohorroriks, ehk õpetlik ja õõvane õpetussõna sellest, et maaparandusega pole vaja igal pool maad solkida – looduse tasakaal on habras, ja kui miskit nihu läheb, võivad tagajärjed olla vägagi, noh, ebameeldivad (sa üheksa korda mõõda ja va üks kord lõika). Nii on ühes maakohas paikkond, kus rästikud traditsiooniliselt olla armastavad ja teha neid asju, mida rästikud ikka teevad, kui neid nagu ei vaadata – kuni nõukogude ajal pöörati sealne lemmikmaapind buldooseriga segi, ja segi see jäigi, polnud sellest hurraaga teost miskit agraarset tolku. Allesjäänud rästikud pidid endale uue areaali leidma – mis tähendas veelgi tihedamat kokkupuudet inimestega. Ning – rästikute salavärkide puutepunkti kahejalgsetega. (Peaks vist meelde tuletama, et tegemist fiktsiooniga, ja pole need roomajad midagi nii ähvardavad.) Tulemuseks on Uisomäe Tiine, kes pole teps mitte tavaline neiu, tema on... No hirmsaid asju sünnib Tiine ja rästikute kokkupuute tagajärjel, ütlemata õudseid ja perversseid.

ulmekirjanduse baas

Raoul Kurvitz "Attitude: ülevaade hoiakulisest popkultuurist" (2008)

Ülevaade lähiajaloo popkultuuri arengust loengu stiilis. See võtab kokku vast ka terve raamatu. Istuks nagu taas loengus ja kuuleks kellegi ettekannet või viimistletud esitlust. Selles mõttes on tegu õpikuga, mille peale saaks teha kontrolltöid, välja kirjutada mõisteid ja ajaloolisi daatumeid. Üldiselt keskendub teos viimase poolesaja aastase perioodi kanti, kuid tutvustab ka Prantsuse revolutsiooni ajast arenenud liikumist vms. Autor tunnistab, et see kõik on tema subjektiivne nägemus ja arvamus ja sellel polegi midagi viga. Lihtsalt igav lugemine, nagu sissejuhatus millessegi, mis on palju põnevam kui selle kirjeldamine. Rohkem selline erialase huviga inimese jaoks mõeldud tutvustusteos, mis paneb ülevaatena paika tähtsamad sündmused ja inimesed. Selles mõttes igav, nagu iga teisegi koolist pärit ajalooõpiku sirvimine.

Kristjan Sander – Õhtu rannal (2012)

Autor väljendub üsna vanainimeselikult, klassikaliselt; selles mõttes natuke ootamatu, et tegemist siiski üsna noore inimesega – natuke rohkem põlemist ja eksperimenteerimist, vähem lihvimist ja kliinilisust! Aga kes teab. Tegemist siis üksinduse ja hirmu proosaga, ilus ilutus ja loogiline hallus, inimene ei ole sotsiaalne loom (küll aga tekib küsimus inimese ja keskkonna vastastikustest mõjudest) ja tähtis on silmale märkamatu. Vahel lähevad tekstides õilmitsevad kirjeldused nii lopsakalt monotoonseks, et loodav kujutluspilt hajub silme eest (nt “Loodimine”), aga eks ole probleem pigem endas, alati ei jaksa seisundiproosat kogeda ja mõtted kuskil hajali. Kogumiku tugevamad lood vast “Kolmevalitsus” (päris tore psühhopatoloogiline segadus isiksuste lõhenemise teemal) ja “Punksi metamorfoos” (huvitavalt arenev vaade ühe psaiko maailma), seejärel “Loodimine” (väheke tuleb pinnale lovecraftilike ürgolendite õudust) ja “Galahar”, mulle võõramaks jäävad “Linn” ja “Rulett”. Naistegelastele siin tekstides erilist kohta pole, on teised sellised vahendid, heal juhul peategelasi inspireerivad.

Nojah, tegemist ehk ilukirjandusega, mis ühendab ulmet psühholoogilise realismiga, mis tõmbab veidruste otsingut ehk maha ning pakub rahulikumas voolusängis lugemiselamust.

“Siin ta nüüd on, see inimkonna suurim arenguhüpe pärast neoliitilist revolutsiooni. Isiksuse lõhestumine, mis oli seni olnud haruldane haigus, oli kontrolli alla saadud ja üldiseks hüveks pööratud. Igasse kehasse majutati kolm isiksust ning igaüks neist pandi neljaks tunniks tööle ning sai kolm ja pool tundi vaba aega. Vanavanemad olid nimelt märganud, et inimressursi jõudlus kahanes pärast nelja esimest töötundi märkimisväärselt. Igal kaasisiksusel olid oma töö, maitse, huvid ja kodanikuõigused. Ainult poliitikud, keda nad valisid, ja mõned väljavalitud suurvaimud elasid 12- või 24-tunnistest tsüklites. Ja need, kelle kaasisiksused olid kõrgeimat karistusmäära rakendades elimineeritud.” (“Kolmevalitsus”, lk 12-13)

“Selles pimeduses vilksatasid mustade pärlite sarnased tilgad, laiali hajudes oma ajastutepikkusele teele läbi ilmaruumi. Miljardite aastate pärast pidid need jõudma uute maailmadeni ning langema vasttekkinud ürgookeanidesse, vajuma süvikute kaugeimate soppideni ja imbuma põhjakivimeisse, otsides endile pelgupaika maakoore kõige salajasematest kihtidest. Maa pinnal tekib anaeroobne elu, õitseb ja areneb üle kahe miljardi aasta ja hukkub iseenda toodetud hapnikust mürgitatuna; uued eluvormid teevad eelmiste jäänustest toitudes läbi arengu ainuraksetest kuni selgroogsete loomadeni, mandrid formeeruvad, kärisevad lõhki, liituvad maavärinate mürinal ja tulemägede pursete saatel – aga kõige kaugemates sügavikes kasvatab miski end osakehaaval ja ootab...” (“Loodimine”, lk 125)

ulmekirjanduse baas

päevaleht
tõnise lugemispäevik
reaktor

Veiko Belials – Valdjate and (Vaade pimedusse, 2003)

Et siis fantasylugu, kus murelikust õpilasest saab täieõiguslik maag – nagu ikka, vastused peituvad inimeses eneses, selleks ei pea otseselt teise ilma otsa ronima või meeletult eneseületusi sooritama; kui oled hea inimene, siis oled seda ja jutul lõpp. Nii on.

Nojah, lugu siis sellest, kuidas maagiaõpilane peab lahkuma õpetajate juurest ja leidma (maagiliselt) kõnnumaalt mingi tabamatu legendaarse maagiapässi, kes omakorda juhataks noormehele kätte Valdjate anni, millega saaks hädas inimkonda kurjusest päästa. Leiad ja võid tagasi tulla, ei leia... ärgu olgu haisugi tunda. Noormees läheb, rängad mured meeli valdamas – keegi pole selliselt käigult seni tagasi tulnud, ja mis tema vaeseke nüüd. Aga mis tal üle jääb? Mitteheroilised variandid ja nendest pole just põnev fantasyjuttu arendada. Ja ta kõnnib ja lendab otsatul teel, kimbutab röövleid ja satub kokku kummalise ebakangelasega. Kuni juhtub see, mis juhtuma ei pidanud. Ja see pole veel kõik. Ent hetkel küll.

ulmekirjanduse baas

Yōko Ogawa – Majapidaja ja professor (2012)

Lugu siis neljast inimesest, kes rohkem või vähem lähedaseks saavad – mäluprobleemiga matemaatikaprofessor, tema venna lesk (kes on ühtlasi matemaatiku hooldaja), üksikemast majapidaja ja tema kümneaastane poeg. Tagasihoidlikud ja tavalised inimesed oma kiiksude ja lõbudega, ning professori juhendamisel avastatakse matemaatika ilu – abiks seegi, et õnnetuse järel on professoril mälu vaid viimaseks 80 minutiks, mille järel kõik otsast algab (iga päev alustab majapidaja oma tutvustamisega, professoril on abiks pintsaku külge kleebitud märkmepaberid talle vajaliku teabega), ehk siis üht ja sama matemaatikaprobleemi seletab ta mitmeid kordi uuesti lahti (sest noh, tekstis toodud matemaatikavälgatused on vähemalt mulle aegajalt keerulised). Nojah, sõpradest tuleb kinni hoida, nii ka professor leiab endale ootamatu sõbra – majapidaja kümneaastase poja, kellesse ta suhtub äärmiselt hoolitsevalt ja lugupidamisega. Mis on kena. Aga kõik hea lõppeb kord.

Tõlkija on enamvähem sõbralik pesapalliterminitega, igal juhul on ta selle mängu nüansside seletamisega teinud suure töö.

“Toas valitses küll korralagedus ja kaos, ent ometigi oli selles teatavat hubasust. Küllap seepärast, et siin pesitses vaikus, mida ma kunagi varem ei olnud kogenud. See ei olnud lihtsalt helide puudumine, vaid vaikus, mis rahustas professorit, kes numbrite metsas eksles; vaikus, mida ei huvitanud põrandale kuhjunud juuksekarvad ega hallitus. See oli selge vaikus, mis oli otsekui sügavasse metsatukka peitunud järv.” (lk 15)

never judge a book by it's movie

sehkendamine
sakala
õhtuleht
loen ja kirjutan
kiiksu lugemisarhiiv

Jan Kaus – Koju (2012)

Kausi romaanist ei oska õieti midagi kirjutada (aga küllap sellest kirjutatakse niigi palju). On kolm lugu, mis üksteisega lõdvalt seotud. Peategelasteks keskealised pealinna mehed, kes on omal alal hinnatud tegijad – filmikriitik, näitleja ja suhtekorraldaja. Ent edukusest ei piisa, maadeldakse nii mineviku kui olevikuga ning tulevik on üldse selline... selline. Noorpõlves olid kenad neiud, olevikus lahkuminekud või püüdmatud või hoopis tavapärased naised, häda igal juhul. Ning muidu küsimus elujanust. Ja siis on Tallinn, magalate ja urgaste ja kesklinna sära – mida ühel hetkel tabab elektri seletamatu kadu, sümbol ja müstika missugune.

Ja mis on see, mida Kausi romaanist välja lugeda? Millised mõtted hakkavad sisemuses pakitsema?

Rõhu kaanekujundus on hämmastavalt segane.

päevaleht
raamatukoi lugemislood
sirp

John Keel "The Mothman Prophecies" (2002)

Ilmselt nägin filmi esimesena ja alles siis kuulsin Mothmanist kui sellisest krüptozoloogilisest olendist. Hiljem paranormaalsetesse nähtustesse süüvides tuli ta ikka teemaks ja seostus paljude muude asjadega... No ja kuna mulle meeldib see psühholoogilise horrori vaib, nagu filmis, siis ostsin raamatu.
   Keel oli kirjanik, kelle peamisteks huvideks oli forteaana: nähtused, mida teadus seletada ei suuda. Selles raamatus keskendub ta1966-67 aastatel olnud kolmeteistkümne kuulisele perioodile, millal liikus põhiliselt Ohio piirkonnas ja alguses jälgis ja hiljem muutus osalejaks seal juhtunud kummalistest sündmustest. Mitte vaid paeluv UFOdest ja muust veidrast huvitatutele: ka niisama ajaviiteks põnevat kirjandust lugeda tahtev inimene võib siit mingi elamuse saada. Kindlasti ei proovi Keel mingeid teooriaid tõestada ega esitlegi seda kui mingit argumenteeritud dokumenti.
   Lugu võtab enda alla tema uurimised ja juhtumid, mis kõlavad kõik väga sürreaalselt ja fantastiliselt. Kusjuures tüüp lükkab ümber paljud UFOsid ja muid sarnaseid nähtusi puudutavad "pühad lehmad", suhtub sarkastiliselt nii fanattidesse kui ka skeptikutesse. Tema arvas, et pole oluline mida sa näed vaid MIKS me näeme. Ja mis mõju need olendid inimestele avaldavad? Küll kirjeldab ta tohutut, ebaloogilist hirmu mida nende läheduses olemine kaasa toob; halvatustunnet ja ufode liiga lähedalt nägemisega kaasnev silmade kinnipaistetamine jne. Ka kadunud aja fenomeni, nende olendite sürreaalset ja inimeste matkimise taktikat ja palju muud, mida ei tohiks teaduse järgi juhtuda.
   Üldplaanis jääb mulje, et meie maailma kõrval on mingi teine paik ja vahepeal satuvad sealt siiakanti nende intriigid või tegemised. Meie loogikale on see ebaselge ja seosetu, kuigi Keel toob välja mitmeid huvitavaid punkte, mida üldiselt keegi märgata ei taha. Mees ise saab lõpu poole mässitud mingisse lollitamisesse, mida panevad toime mingid määramatud jõud. Lõpuks ei saagi ta aru kes ja miks. Hästi kirjeldab selles vallas tegutsevate uurijate paranoilisust, egosid ja puhast skisofreeniat. Seetõttu pole see päris "ajakirjanduslik" ega ka "ilukirjanduslik" lähenemine, vaid tema aastatepikkuse uurimuse tulemus, kus ta ei karda vaadata asjadele ebatradtisiooniliselt. Näiteks ei salli sasquatchi inimesed, et neid seostatakse ufo-uurijatega ning poltergeisti ja kummituse rahvas ei taha, et neid segatakse ufo-teemasse. Keel aga usub, et see kõik on kuidagi seotud ja et  kuni ei saa tõestada, ei tohiks välistada.
   Tüüp genereerib selliseid ideid, mis panevad tõesti mõtlema ja samas jäi meelde lause "Belief is the enemy." Eks see nii ongi ja nii need, kes usuvad et ufod on teiste planeetide astronaudid või et see on hoopistükkis väljamõeldis - ühed usklikud mõlemad.

Gabriel Garcia Marquez – Lihtsameelse Erendira ja tema südametu vanaema kurb ja uskumatu lugu (Kadunud aja meri, 1980)

Jah! Ei takista kirik, ei takista armastus, kui vanamoor tahab kupeldada oma nõrgamõistuslikku lapselast! Juhtub see, et orjastaatuses lapselaps põletab kogemata, juhuslikult, tahtmatult maha vanaema raske prostituuditööga omandatud maja ning seepeale nõuab vanaema (alaealiselt) pojatütrelt kaotatud vara eest tasumist, ja seda siis keha müües. Ja nii lähebki, neiu ilu osutub maapiirkondade meeste seas populaarseks lõbuatraktsiooniks, vanaema on korralik müügimees, kes oskab sidrunit järjepidevalt tühjaks pigistada. Loo võimsaim koht on see, kui teadvusetu ja aheldatud Erendira kutsub mõttes oma vaevatud kallimat ning see virgub unedest ja tuleb, põletades kõik sillad enda järel. Aga jah, mis kasu sellestki oli? Vanamoor sai ikka mida tahtis, ja nii surmani. Ning seejärel Erendira kaob. Autori käsitlus matriarhidest on päris eepiline tõlkevaliku muudeski lugudes.

Paolo Nori – Tuubat ei ole (2012)

Tekstist on kerge vaimustuda ja sama kerge tüdineda, ehk siis ilukirjanduslik vaade loomeinimese argipäevast ja olemisest, pole see mingi lust ega lillepidu, puha mured ja pastasöömine. Ikka Learco ja Learco ning Learco, kass ja Tuuba ja kirjutamine ja laotöö ja anarhistid ja inglid ja vähk ja telefon ja naised. Loodetavasti on autor ainese käsitlemisel teravalt irooniline, sest muidu on küll kahju. Mis on üks igavamaid ilukirjandusi? Eks ikka kirjeldus autori kirjanduslikust argipäevast ja kui diip see tegelikult on. Nojah, Norit ei saa samas süüdistada diibis kirjanduslikkuses, selleks on ta liialt stiilne kirjutaja. Ent tõepoolest, alguslehtede löövus maandub mingi aja jooksul rutiinseks millekski, väheke ükskõiksuseks.

“Mul lõi jalad alt õnnetu lõpuga armulugu. Tuuba läks ühe sotsioloogiga minema ja ma ei kannatanud lahkuminekut välja. Praegugi veel ripuvad seintel sedelid, mida ta mulle koju jättis. Ära viska konisid WC-potti!!! Ma vaatan neid kolme hüüumärki ja lähen kustutan koni tuhatoosi. Nagu sellest oleks praegu midagi kasu. Nagu üks tegu võiks mu praegust olukorda kuidagi muuta. Ei sugugi.” (lk 7)

sehkendaja
sirp
tõnise lugemispäevik

Gabriel Garcia Marquez – Merehädalise jutustus (1991)

Lugu Kolumbia sõjalaeva madrusest, kes pühitakse tormis kümne kaaslasega laevalt. Temal õnnestub päästeparve pääseda, teised õnnetud upuvad. Ja nii ta on kümme päeva merel, kaaslasteks kalad, veremaiad haid ja kajakad. On raske, janu ja nälg. Lootused päästmisest asenduvad päevade jooksul lootusetusega. Püüab kinni kajaka ja hai, ent kumbagi ei õnnestu näsida rohkem kui killu. Janu ja nälg, nälg ja janu ja päikesepõletus ja haavad ja hallutsinatsioonid. Kümnenda päeva hommikul ta end paari kilomeetri kaugusel rannikust, ent parv satub hoovusse. Mispeale ta heidab end parvelt ja püüab maale ujuda. Mis õnnestubki. Ja mõne aja pärast ta leitakse.

Justkui dokumentaaljutustus, mis ökonoomselt, suurema kirjanduslikkuseta üles tähendatud. Ehk siis “Vanamees ja meri” sõpradele, kuigi tõepoolest pole tegu just huvitava teosega, lugedes muudkui ootad, et juhtuks mingi... sündmus, muutus, ent kõik jätkub tasa ja targu.

kaupo sempelson

Gabriel Garcia Marquez – Väga pikkade tiibadega väga vana mees (Kadunud aja meri, 1980)

Vastus sellele, kes on inglid ja mis on nendes eripärast või mitte. Lugu siis sellest, kuidas ühel päeval vedeleb rannas poolsurnud tiibadega vanamees. Haige tütre vanemad arvavad seepeale, et ingel tuli nende tütre järele ning panevad selle oimetu tüübi kanaaedikusse kinni. Mõneks ajaks muutub selline hädine vare kohalikuks vaatamisväärsuseks.

“Astunud võre juurde, sirvis ta sedamaid läbi oma katekismuse ja palus siis ukse lahti teha, et ta võiks lähemalt vaadata toda õnnetut meest, kes ärevil lindude hulgas nägi ka ise välja nagu hiiglasuur igerik kana.” (lk 72) 

“Isa Gonzaga talitses rahvahulga kergemeelsust kodukootud inspiratsioonist lähtuvate selgitustega nii kaua, kuni pidi saabuma lõplik otsus vangi päritolu kohta. Ent Rooma post ei taibanud, et vastamisega pidi kiirustama. Aeg kulus selleks, et sedastada, kas süüalusel on naba, kas tema murrakul on midagi tegemist aramea keelega, kas ta mahuks mitu korda läbi nõelasilma ja kas ta lihtsalt mitte tiivuline norralane pole.” (lk 74) 

“Pealegi ilmnes neis harvades imedes, mis talle omistati, teatav vaimne korralagedus – nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis kolm uut hammast suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi loteriil äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama päevalilled. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli reputatsiooni mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas.” (lk 74-75) 

“Ingel tolknes peremeheta hingevaakujana igal pool jalus. Ta pühiti magamistoast välja, ja hetk hiljem oli ta juba köögis. Ta näis olevat üheaegselt nii mitmes kohas, et teda hakati kahtlustama paljunemises, iseenda olemise kordamises, ja ahastav Elisenda kisendas nagu hullumeelne, et pole suuremat õnnetust kui elada selles inglitest kubisevas põrgus.” (lk 75)

Õnneks lendas ingel viimaks üksi minema.

ulmekirjanduse baas

Ulme näitab uut ja vana – Kirjanduslik kolmapäev (28.11.12)

(tasumata reklaam)

Ulme kuldaeg - 40 aastat tagasi ja täna.
Mida tähendas ulme 1970ndate nõukogude kirjanduspõuas ja mida see tähendab nüüd, kui maailm on lahti?
On ulme endiselt teenäitaja või kõigest meelelahutus? Mure homse päeva pärast või kõigest pseudokeskaegsed seiklused ja tiinekate märjad unenäod?
Utoopiad ja düstoopiad - inimene kui maailma isand ja kosmose vallutaja versus prügisorteerijast taimetoitlane, kes vaatab kuus tundi päevas kommertstelevisiooni ja armastab läbi kummi?
Vestlevad Henn-Kaarel Hellat, Siim Veskimees, Triinu Meres ja Kristjan Sander. Muusikat teeb Allan Vainola.

facebook

M.C. Beaton – Snoobi surm (2012)

Selline hea paaritunnine lugemine. Jõulud ja Šotimaa, ebamugavast külmatundest tuleb endalegi kananahk ihule. Hamish satub seekord eraviisiliselt juurdlusele ühele saarele, kus ühe hotelli kuum omanik arvab, et teda tahetakse kõrvaldada. Politseinik seda ei usu, ent näeb head võimalust jõuluaega kuidagi mööda saata. Lõpuks juhtubki mõrv, kuid mõrvatu on justkui vale inimene, kes käis seal saare hotellis kõigile külastajatele närvidele, aga samas sutt tühine värk. Nojah, Hamish ja ta seekordne hobikaaslanna ei suuda leida motiivi ega midagi. Taga hullemaks, mees saab hakkama häbiväärse valesüüdistusega, mis on tõepoolest piinlik. Tegijal juhtub, aga siiski. Lõpuks hakkavad niidid hargnema, ning mis selgub? Motiiv ja mõrvar.

Ja Priscilla? Tema satub Hamishi vanemate juurde jõulusid pidama. Ning kui nad lõpuks kohtuvad, selgub Priscillale, et Hamish oli vahepeal...

õhtuleht
juuli raamaturiiul
padjaklubi

Ben Okri – Jumalaid hämmastades (2012)

Raamat siis hämmeldunuile, kes soovivad näha elu mitmekesisemat, hingelisemat, vaimsemat poolt. Suure taga peitub väike, väikse taga suur, võit on kaotus ja kaotus on võit. Ühesõnaga, selline poeetiline värk, mis mõnel hetkel võib täpselt mõttekas paista ning teises meeleolus mingi diibi hambutu jurana. Lugu siis umbes selline, et nähtamatu mees soovib nähtavaks saada ja reisib ringi, sattudes saarele, kus ongi... nähtamatud ja elutargad olevused, kes jagavad talle paradokse ja ajutorme. Ja nii edasi. Igati ülev tekst.

“Selles paigas on sul kõigeks ainult üks võimalus. Kui sul midagi on, siis hoia seda, ole sellest teadlik, väärtusta, rikasta seda. Sest kui sa selle kord kaotad – noh, siis siin tähendab see, et sul pole seda kunagi olnudki. Sa polnud sellest teadlik. Sa ei kaitsnud seda. Sa ei andnud sellele elu. Nii et see polnudki sinu jaoks tõeline.” (lk 97)

“Saa vabaks sellest võimatust paigast, sellest karmist maast, kus kõike juhib kannatuste tarkus ning kus täiuslikkuse poole rännatakse ilma igasuguse lootuseta pärale jõuda. Leia rõõme! Ela oma elu! Tee vigu! Naudi elamise illusioone! Ära muutu nähtamatuks, ära kivistu. Ära otsi võimatuid armastusi, leia võimalikud armastused!” (lk 102)

sirp

Arkadi & Boriss Strugatski – Hääbuv linn (2012)

Õigupoolest on mu senine tutvus Strugatskite loomega õige napp ja pealiskaudne, sest ei jaga just selle tekstimasina loovat veregruppi ning käesoleva postituse infosisaldus uuest tõlkest on tõepoolest nullilähedane või midagi hullemat. Aga õnneks saab alati viidata postituse lõpus teistele lugemistele – kus tõepoolest kirjutatakse palju ja mahlakalt ja nii, nagu asjad olla võivad. Nii, nagu teie arvate.

Tegemist siis sellise raamatuga, mida peaks teist korda lugema, et kogetut kuidagi laiemalt süstematiseerida (kindlasti!) ja rohkem kaasa mõtelda (unistada tuleb!), esimene lugemine on kui aknast kivi vaatlemine (aga ehk tegemist strugatskiharjumatusega?), alles takkajärgi nüüd mõtlen, et pidanuks sellele või tollele rohkem tähelepanu pöörama. Tõlkija märkused on üsna suunavad ja tõlgendavad (nt lk 342 – Andreist ei saa õiget kommunisti), ent samas tõepoolest hea abimaterjal (sellele vaieldakse vastu siin; mõne mõiste teadmiseks peaks küll piisama põhiharidusest), kõiksugu vene kultuuri allhoovuseid ise küll välja ei nokiks.

On Eksperiment (kuskil?), kuhu satuvad inimesed vabal soovil 20. sajandi eri aegadest (hingede ränd?). On ühiskond või midagi sellist, kus inimesed teevad üht tööd, seejärel loositakse järgmise töö peale jne – et järjepidevust ei tekiks. Nii on Andrei prügivedaja, uurija, toimetaja, nõunik (ja raamatu lõpus juba maauurija). On natse ja jänkisid, on pilud ja venkud; kõik saavad suheldud ja oma seniseid kogemusi jagatud – aga “Eksperiment on Eksperiment”, inimesed kui vabakäiguvangid kuskil tehisilmas, ning muidugi tekivad häirivad küsimused. Teadagi – kui suur on vangilaager, milles on asja mõte, milleks selline tehislik, kunstlik ühiskond. Inimesed kukuvad mässama, aga miks? Sest kästakse? Pööblil on nii kombeks? Milleks selline katsetamine? Põhimõtteliselt on teksti puhul tegemist psühhedeeliaga (paavianid!), sellised elavad dialoogid ja väga libisev sisu, muuhulgas Andrei ilmade vahel: visiit Punasesse Hoonesse või kõrbekõne skulptuuridele, ohjaa. Ja mis on küll see, mida nimetatakse Eksperimendiks. Izja on vägev (kuhu Tumm kadus?).

Huvitav, kas on olemas miski eesti ulme äratuntav mentaliteet (mõnelgi puhul saab rääkida, et sel autoril eeskujuks / inspiratsiooniks vene või nõukogude autorid vms), kas peale estronautide või koulude on midagi omapärast.

“Järsaku äärel tundis iga inimene end kummaliselt. Pealegi tekkis siin ilmselt kõigil, kes maailma siit vaatasid, tunne, et see jaguneb kaheks võrdseks pooleks. Läänekaares lõputu siniroheline tühjus – mitte meri, ega isegi mitte taevas, – vaid just nimelt sinirohelist tooni tühjus. Siniheleroheline Eimiski. Idas – hoomamatu, otse üles kõrguv kollane massiiv kitsukese astanguga, millel asus Linn. Kollane Sein. Absoluutne Kollane Massiiv.
Lõputu Tühjus läänes ja Lõputu Sein idas. Polnud vähimatki lootust neid kahte lõputust mõista. Võis vaid harjuda. Need, kes ei suutnud või ei osanud harjuda, katsusid järsaku serval mitte käia ja seetõttu võis siin harva kedagi kohata. Praegu käisid siin veel vast ainult armunud paarikesed, ja needki enamasti öösiti. Öösiti kumas kuristikust nõrka rohekat valgust, nagu kõduneks miski seal sügavikus juba sajandeid. Selles helenduses paistis järsaku karvane serv hästi, rohi oli siin kõikjal hämmastavalt lopsakas ja pehme...” (lk 204) 

“Võta või müüdid! See on ju teada asi, et lollpead on maailmas masendavas ülekaalus. Aga see tähendab, et igale vähegi huvitavamale sündmusele oli suure tõenäosusega tunnistajaks mõni turakas. Ergo: müüt on tegeliku sündmuse kirjeldus idioodi vaatepunktist ja poeedi töötluses. Kuidas kõlab, ah?” (lk 338)

ulmekirjanduse baas

trakyllmaprokrastineerinj2lle
päevaleht
nuxxbooks
rokk'n ropp
indigoalane

Boriss Akunin "Leviathan" (2003)

Akunini kolmas raamat, kus tegutseb vene päritolu Fandorin. Seekord katsub Akunin ette võtta klassikalist suletud ruumi mõrvamüsteeriumit, mis ka õnnestub. Intelligentne detektiiviromaan, mida ei saa pidada millekski muuks. Kõik keerleb mõrvade ümber, loos on põnevust ja olemas on ka kerge filosoofiline külg... või õigemini ida ja lääne kokkupõrge. Nauditav ajaviitelugemine. Mingis mõttes pole midagi arvustada-arvata, kuna oled arvustanud ühte Akuninit, oled arvustanud neid kõiki. Heas mõttes. Selline stabiilne kvaliteet.

Willem Elsschot – Juust (2012)

Sirkel tõlkis.

Soe lühiromaan.

Keskealine ametnik püüab juustuga äri teha.

Hulgimüük ja 20 tonni Edami.

Ei õnnestu.

Pole ärisoont.

Kolmekümnendate majanduskriis.

Kõiksugu nihverdajad.

Aga toetav perekond.

Ja tagasi ametnikukohale.

Väikese inimese rõõmud ja mured.

Eks nüüd endalgi juustuisu kadunud.

Sedapsi.

sehkendaja

Andrus Kivirähk – Lood (2012)

Tegemist pole kodumaise jutukirjanduse sellise verstapostiga nagu “Pagari piparkook”, aga üle keskmise belletristika ikka – rahvakirjanik võib igast asendist loetavat teksti toota.

Kivirähk on siin päris palju tuntud narratiive läbi kirjutanud (Buratino, Lumekuninganna, Saabastega kass, Kolm põrsakest, Pöial-Liisi, Prints ja kerjus – Riismaa nimetab seda ökonoomsuseks), millest parim on kogumiku avalugu “Kõrvaltegelane” ehk siis “Kevadest” pärit tundmatu Kärd, kes on täielik kõrvaltegelane, statist, ruumitäide, trükimust. Vaatab teine, kuidas kõiksugu Tootsid ja Talid ja Toomingad jahmerdavad, aga teda ei pane keegi tähele, keegi ei mäleta teda sakstega taplemas, isegi saatusekaaslased-kõrvaltegelased ei mäleta Kärdi ega ta nime ning köster ja õpetaja Laur pole tunnis temalt kunagi midagi küsinud. Kõrvaltegelane on, aga inimest ei ole – kuigi nii tahaks (olla enamat kui Lutsu märge). Vaat siis, milline võib olla vaid trükimusta väärt kõrvaltegelase kurb elu. On, aga ei ole.

“Kärd pingutab mälu. Kodu? Aga kus on tema kodu? Toots on Ülesoolt, Tali on Saarelt, Teele Rajalt. Seda teab igaüks. Aga tema, Kärd? Mitte ei meenu.
Ühesõnaga, ta ei tea, kust ta tuli ja miks ta tuli. Aga siin ta nüüd on. Ja mida ta siin õieti teeb, seda ta jälle ei tea.
Kõik teised on nii tähtsad ja muudkui sagivad ringi, aga tema ainult istub ega tee midagi. Kui oskaks, hakkaks masendusest ulguma.
Aga ei oska. Tali on see, kes lakkamatult piinleb ja armuvalus väriseb. Tema, Kärd, pole sedasi loodud. Mingi imelik tuimus on temas. Või ei, pole sedagi. Midagi ei ole, on lihtsalt üks Kärd. Täpselt nagu see pumpi. Keegi mõtles välja, aga miks?” (“Kõrvaltegelane”, lk 15-16)

Aga eks siin kogumikus on Kivirähkilt ka nö originaallugusid. On hullud vanamutid, kes sunnivad kana pissima või uputavad kortermaja. Või siis saab teada, mis tegelikult saab kassipoegadest, keda kotti pakitult vette kukutatakse (kättemaks on magus). Veider lugu on “Lõimumine” - kui pea lõpuni on selline Eestit käsitlev võimalik arhitekst, kuidas ikka eestlased ja baltisakslased nina nuusates koos eksisteerivad, siis lõpp pöörab hoopiski täiesti jämekoomiliseks – ehk ülbed ja punastavad baltisakslased hakkavad lõunalauas hernesuppi söönult ohjeldamatult kõhugaase väljastama. Oli huvitav ja paljulubav jutt ja siis korraga selline... puuks. Üldse võib vahel öelda, et tuima lugejana jäid lugude puändid üsna pehmeks – aga küllap autorile siis eelkõige esmatähtis jutustamismõnu.

“Buratino põrnitses puutüdrukut, karjatas, kukkus kummuli ja hakkas oma pead vastu põrandat peksma.
“Pojake, mis juhtus?” ehmus papa Carlo. “Nii ilus puuplikake... Mina sinu asemel oleksin küll rõõmus!”
“Isa, sa solvad mind!” ulgus Buratino. “Kas sa ei saa aru, et ma armastan! Armastan kõigest hingest, armastan nii, et süda tahab sees lõhkeda! Aga sina tahad mulle voodisse mingit puust litsi sokutada! See on vastik! See on jälk!”
“No kuidas ta siis lits on?” pomises Carlo nõutult. “Pojuke, ma nii püüdsin! Vaata, kui armsad silmad tal on! Aga olgu, kui sulle ei meeldi, eks ma mõtlen midagi muud välja. Ma võin ka oma puukingadest tüdrukud voolida, tervelt kaks tükki, magad nende kaisus. Mul pole kingi vaja, võin ka paljajalu käia. Mis sa arvad?”
“Isa, ma armastan ainult Maarjat!”
“Või siis taburet. Tal on küll neli jalga, aga sellest pole midagi, ongi uhkem. Lõikan talle otsekohe näo pähe.” (“Puupoiss ja neitsi”, lk 241)

ekspress
trakyllmaprokastineerinj2lle
nuxxbooks
bukahoolik
raamatukoi lugemislood