Geoff Ryman - Pol Pot’s Beautiful Daughter (Fantasy) (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Punased khmeerid tegid oma terrorivalitsuse ajal Kambodžas midagi eriti õudset. See lugu toimub aastaid hiljem ja peategelaseks on Pol Poti 18-aastane tütar, kes elab nüüd orvuna linnas ja saab iga kuu Šveitsi pangast ülekande, mis võimaldab enam kui luksuslikku elu tasapisi toibuvas Kambodžas, mis on tutvumas lääneliku elulaadiga.Tütar on end minevikust välja lõiganud (muidugi ta teab oma isa rolli minevikus toimunus), ta lihtsalt elab ja kulutab raha.

Kuni ühel hetkel tekib lähedus telefonipoe müüjaga - neiu käib seal iga päev uut telefoni ostmas. Vastu ootusi tekib tal huvi selle noormehe vastu (et ta ise on ilus, on huvi muidugi kahepoolne) - aga neiu ei suuda öelda, kes ta õieti on ning valetab enda lahkunud isaks ühe teise kohaliku visionääri (kes muidugi seetõttu tapeti), tema üllatuseks osutub see mees telefonimüüjale vaat et iidoliks. Aga… juhtub nii, et korraga hakkab igas telefonis, pleieris, telekas tütart kõnetama punaste khmeeride ajal tapetud inimesed, printerid hakkavad omatahtsi väljastama nende pilte; need inimesed, keda ei ole korralikult ära saadetud (ja Kambodžas on vaimud vägagi aktiivsed). Tütar on sellisest totaalsest tähelepanust hulluks minemas; korraks saab ta rahu kui külastab telefonimüüja külas elavaid koduseid. Kuid linna naastes hääled tulevad taas ja tütar peab midagi tegema - talle meenuvad ennustaja sõnad, mil viisil saaks ta õnnelik olla.

Ühesõnaga, vanemate patte ei saa laste kaela ajada ja minevikuga peab rahu tegema kogu ühiskond - kõik on ühel või teisel viisil kannatanud ja traumeeritud, andestamine olgu ühine, mitte vaid formaalne jutt. Ega ma nüüd suurt ei mõista, mis selles jutus nüüd vägagi ulmeline oleks - küllap see vaimudega suhtlemine. Eks see on niisugune pisarakiskuja jutt, ikkagi kogu rahva traagika ja rahu leidmise võimalus. Emotsionaalselt igati ülev lugu, aga jääb veidi kaugeks. Ehk siiski parem kui varasemad Rymani lugemised (millegipärast on mul tunne, et varem olin karmim hinnete panija kui viimastel kuudel - või siis takkajärgi hindaks mõndagi veidigi kõrgemalt (ehk mul endal on latt madalamaks läinud?))..

Peter S. Beagle - El Regalo (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Beagle näib autor, keda peaks lugema, aga ometi ei võta midagi kätte, ikka on selline tunne nagu oleks ta ühe romaaniga kõik vajaliku ära öelnud (päris kurb saatus elavale autorile). Millel selline eelarvamus põhineb, ei oska ausalt öeldes põhjendada. Juhtus siis harukordne juhus, et lugesin Beagle’i lühiproosat.

Ja lugu on täiesti okei, omal moel lõbustavgi. Tiinekast tüdruk eiab, et ta noorem vend on ilgelt tüütu marakratt, aga vanemad ei luba poissi füüsiliselt karistada. Taga hullemaks, peagi avastab õde, et vennal on üleloomulikud võimed - 8-aastane poiss tunnistabki, et on nõid (mitte võlur ega maag). No uskumatu värk, õe elu läheb veelgi keerulisemaks, kuna noor tatt võib hea- või pahasoovlikult rakendada võlujõudu. Aga kuidagi saavad nad hakkama.

Kuni ühel päeval juhtub õel õnnetus - ta saadab oma ihaldatud noormehele armastuskirja (ikka paberil, tegemist on nö vanamoodsa 1980ndate eluga), siis aga otsustab, et noormees ei tohi seda kirja näha. Kuid kirja ei saa enam poisi korterist kätte, niisiis palub neiu viimases hädas nooremalt vennalt abi, et see toimetaks kirja tagasi, enne kui ihaldusobjektil on võimalik seda lugeda. Vend lubab aidata, aga… nad satuvad lõksu, kuna üks kuri nõid ei taha endast potentsiaalselt tugevamat nõida enda kõrvale. Lastel on probleem… ja mitte väike.

Tekst on üsna humoorikas kuni selle intsidendini - no mida sa teed, kui niigi tüütu väikevend osutub korraga võlujõudu kasutavaks nõiaks (kes pealegi ei oska seda õieti teha)? Eks tuleb väikevend paika panna, aga uutes tingimustes pole see nii lihtne. Lisaks tuleb varjata vanemate ja teiste eest seda saladust. Ja taguda vennale pähe arusaamist, et ta võlujõudu suvaliselt ei käsitleks. Raske on vanema õe elu, eriti veel niisuguse vennaga.

Robert Shearman - Restoration (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Esimene kogemus Shearmaniga oli väga huvitav ja lõbustavgi, siis see jutt on hoopis teistsugune, eriliselt ahistav ja sünge. Omal moel võiks eeskujuks olla Orwelli “1984”, aga… ei ole ka.

Kujuteldav maailm oleks justkui paralleelmaailma lähitulevik, mida valitseb jumalik kõikvõimas Kuraator. Peategelane Andy on suvaline noor jorss, kes korraga valitakse kunstimuuseumi restauraatoriks (Kuraator pole selles mõttes kuraator). Muuseum koosneb maalidest, mis kujutavad inimkonna ühe aasta ajalugu - omamoodi interaktiivne taies, kus hiiglaslikule teosele mahub maailma terve aasta sündmustik. Andy saab muuseumiülemuselt käsu hakata proovitööna taastama 1574. aasta maali. Ja Andy vajub selle kunstimuuseumi veidrasse ellu, mälu tuleb ja kaob jne jne. No mis seal õieti toimub, on raske kirjeldada. See on mingi moel ballardlikult haige vaikelu, aga mitte ainult. Lõpuks tekib kokkupõrge selle kõikvõimsa Kuraatori tahtmistega ning Andy ja muuseumijuht peavad hüppama üle oma varju - aga tehtu eesti ei pääse.

Hea küll, see on vägagi krüptiline ja väheütlev lootutvustus, igal juhul on tegemist huvitava… düstoopiaga? Või mis see olla võikski. Peale Gaimani lõbustavat tilulilu on selline tekst vägagi külm dušš - karastav.

Elizabeth Bear - Orm the Beautiful (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Kurblik lugu draakonisoo väljasuremisest. Ilus Orm on viimane draakon, kes on peitunud mäe sisse, oma suguseltsi jäänuste keskel (need kõik on niisamuti Ormi-nimelised). Ilus Orm teab, et ta on viimane ja suremas, ning teab ka seda, et peale tema lahkumist tuleksid inimesed ja tassiksid draakonite luud laiali - luud mis on väärtuslikumad kui kalliskivid. Ja pealegi, surnud draakonid laulavad oma luude läbi, niimoodi nad püsivad… mäletatavatena.

Noh, inimesed ongi nüüd kaevandusmasinatega draakonite mäe kallal ning üle pika aja liigutab end Ilus Orm, ta väljub mäest ning tapab inimesed ja hävitab nende tehnika. Kuid see pole lahendus - Ormi surma järel oleks taas inimesed kohal ning draakonijäänused tassitaks laiali. Ilus Orm lubab oma surnud suguvõsale, et ta leiab lahenduse.

Lahendus on.... draakonijäänuste Loodusloomuuseumi annetamine - nemad hoiaksid luukeresid koos ja nii saaksid need edasi laulda. Muuseumi esindaja on sellega muidugi nõus, aga kuidas finantseerida niivõrd kulukat operatsiooni? Pole hullu, Ilusal Ormil on selleks oma lahendus.

Et siis selline nukker lugu, pole küll otseselt Beagle’i “Ükssarviku” vaimus, aga omal moel poeetiline ja mõtlik ning igavestel teemadel hulpiv. Mõni päev kirtsutaks sellise loo peale nina, teine päev aga peaks täiesti normaalseks lugemiselamuseks. Nagu täna. Eks Bear kirjutab ühtviisi häid kui igavaid tekste.

Kazuo Ishiguro - Maetud hiiglane (2017)

Raamat, mille kaanetutvustus on petlikult uimane, aga ometi avaneb päris huvitav müüdimaailm: kuningas Arthur, britid ja saksid, lohed ja kollid, kristlased ja paganad. Seda romaani võiks nimetada fantasy dekonstrueerimiseks - on mälu kaotanud kangelased (mitte just uus võte, aga veidramalt lahendatud), on quest (taas vähe valesti teostatud), on koletud elajad, on rüütlid ja mungad. Heroilisus… on jäänuk minevikust (nt sir Gawain, kes aastakümneid lohe otsides ringi eksleb (natuke meenutab don Quiote’t, aga siiski mitte)), minevik on aga varjatud, kuna Britannia sellel osal läsub lohe hingus (need vähesed, kes seda teavad), mis lahustab mälestused. Nagu romaanis selgub, polnud minevikus juhtunu just brittide ja sakside sõprust võimendav, ning ehk see lohe kõikeunustav hingus kutsuti esile millegi varjamiseks. Aga mille? Eks mingil moel on ärritav, kui vanemad või lapsed unustavad teineteise olemasolu - samas, mis meelest, see läinud. Raamatu viiel peategelasel on eri motiivid lohe leidmiseks ja tapmiseks… aga kas laiemas plaanis on see tegelikult õigustatud? Või kitsamas plaanis, kas vanade haavade ülespiitsutamine on inimestevahelistes suhetes kõige positiivsem viis?

Žanrite dekonstrueerimined on igati vajalikud - need pole küll kunagi uue massitarbe moeröögatuse alguseks, kuidas samas kompavad kenasti läbi žanrite klišeesid ning seeläbi aitab žanri (antud juhul fantasy) värskendada lugejaid ja kirjutajaid. Arusaadav, et Ishiguro romaan ei saa kunagi pooltki nii populaarseks kui Tolkieni või Martini epopöad - kuid lugejana oled nüüd žanri võimalustest teadlikumm ja võimalik, et ka nõudlikema ootustega.

sõber raamat

Sara Douglass - This Way to the Exit (Dreaming Again, 2008)

Üpris vahva õuduslugu Londoni metroo ehitamisest 19. sajandi lõpul. London on teatavasti vana linn ja kui hakata sügavamalt kaevama, jõuab üsna ootamatute kohtadeni, kuna varasemad asustuskihid mattuvad üha uute kihtide alla. Nojah, selle loo kontekstis on oluline, et varasema “hauarahu” rikkumine äratab seal suikunud maagilised jõud, ning need tuleb kuidagi elimineerida. Selleks tarbeks on kaks teadjameest, kes tellitakse kohale kui metrooehitusel satutakse mõne seletamatu katakombi või muu sellise peale.

Seekordne probleem on, et juhtutakse kokku maa alla mattunud paganaaegsele ristteele. Uurijad leiavad, et otsest maagilist ohtu pole, küll aga tuleb teha nii, et need maaalused risttee avaused oleks läbisõiduks kasutatavad, kuid mitte metroo lõpp-peatuseks. Projekteerijad sellele märkusele tähtsust ei omista ning jätavad selle koha ikkagi lõpp-peatuseks. Tulemuseks on… soovimatud juhtumid reisijate turvalisusega.

Väidetavalt on tegu reaalselt ehitatud jaamaga, mis ongi maha jäetud. Maagilisele vürtsiks on ka loos ette tulev ajas rändamine, mis annab vähe sünge seletuse selle risttee tekkele. Igal juhul, päris korralik ja stiilne lugu.

John R. Fultz - Yael of the Strings (Shattered Shields, 2016)

Nagu eelmise loo puhul, nii võib praegugi kahtlustada enda kriitikameele lahjenemist, aga see tekst on ka päris loetav. Yael on laulik, kes on palgatud sõjamehi lõbustama-innustama, enne kui nad lahingusse lähevad. Noh, enne hommikul ootavat lahingut õnnestub tal muremõtteid natuke tahaplaanile lükata… aga siis tabab nende laagrit üllatusrünnak - rusikasuuruste ämblike hord komberdab salaja kohale ning hammustavad lihtsõdureid, kes pole jõudnud lahinguvarustust selgagi panna ning seetõttu surevad ämblikuhammustuse läbi mürgitusse. Nimelt on vastaspoolel sellised tüübid, kes kasutavad sõjaloomadena hiiglaslikke ämblikke - kuid head pole niisamuti paljad, nende rüütlid ratsutavad ja lendavad greifidega!

Et see varahommikune üllatusrünnak hõrendas poole võrra heade jalameeste ridu, sunnitakse laulja niisamuti piigimehena lahingusse marssima - tema, kes pidi vaid meestele laulma. Ja lahing, see on üks karm värk, kus laulja peab tapma nii mõndagi.

Eks loo pluss ongi see lahingukirjeldus, kus üksikisiku tahe lahustub olematuks, ainult rapsi mõõgaga ja püüa ellu jääda. Kuid kangelased sünnivadki vahel kõige ootamatustest olukordadest - ilukirjanduse puhul võid päris kindel olla, et pooltel juhtudel kasvab loo peategelasest midagi eriti ülevat, kas või korrakski. Nii ka siin.

Robin Wayne Bailey - Vengeance (Shattered Shields, 2016)

Võiks muidugi mõelda, et kui loo kangelaseks on machokangelanna, miks siis sellise tekstiga kaasneb nö alternatiivne seksuaalsus või siis seksisuhete rohkus (kuna meeste puhul lihtsalt ei pane tähele kõiksugu armukesi, prostituute ja vägistamisi?). Lugu on selle antoloogia kohta päris hea (või kui ülbeks minna, siis on ootused juba õige madalale langenud?), taas möllavad tumedad jõud ning tavainimesi ja võlujõulisi ootavad hirmsad kannatused ja hukkumised.

Loo kangelanna on võluvõimetega võitleja, kelle armsaim on hukkunud küla tabanud röövretkes - küla ja kloostrit rööviti seepärast, et kätte saada surmajumala vibu, mida üks nõid vajab, et äratada üles teine, surematu nõid, et see õpetaks talle oma kunste. Noh, kangelanna ei taha lasta sel juhtuda, eriti veel peale kokkupõrget selle esimese kurja nõia jõududega - nõid osutub kangelanna armsama kaksikõeks! Kangelannale tulevad appi selle surmajumala nunnad, kes peavad selleks tegema õige… drakoonilise sammu.

Ühesõnaga, igati tume ja sünge tekst, kus tehakse mitmeid hulle tempe mustade jõududega. Kuid ega kättemaks too armsamaid tagasi - ent noh, kas siis müstilises maailmas üldse mõeldakse tavamaailma reaaliates.

Bronka Nowicka - Anda kivile süüa (2017)

Tekst on oma teravuses ja masenduses päris lööv, aga kuivõrd raamat keskendub sellele, kuidas laps näeb maailma, siis paratamatult minus suuremat kaasaelamist ei tekita. Aga kindlasti on inimesi, kellele need tekstid on igati mõjuvad, löövad ja rusuvad. No katarsis noh. Loodeavasti tõlkija väga ei pahanda, et kolm lugu siin ära toon (mitte ülejäänud raamatus isa eriliselt esile kerkiks, pigem ikka ema ja vanaema ja vaarema oma erinevas… hulluses).

Käärid

Mänguasjad peavad lapse tähelepanu elult kõrvale juhtima. Ta tuleb suunata lastenurga miniatuurse maailma poole. Seal ei tohi olla suuremat vägivalda, armastust ja hirmu kui vildist siil või klaasist silm. Keegi ei karista miniatuurset pattu, seda seda ei märka keegi.

Nukul on seljast võetud kleit, kombinee, aluspüksid. Pastakas on torgatud plastmassist pärakusse, läheb lõpuni sisse, kukub sinna, klõbiseb nuku sees. Silm vajutatud sügavale; kumm imeb sõrme, mis surub ja uuristab. Taob pead vastu seina, löögirütmis pilgutab silma, vaatab - nuku silm ei lähe siniseks.

“Ma panen su juuksed põlema.”

Laps vihkab nukke. Nukud on naised ja nende naiste lapsed, nukud on tobedad. Meesnukke ei ole.

“Ma lõikan su kuldsed juuksed maha.”

Lõikab kohe pea lähedalt. Nüride kääridega annab nüsida. Käärid rassivad ja pöial higistab.

“Mängi, mängi,” kõnnivad pimedad täiskasvanud ümber kuriteo. Nad teevad koduseid askeldusi ja kiidavad timukat vaikuse eest, et tegeleb iseendaga. Autasuks annavad saiakannika. Laps sööb seda, istudes kaksiratsi tapamaja peal.

Nüüd aed: vana käteräti sisse mähitult tassib nukkude kehased, läheb augu poole, mille on varem valmis kaevanud. Pleekinud käterätik lohiseb tema järel kui pruutkleidi slepp. Laps laulatab end liiga vara eluga.

(lk 32)

Uks

Ema läks välja ja jättis mind isaga, aga isa tardus. Ta oli nagu ussike, kui see kätte võtta või kui seda näpuga tagant suskida. Selle vahega, et ussike tegi seda hirmust, aga isa siis, kui enam ei kartnud. Kui ema oli kodus, siis tundis isa sundust ringi sebida. Kui ta jäi ainult minuga, siis ta enam ei pidanud.

Uks läks kinni: isa tuli tuppa ja istus. Kõigepealt koukis ta nabast välja tolmuse puru. Silmitses seda ja pistis siis taskusse nagu asja, mida võib veel vaja minna. Seejärel saatis ta käe näo juurde, mille ülesandeks oli kontrollida, kas habet tuleb ajada täna või alles homme. Käsi tuli tagasi põlve peale ja seejärel isa enam ei liigutanud.

Ma seisin ukselävel ja vaatasin. Esimest korda nägin kedagi, kes tegi nii vähe, et üksnes oli. Läksin oma mängude juurde, aga kui lävele tagasi tulin, siis nägin, kuidas istub keha, mis kuulus isale. Ma astusin lähemale, aga ta vaatas minust läbi, ma ei varjanud tema eest isegi seina mitte. Ma olin kindel: kui mul oleks piisavalt jõudu, et millegagi lahti kangutada tema suu, siis näeksin selles allapoole sõitva lifti torusse. Ma ei öelnud midagi, üksnes koputasin isale vastu otsaesist, nii nagu koputatakse uksele. Ja kunagi keegi tema seest ei küsinud “kes seal on?” - läksin toast välja.

(lk 40)

Saapad

On päevi, kui isa lakkab toimimast ja kogu jutt temast on hoopis asjadest.

Rõivad ei tõuse põrandalt, üksnes saapad ronivad nürilt paljaste jalgade otsa ja pigistavad kontsast. Kamm otsustab, et ka tema peab tegema oma tööd mingi sümmeetria nimel, sest kuna paljal inimesel on saapad jalas, siis peab ka ülaots olema korras. Kamm teab, kuidas sundida kätt, et see laseks peo peale sülitada ja tõmbaks sellega üle juuste. See teeb kammi töö palju kergemaks. Hiljem tuleb purk, kuhu kustakse. Isa keerab selle kinni ja lükkab eemale saapaga, mis nüüd on sügavamale jalga läinud. Purk tuleb täna veel mitu korda, kamm vaid korra, ja saapad higistavad nii või teisiti.

Nüüd hakkavad käima ringi kettad pruuni lindigaa. Magnetofon läheb käima, ja mitte seepärast, et isale meeldib kantri. Hoopis asjad vaatavad, kas pisukese hea tahtega ei saaks seda stseeni komöödiaks keerata. Saapad on lõpuks korralikult  jalga läinud ja hakkavad põrandal rütmi taguma. Kamm sunnib kätt, et see patsutaks temaga vastu tugitooli kulunud käetuge. Järjest kiiremini.

(lk 47)

Seth Dickinson - Please Undo This Hurt (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Otseselt ma ei mõista, miks see lugu on just ulmeloona kirjas. Eks siin on viiteid lovecraftlikule mängumaailmale või siis veel ühele võimalikule üleloomulikule asjale (seda siis finaalis), kuid seda saaks vabalt hinnata ka tavakirjandusliku kujundina. Kuigi tekst on igati emo, on taas selline, mis kraabib hingekeeli.

Niisiis kaks depressioonis inimest (mõlemal oli äsja lahkuminekud) kohtuvad pühapäeviti baaris ja räägivad ja joovad. Peategelane on Dominga nimeline naine, kes töötab kiirabibrigaadis ja on kokkuvarisemise äärel. Nico nimeline mees on arvutimängude tegija ning arvab, et temast on maailmale rohkem kahju kui kasu - kusjuures, nagu nad mõlemad arvavad, kas see pole mitte universaalne seisund, kõik inimesed on eostumishetkest alates pigem kahjulikud kui kasulikud teineteisele. Mitte et see kõigis süü nägemine oleks kuidagi nende seisukorda leevendav.

Nii need kaks depressioonikut suhtlevad kuni viimaks jõuavad arusaamisele, et nad vajavad teineteist (ega mitte neid, kellest lahku läksid), hoolivad teineteisest, ainult nii suudavad sellist maailma taluda - ja võibolla paremad inimesed olla. Sest ega suitsiid pole lahendus, kuivõrd see asetab mahajääjatele liialt suure koorma.

Nagu tutvustusest näha, pole just ulmelisusest särtsuv tekst (mis on täismahus loetav siit). Peategelane oma hingekarjetega on üpris elav karakter, ta tahab pääseda sellest… tühjusest või võimetusest või lootusetusest. Meesautorilt üsna julge samm võtta naine minajutustajaks, eks lugejad oska paremini öelda, kuivõrd tema sisemaailma loomine õnnestus; igatahes mulle tundub see üsna elus.

“I want to say what Nico would say: actually, sir, that’s not the problem at all, the problem is caring too much, caring so much you can’t ask for help because everyone else is already in so much pain.Nico wouldn’t say that, though. He’d find a really clever way to not say it.” (lk 123-124)

Gregory Norman Bossert - Twelve and Tag (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Lugu meeskonnast, kelle tööks on Jupiteri ookeanisse sukeldumine ning sealt väärtusliku välja õngitsemine (ning püüdes vältida sealsete olendite poolt ärasöömist); nüüd vabal hetkel püüavad nad kaht uut meeskonnaliiget sisse pühitseda. Selleks pannakse nad jutustama kaht lugu, ühe tõese ja teise võltsi, ning meeskond peab hääletama, kumb on kumb.

Nojah, uustulnukad jutustavadki oma loo ning meeskond peab tegema oma otsuse (lugude eesmärk on ka näha, kas need uustulnukad üldse sobivad meeskonda või mitte). Tegevus leiab aset kuskil 21. sajandi lõpu või 22. sajandi alguses, inimkond on laienenud meie päikesesüsteemi ning ekspluateerivad sealseid planeete. Tehnika on sedavõrd arenenud, et kui sul on ports raha, võid luua endast koopia, mis saab peale sinu hukkumist edasi tegutseda - olles “mina” vastavalt viimasele täiendatud versioonile. Igal juhul saab nendest uustulnukate juttudest aimu 21. sajandi saavutustest ja probleemidest (kui on võimalus, siis inimesed häkivad ükskõik mida, hoolimata tagajärgedest).

Ühelt poolt on lugu üsna tavapärane teadusliku fantastika seiklus, teiselt pool pakub pinevust oma melodramaatiliste hetkedega. Ja no muidugi autori tulevikunägemused ja vihjed sündmustele. Loetav, aga mitte päris minu teetass.

E.K. Mägi - Paradiis (Looming 5, 2017)

Ajakajalisusele pretendeeriv tekst ehk lugu Allanist, kes on otsustanud hakata enesetaputerroristiks. Sest ükski naine temast õieti ei hooli. Allan reisib kuhugi lõunamaale ja jääb kokkulepitud paigas ootame edasisi juhtnööre. Viimaks antakse talle ujumisvest, Allan on pettunud, et ei saa pommivööd. Kuid talle öeldakse, et pommivööd on eilne päev - paned ujumisvesti selga, hüppad rahvast täis basseini ja peale seda võib peagi veest laipu välja õngitseda. Sest ujumisvestis on tseesiumi! Noh, mees asubki oma viimasele teekonnale ning läheb veekeskusse. Ikka ei vaata ükski naine teda soosivalt.

Mis selle nägemuse peale ikka kosta. Tuleb aeg kui kodukootud terroristid hakkavad meid nottima, see pole enam Võõraga seonduv probleem. Allanile küll soovitaks, et ärgu olgu võõrastele naistele nii pealetükkiv, armastus võib ise tee leida, poolpiduste külgelöömiskatsete pärast norutamine ei pruugi tõesti paradiisi avada. Muidugi on võimalus, et autor püüdiski naeruvääristada selliste motiividega inimesi, osutades nende sotsiaalsele saamatusele.

“Pimedus oli Allani poolel. Tänu sellele ei paistnud punastamine välja. Ta sai korvi. Ja see polnud tema elus esimene. Ta sulges silmad ja kujutas ette, kuidas keset kärarikast, värvikirevat ja kõigi maailma aroomidega piserdatud basaari kükitab endassetõmbunud kaupmees, kõrval taevasse kerkiv korvide mägi. Keegi ei pööra kaupmehele tähelepanu, keegi ei osta, keegi ei tule isegi hinda küsima. Ja nii ei saadagi kunagi teada, et see sünge heledasilmne kaubitseja oleks oma hinges valmis loobuma viimasest kui punutisest, ja seda täiesti tasuta. Tuleks vaid keegi, vaataks talle silma, pikalt ja sõbralikult, kas või neutraalselt. Pilku langetamata.” (lk 685)

“Ta oli kõik läbi mõelnud, kuid ometi tungis ta hinge mingi värelus, mingi vihje nõrkusele, ebakindlusele. Ehk oli ta siiski kiirustanud. Ta oli ju veel noor mees, asjaolud võisid muutuda. Võib-olla ikkagi leidub kusagil naine, kes suudab talle otsa vaadata. Ausalt, sõbralikult ja irvitamata, hiru ja asjatut kaastunnet tundmata.Ei, sosistas öö. Sa oled minu.” (lk 687)

Seanan McGuire - Hello, Hello (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Lugu siis sellise tõlkealgoritmi avastamisest, mis lisaks sõnadele interpreteerib liigutusi (näiteks viipekeelt) ümber häälsõnumiteks. Aga et tegemist on lähitulevikuga, siis see programm on veelgi vingem (peale selle, et suudab inimeste kasutatavaid keeli mõistma) - nimelt on ta võimeline tõlgendama ka… teiste elusolendite kommunikatsiooni; seda puhul, kui teeb enesele selgeks selle toimimispõhimõtted.

Nimelt on kaks õde, üks on tumm ja teine tavaline. Tumm kogub ja kasvatab kõiksugu linde - muuhulgas on linnud rahul, et keegi neile oma kussutamisega närvidele ei käi. Tavaline tegeleb neuroteadustega ning osaline sellise tõlkeprogrammi loomises, mis suudab muuhulgas tõlgendada viipekeelt. Et asi on eksperimendi staatuses, katsetab ta seda oma õega suhtlemisel - et tumm õde saaks suhelda nii tema, ta naise kui ka nende kahe lapsega (kes küll kõik rohkem või vähem valdavad viipekeelt). Eks see harjumatu on, kui tõlkeprogrammi avatar räägib kui senini olid õed suhelnud vaid viipekeeles. Suur on aga neurolingvisti üllatus, kui ühel hetkel võtab õe koduarvutist ühendust tundmatu avatar, mis ütleb vaid “hello, hello”. Naine kahtlustab, et äkki mõni õe juures tegutsev üliõpilane teeb lolli nalja, kui õde samal ajal oma lindudega askeldab, kuid peale arvuti uurimist ei ole see variant võimalik. Asi muutub õige häirivaks, kuna see avatar võtab ühendust vanematepaari lastega.

Esmapilgul üsna väheütleva algusega lugu - tõlkeprogramm, mis suudab mõista viipekeelt ja õppida teisi keeli; kahe emaga perekond jms. Ka loo lahendus pole just üllatav. Aga see, mis mõjub, on kuidas lapsed selle tundmatuga kontakti leiavad ning üheskoos teineteist tundma õpivad, leiavad läheduse. See läheb lugemisel omal moel hinge.

“The science behind it was clean and easy to follow - we had built a deep neural net capable of learning, told it that gestures were language and that the human mouth was capable of making millions of distinct sounds, taught it to recognize grammar and incorporate both audio and visual signals into same, and then we had turned it loose, putting it out into the world, with no intructions but to learn.” (lk 424)

Paul Johannes Raud - Anonüümsed autorid (Looming 5, 2017)

Kuivõrd pakun, et Paul Johannes Raud on Paul Raud (vabandan, kui sherlocklus mööda kõmmutab), siis võib näha kergeid sarnasusi ta varem avaldatud tekstidega, kus samuti keeratakse loogikat mingil moel pahupidi (näiteks käesolev lugu algas pea sama identselt kui “Kärbes”).

Tekst on iseenesest lihtsa ülesehitusega - alkoholism kui probleem on äravahetatud kunstiloome kui probleemiga. Inimesed-sõltlased ei suuda vastu panna loomingulisele tegevusele, ning see on ühiskonna jaoks väga põlastusväärne. Kirjandus, muusika, kujutav kunst, teater, tants jne - ükskõik kes seda (salaja) teeb… on haige. Ja nad tunnevad häbi, et nende loomepalangus loodud teosed leiavad niipalju tunnustust; sellised heidikud saavad käia koos anonüümsete autorite koosolekutel, kus jagavad oma kogemusi - enamus loob vabal ajal, kuid hullemad juhtumid on tööst üldse loobunud ning vaid püherdavad jälkides loomepalangutes (endal seetõttu okas kurgus, et niimoodi mandunud). Muidugi ei saa siin õnnelikku lõpplahendust  nautida…

Nagu näha, igati lihtsa ülesehitusega tekst, millel on lõpuks kergeid probleeme üllatamisega, kuivõrd üksüheselt alkoholismiga sidumine kaotab mõne aja pärast värskuse. Aga eks autor katsetabki võimalustega ja proovib erinevaid kirjutamisi, niisugune eksperimenteerimine on alati huvitavam kui sissetallatud radade käiamine.

“Kange kirjutamiskihk ei vaevanud Johanit aga mitte ainult kodus, vaid ka tööl. Vahel ei saanud ta kohe kuidagi ilma väikese kirjutamiseta. Enne mõnda eriti kriitilist operatsiooni pidi ta värisevate käte rahustamiseks paberile panema soneti või kaks. Kui oli vaja koguda julgust, et teatada patsiendile tolle surmavast haigusest, pidi Johan kirjutama enne mõne följetonikese või miniatuuri. Ja loomulikult aitas kirjutamine leevendada väsimust. Pärast tööd, kui kolleegid läksid koju või linna peale jooma, jäi tema alati oma kabinetti tegelema paberimajandusega. See lõppes tihtipeale mõne uue novelliga. Sellest halvast kombest ei suutnud Johan lahti saada. Ikka ja jälle ütles ta endale, et see on viimane kord, kuid siis tõusis töökoormus veelgi või otsustasid tema kahekümnest patsiendist üheksateist ja pool ära surra. Ning ta teadis, et peab valima: kas kirjutada üks parajalt pikk romaan või minna hulluks. Seni polnud Johan leidnud vormis püsimiseks midagi paremat kui üks väike kirjutamine, ja see kohutas teda hirmsal kombel.” (lk 695)

J.Y. Yang - Glass Lights (The Djinn Falls in Love, 2017)

Surev vanaisa teatab lapselapsele, et selle vanaema oli džinn – ning see Mena nimeline tütarlaps on oma olemuselt vanaemale väga sarnane. Takkajärgi uurides paistab, et vanaisa oli mingil moel saanud džinnilt kolm soovi. Viimane soov oli terve poisslaps ehk Mena isa, misjärel džinn kadus oma teed. Muidugi, teiste inimeste nägemuses oli lugu vähe teisiti – see naine oli kas prostituut või sõjapõgenik.

Täiskasvanuna töötab Mena Singapuri ühes reklaamifirmas. Ta pole nagu teised selle osakonna hiina tüdrukud (pole puhtavereline), mistõttu on ta omamoodi outsider, hall hiireke, kes teeb vaid tööd ja keda lõbutsema ei kutsuta. Aga salaja täidab ta vahel inimeste soove – mis viib ta mõttele, et kas vanaema oleks muutnud midagi võlujõu abil, et nii enda olukorda paremaks teha. Küllap mitte.

Niisugune lühilugu džinni või noore inimese eneseleidmisest. Maailm peab tasakaalus olema – kunagi ei saa olla liialt palju head ega halba. Kõik on tasakaalus.

„Maybe it was for the better. Teach them early that dreams and wishes are things that bring only pain, that nothing comes for free, that for every piece of good fortune, somehow and somewhere the universe will balance itseif out with misfortune.“ (lk 52)

Kuzhali Manickavel - How We Remember You (The Djinn Falls in Love, 2017)

Ei oska midagi selle lühiloo kohta kirjutada. Paistab olevat tegu mälestustega sellest, kuidas kolm noort džinniga kokku puutusid ja kuidas nad tollal asju koos tegid ja seejärel millalgi džinn kuhtus ning kadus. Nüüd täiskasvanuks saanud noored meenutavad, mida nad koos tegid ning milliseid moondumistrikke (näiteks linnuks muutumine justkui el-Mohtari loos) see poiss-olend sooritas, lihtsalt justkui teiste lõbustamiseks. Kuniks ühel päeval oli ta nagu aastakümneid vananenud ning polnud enam suuteline ühekski võluteoks. Mis peale noored lukustasid ta tuppa ning käskisid sel terveks saada. Ja jätsid ta sinna maha.

Ehk siis nüüd, täiskasvanutena on neil selline küsimus, et kuidas see olend toast lahkus, kas teise maailma või lagunes olematuks vms. Ühesõnaga, tekst kui poeetiline hõllandus, mis ei paku justkui suurt midagi – muidugi, võibolla probleem erinevas kultuuritaustas või vastava mütoloogiaga nõrk side; kindlasti on lugejaid, kes ohkavad mõnust ja nõuavad veel.  Lugu on vähe sarnane Maliki tekstiga, kus samuti lapsed möllasid üleloomuliku olendiga – tõsi küll, siinses loos oli see pigem kogemata, alles hiljem tekkis arusaam, millega just tegemist oli.

Paul McAuley - Elves of Antarctica (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Cli fi ehk ökoulme maailmast, kus kliimasoojenemise tagajärjel on osa Antarktika jääkilbist sulanud, mistõttu maailmamere tõusuga on mitmed alad vee alla mattunud. Viimaks on jõudnud inimkond selleni, et püüavad Maad jahutada (näiteks üks projektidest on see, et Austraalia sisemaale pumbatakse merevett, et nii seal tekitada sisemeri, mis hoiaks kohapealset kuumust tagasi - kuigi muidugi see merevee pumpamine niiväga maailmamere tõusu ei peata), muuhulgas tegeldakse selle nimel, et Antarktika jääkilp ei sulaks täielikult.

Nimelt on Antarktikas jää alt manner paljastumas ning inimesed üle maailma on seal töötamas, et uuesti jahutada. Osa rahvast aga püüavad elada nö metsikult, külvates maale kõiksugu seemneid, saboteerides seda kujunevat jahutamistööstust jme. Geneetika abil on taasloodud Siberist leitud kääbusmammutid, ringi traavivad põhjapõdrad. Kuid mandri paljastumisega ilmuvad nähtavale nö haldjakivid, kuhu on kirjutatud tolkienlikus haldjakeeles kõiksugu poeetilisi kohanimetusi. Et siis… Antarktika haldjad? Loo peategelane asubki neid kive vabal ajal uurima, ning selle kaudu mõtiskleb maakera olukorrast.

Selline mõru tulevikuvaade ajastule, kui kliimasoojenemise tagajärjel on elu kõvasti muutunud ning saab üha selgemaks, et endist olukorda pole võimalik taastada - aga nagu üks tegelane ütleb, Maa ongi pidevas muutumises ja sellega tuleb kohaneda. Mis küll ei tähenda, et kliimamuutusele kaasaaitamine on mõistlik tegu.

Yoon Ha Lee - Foxfire, Foxfire (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Tõeliselt vinge fantasy Korea folkloori ainetel. Nimelt on siis olemas kõiksugu loomad, kes suudavad inimkuju võtta - ja kui tappa 100 inimest, siis saabki inimeseks. Mis veelgi huvitavam, sa saad endale iga tapetu teadmised. Sellise transformatsiooni järele on eriti maiad libarebased - kuigi neil on kuhjaga hoiatavaid näiteid sellest, et inimeseks moondumine võib lõppeda õnnetult.

Seekordse loo peategelaseks on 99 inimest tapnud rebane, kel on niisiis jäänud veel viimane inimene õgida, et vastavalt lapsepõlve unelmale lõplikult inimeseks moonduda. Ainult et… selles kujuteldavas Koreas möllab hävitav kodusõda, kus võimu nimel võitlevad rojalistid ja nö demokraadid. Suurlinnas, kus libarebane resideerub, on lahingute järel rusudes. Kui rebane näeb kohale loivavat pooleldi purustatud mechat, otsustab ta selle haavatud juhi õnneks võtta (surnud inimese söömine ei lähe kirja). Kuid mechajuht on osavam kui libarebane, ta vangistab eluka ja võtab sellelt lubaduse, et rebane aitab naisel sealt linnast põgeneda, kutsudes selleks appi maast ja mägedest väiksemad jumalused.

Naine on kaval - ta võtab libarebaselt vannet tiiger-targa (“tiger-sage”) nimel - ja nii jääb libarebane jänni, kuivõrd nooruses oli rebaseema viinud rebasepoisi viimase tiiger-targa juurde, kes siis ennustas nii mõndagi. Nojah, libarebane kutsubki põgenemist katma väiksed jumalad, aga kõik ei lähe ei lähe nii nagu plaanitud.

Kui teksti niimoodi kirjeldada, võib see tunduda veidi totakana - mis libarebane ja mecha ja tiiger-tark. Aga tegelikult mõjub see loodud maailm igati orgaanilisena - ongi sellised mütoloogilised elukad, kes tegutsevad inimmaailma äärealal ja keda inimesed tunnevad ennekõike muinasjuttude kaudu. Ja see libarebane… no ta on nii rebane kui ka inimene oma mõttemaailmalt. Väga kihvtilt kokkukirjutatud tekst, hoopis erinevam kui eelmised tusased kokkupuuted Lee loomega.

“The statue, one of the few treasures of the district to escape damage, depicted a courtesan who had killed an invading general a few centuries ago by clasping her arms around him and jumping off a cliff with him. My mother had remarked that if the courtesan had had proper teeth, she could have torn out the general’s throat and lived for her trouble. Fox patriotism was not much impressed by martyrs. I liked the story, though.” (lk 490)

Ken Liu - Seven Birthdays (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Järjekordne jumala mängimine teaduslikus fantastikas, seekord kaotas aru Liu, kes muidu kirjutab päris head proosat. Aga jah, siin siis visioon sellest, kuidas päästa Maa inimeste kahjutegemisest… tuleb minna virtuaalseks ja maailmaruumi laiali lennata, et miljardite või miljonite või tuhandete aastate jooksul maasarnastada kõikvõimalikke päikesesüsteeme (nagu loo lõpus selgub, miljon miljardit päikest), kuid sellega kaasneb paratamatus - seal loodud inimesed on ikka ühtviisi head ja nurjatud, ikka on sõdasid ja orjandust ja kunsti ja teaduse loodavat heaolu.

Sellised hoomamatud jumala mängimised pole üldse minu teetass, kõik need tähesüsteemide ümberehitamised ja virtuaalkloonid jms… no see läheb liiga kaugeks kiiksuks, sinna kaovad ära võimalused huvitavate tegelaskujude loomiseks - kuigi Liul on selles jutus ema ja tütar ning nende seitsme sünnipäeva kontseptsioon või midagi. Aga eks igaühele oma.

Lugu on ilmunud järjekordses Infinity-antoloogias, sellest sarjast olen senini lugenud vaid üht kogumikku (üldse esimene ingliskeelne antoloogia, mille olen ostnud) - kuigi sel sügisel peaks nüüd ilmuma sõjateemaline antoloogia, millega võiks uuesti hard SFiga maadlemist proovida.

Charles Yu - Fable (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Ennemuistsel ajal oleks seda teksti iseloomustatud kui postmodernistlikku. Peategelane, kes jutustab psühholoogi soovil lugusid, kus tema tahtmisel segunevad fantaasia ja tänapäev. Keskaegne eluolu ja nüüdisaegsed elutehnikad. Advokaat, kes elab hütis ja tahab olla sepp; küünlategija tütar, kes käib külanaiste tugigrupis; nõiad ja lohed ja rüütlid veel pealekauba. Muidugi, see on metakirjandus - psühholoogi vastuvõtul fantaseerib mees, kelle lagunev abielu vajab vist teraapiat. Või muidugi, millist lugu võiks pidada seda kõige biograafilisemaks? Äkki on selleks avalugu, mis on kõige tavalisem? Pole abielu, pole last, pole advokatuuri?

Ühesõnaga, mehe väljamõeldud juttudes avaneb päris fantaasiaküllane ilm, autor lõhub mõnuga klišeesid (kangelased! lohed! armastus!), aga kui need fantasyklišeed otsa saavad, avaneb… olemise kõrb. Advokaat-sepp ja ta naine saavad viimaks lapse - kuigi mingi kauge nõid pani neile suvaliselt needuse peale. Kuid laps pole… tavaline, ning pere püüab mõista, miks nad on sellises olukorras ja kuidas sellega edasi minna. Seda püüab psühholoogi vastuvõtul olev jutustaja mitme kandi pealt avada, aga see pole lihtne.

Üheltpoolt igati mänguline tekst, teiselt poolt ronib see põue ja hakkab hinge kraapima. Kui tekstil on mitu mõju… siis see ikka üldiselt on hea kirjaduse tunnuseks. Väikseks miinuseks ehk loo finaal, mis on liialt ettearvatav.

“Things were fine, mostly, although sometimes when they went down to the village for a harvest festival, other families would look at them, and they hated the way they were looked at. Sympathy, mixed with something else. Something like, I admire you, but don’t touch me or I might catch your plague of misfortune. Sympathy, as in, I symphatize, my heart goes outward to you - outward to you, as in, You over there, stay over there, don’t come any closer. I will admire you from the distance.” (lk 593)