Maarit Leijon - Viimane sangar (Musträstas, 2022)

 

Soome noir välisministeeriumi eritöötajast, kes peab päästma Peterburist välisministri tütre, keda peetakse vene eriteenistuse kaastöötaja tapjaks. Ühesõnaga, vene eriteenistustel on pidu, sest rahvuskonservatiivist minister on neil enam kui munepidi peos - mitte et sel tolvanil olnuks mingitki võimalust või soovi venelastega mitte koostööd teha (milline üllatus, eksole).

Soomlasest eritöötaja on aga vene oludega hästi tuttav (olles seal nooruses õppinud) ning tal on kummaline telepaatiline võime panna inimene avameelselt röökima. Ja juhtunu asjalood, mis selguvad … no mõrvajuhtum saab lahenduse ning eritöötaja saladus niisamuti.

Igal juhul, õige tume tekst täis Venemaa reaaliat, millest on lihtsalt vastik lugeda. Aga jah, lugu võiks pigem pidada thrilleriks, kõik need võimumängud ja sekeldused ja salajased tegutsemised (ka Soome välisministeerium elab oma elu). Mitte et tõde lõplikult võidutseks, see oleks autori poolt liialt lahja lahendus.

ulmekirjanduse baas

Fran Wilde - Unseelie Brothers, Ltd (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Seda võiks vast nimetada kaasaegseks moemuinasjutuks, ehk lugu sellest, kuidas eksisteerib üks moeateljee, mis ilmub välja just enne kõrgseltskonna  balli ning mille pakutavad riided on nii maagilised (ja üüratult kallid), et võivad pakkuda selle kandjale võimalust elumuutvaks õnneks. Või siis … kogemuse, mille oleks parem unustada. Aga selle pop up ateljee leidmine on juba paras ülesanne, mis vaid vähestel õnnestub.

Sera on ema kaotatanud moetudeng. Tema ema ja tädi on kunagi õnnestunud kanda selle ateljee toodangut - tol ballil leidis tädi endale rikkurist mehe, Sera ema aga … seal teenindanud ettekandja. Tädi tahab nüüd oma tütrele õnne pakkuda (hoolimata sellest, et ballikleit on tellitud Seralt). Kui telefonidesse ilmub teade salapärase ateljee taasilmumisest, saadab tädi sõbrannadest neiud seda otsima ning Sera kergeks pahameeleks leiavadki selle moepõrgu.

Kus siis täditütar saab viimaks oma kleidi ning Sera … talle pakutakse seal tööd. Ja viimaks võimaluse oma ema uuesti leida (sest nendel kleitidel on hind). Saladused, saladused.

Nagu öeldud, kaasaegne moemuinasjutt, mille lugemine ei avarda just minusuguse maailma. Aga noh, teatud stiilsust selles on, niisamuti peategelase eneseleidmise tee kui selline, ja eks kogemus ole kogemus.

Maarit Leijon - Must vürst (Musträstas, 2022)

 

Päris jõhker lugu Venemaa salajasest ajaloost, ehk rusidest valitsejatest, kes on siis kunagi Venemaale saabunud viikingid. Ja kes surnud pole, elavad siiamaani Peterburi lähedal kinnises paleelinnakus. Esindatud on kogu Venemaa ajaloo (kuri)kuulus koorekiht.

Loo peategelane on tavaline inimesest arst, kes kaasaegse meditsiini abil muudab nende eatute olendite paratamatuid vaevasid kergemaks või koguni ravib terveks (alternatiiviks on siis posija oma sajanditetaguste aadrilaskmisvõtete ja iidse tarkusega). Ta muutub koguni nii asendamatuks, et tegelikult muutub vägagi oluliseks tegijaks nende surematute hulgas.

Kuid nagu selgub, on naisel oma vägagi isiklik põhjus, miks ta sellisesse ussipessa oma nina pistab ja miks ta võimuvõitluse nimel kõigeks valmis (milleks täpsemalt, ei taha just täpsustada). Kättemaks on võimas.

Veidi meenutab loo peategelane avaloo kangelannat, ehk siis samamoodi ehitab enda hinnaga üles ühe mitte just meeldiva mehe - et siis omakorda saada seda, mida tema tahab (Venemaa ajaloo kontekstis on raske seda feministlikuks nimetada). Selles on õige sadomasohhistlikku hõngu (eks midagi sellist oli ka “Öö” tekstis). Ja no muidugi see alternatiivajalooline kappamine läbi Vene valitsejate jõhkruste (mis on tänase päeva sündmuste taustal õige usutavgi).

ulmekirjanduse baas

Karen Joy Fowler - The Piper (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugu külas kasvavast noorukist, kelle maailm avardub üha uute kogemustega - ja kes niisamuti avastab, et see avardumine võib teiste inimeste puhul toimuda hoopis teistmoodi kui tema on kogenud: ehk siis inimesed kujutavad ette asju, mida ei saanud toimuda ja liidavad selle siis üleüldisesse narratiivi (kus võib siis üldse toetava rolli asemel võtta juhtpositsiooni). (Muidugi, ja kes ütleb, et just noormehe kogetu on see kõige adekvaatsem hinnang?)

Aga siis puhkeb sõda ja kuskil kaugel maal peavad tema kuninga väed võitlema naabritega, kes ei pea neid kaugeid maid kuninga omaks. Ja nagu hiljem külasse sattunud värbaja jutust ilmneb, tulevad need naabrid ka nende maid ja varasid ja elusid ära võtma, ja et seda vältida, tuleb sõita üle mere ning minna naabrite külade kallale, et need ei tahaks noormehe (ja kuninga) kodumaale tungida. Noormees ja teised külamehed ühinevad värbaja ja ta värvatud salgaga, mis liigub läbi järgmiste külade mere poole.

Muinasjutulikult algav lugu liigub edasi massihüsteeria käsitlemise suunas, et siis lõpus jõuda … veidi ootamatu finaalini, mis jätab ehk veidi tühja tunde. Aga see ehk oligi autori eesmärgiks, tulla sellest välja … kuidagi teistmoodi.

Hella S. Haasse - Uruq (2022)

 

Lühiromaan Hollandi koloniaalvalduses Indoneesia elust kahe maailmasõja vahel, seda nähtuna läbi seal sündinud hollandlasest poisi silmade, kes elab isa juhitavas teeistanduses ja kelle ainsaks sõbraks on temavanune kohalik poiss. Lugu ongi omamoodi sõprusest, kus hollandi päritolu poisi silme läbi näeb siis kohalikku elu - autor pole andnud talle kõiketeadjat pilku või tagantjärgi tarkust, vaid just selline lapse või hiljem nooruki mikroajalugu, tema vaatepunkt oma perele ja kohalikele, tema aastatepikkune sõprus Uruqiga, nende koht kohalike, segavereliste ja kolonistide ühiskondlikus suhtes.

Loogiline, et selline sõprus on pinnuks silmas kõigile, aga enam sai seda muidugi tunda kohalik, kelle kohaleidmine on hulga keerulisem kui kolonistist järglase oma - ning eks sellest lähtuvalt on ka nende noorukiks sirgumise järel hoopis erinevad suunad ja paratamatu võõrandumine (muidugi, kui paljudel üldse kestab sõprus lapsepõlvest nii kaugele?).

Ei saa öelda, et oleks kolonialistliku tekstiga - see lihtsalt kirjeldab, hinnanguid andmata, kahe poisi sirgumist sellistes oludes; tõesti omamoodi mikroajalugu, seda siis kolonistist poisi silme läbi. Omaette nähtus on keskealine naine Lida, kes Uruqi oma hoole alla võtab ja püüab teda suunata arstiks õppima, aga siin juba segab vahele Teine maailmasõda ja selle järellainetus.

Lidale vastukaaluks on peategelase suhe oma vanematega - või õigemini selle äärmine formaalsus; midagi nii … sisutühja polegi nagu ammu kohanud. Algul kaob ema, seejärel isa, peategelasel pole nendega muud sidet kui puhtalt formaalne järglasesuhe - mitte et ta enamast üldse puudustki tunneks. Näis, kas sellestki võiks midagi sümboolset välja lugeda.

Maarit Leijon - Südametu (Musträstas)

 

Seekord ma ei suuda loost olulisi detaile reetmata kirjutada. 
Või no suudaks, aga midagi enam-vähem on Loteriis juba kirjas ning topeltada pole väga mõtet. 
Nii et kes pole lugenud ja tahaks etteteadmisteta lugeda, jätku siinkohal pooleli.

Ainult uudishimulikud on jäänud?
Väga hea.

Sest minu meelest seda juttu ei ole üldse võimalik analüüsida, tema sisust rääkimata. 

Lugu algab ja hakkab kerima nagu ühe tänapäevase naisterahva, kes fännfiktsioonides leiduva geiporno, vampiiriromantika ja normaalse inimliku feminismi peal kasvanud, kirjutatud naistekas. 
Vampiirvennad (kuigi nad vist ikka pole vennad, see jääb täpsustamata), kes on ühtlasi armukesed, üks on Hästi Paha ja teine endassetõmbunud ja vaikne, on nagu kirjandusklišeede vabrikust pärit. KINDLASTI on nende kohta ohtralt troope, ikka imekaunid vampiirmehed, ikka on see jutukam ja šarmantsem vend Paha ja teine hea, ent pole seda headust varem kunagi arendanud.
Ma uurida ei jaksa, aga peab olema. 

Ja siis peategelanna, kes on emantsipeerunud ja totaalselt kaasaegse autori poolt mitte pimestavalt kauniks Mary Sueks, vaid vigase jalaga lühinägelikuks, ent terava mõistusega ja kartmatuks tütarlapseks kirjutatud. Ühtegi seksuaalset toimingut ta ei häbene, ei pelga peksu, ei tunne hirmu vampiiride ees, ei kummarda ka saksa ees, ei tõmba küüru selga.
Ta on sama selgelt võitjaks kirjutatud kui klassikaline Mary Sue: mis iganes loo sees viltu läheb, tema võidab ikka. Selge ju!
Ja nii lähebki. Tema ja vaiksema-ent-imekauni vampiirmehe vahel kasvab sümpaatia, nad proovivad seksi, see sobib neile ja jutt kerib nagu väga klassikaline mitteromantiline romanss. (Milline normaalne tänapäevane naine saaks häbi- ja õõvatundeta lugeda igavese armastuse tõotusi jms, mis vist üldiselt romantiliste lugudega koos käivat arvatakse? Aga samas armastuslood meeldivad meilegi.) 
Mina lugesin täie huvi ja põnevusega, et noh, mis siis, ja noh, kuidas siis. 
Ja olin täiesti pettunud, kui autor näis vaatavat: "Krt, liiga moosiseks läheb. Teen mingi järsu lõpu, viis lehekülge maksimum."
Nagu ... mis mõttes sa juba nii julgelt ja toorelt mu madalatele tungidele meeldivat asja kirjutad ning siis korraga otsustad, et eiei, peab ikka Kirjandus olema?
Kohe hakkasin autorit eblakuses kahtlustama. Minu mõttes jätkas ta umbes nii: "... ja mingi inimeseks olemise ja südamega südamlik olemise iva peab ka kuskil olema. See peategelane-tüdruk on väga tore, aga samas väga mõistuslik, selle peale saab südametuse-teema ehitada. Kuigi ma ei taha seda liiga ilmseks teha - nagunii läksin oma mitteromantilise romansiga veits liiale."

Ehk tegelikult ei saanud mina lugejana sellest südametuse-tõigast päriselt aru. Enam-vähem, ent mitte päriselt. Ja kuidas selle kõigega veel seotud oli "me kordame oma emade elusid, kuitahes neist erinevaks end ka peame," oli täiesti segane.
Autor: "Oh, selle peaks ka sisse panema, hea mõte! Aga ... pole ühtegi kohta. Hm. Ma päris lõppu panen kaldkirjas lõigu siis!" 

Ehk: mina lugesin lugu kui uue aja naistekat. Et peategelanna vahepeal midagi oma isa tööde jänukitest leidis ja nendega tegeles, oli mu jaoks lihtsalt: "No midagi ta peab tegema ju, dohh, muidu oleks odav." 
Ja et nende isa tööde ja muumialeiu tõttu ilmus neiu käsutusse üks maagiline ehe, oli mu jaoks lihtsalt: "Noh, Mary Sue leidis võluamuleti, milline üllatus. Või siis mitte." 
Saabus võitlus Pahaga.
Ausalt, see paha vend oli nii igakülgselt Paha, et kui tal olnuks rinnas suur silt kirjaga PAHA, oleks see asja paremaks teinud - kerge huumor ses osas, mitte lihtsalt kõigi negatiivsete joonte tema isiku peale kuhjamine. 
Loomulikult pidi Mary Sue selle võitma - näiteks oma imeväega ehte abil.
"Nii, ja nüüd on lõpp. No ei saa ainult moosi ju ka jagada," mõtles autor minu ettekujutuses lõpuks. "Teeb kuidagi natuke mõrumaks selle loo, muidu on lihtsalt õnneliku lõpuga vampiiriromanss, kus peaosas vigase jalaga neiu."
Ja siis tegi. 
Noh. Jah.
Kui aus olla, mina oleksin tahtnud, et ta oleks julgem olnud. Kui juba, siis juba, kui moos, siis moos.
Aga ega mina ei ole tema asemel ja osadele lugejatele kindlasti meeldib nii rohkem. 
Kuid mu vahepealne vaimustus: "OMG, nii julgelt loomalikele instinkidele rõhuv, OMG, nii tore, et on täiega romanss, ent pole samas mitteusutav, OMG, homovampiirid!"taandus lõpuks õlakehituseks ja noogutuseks. "Jah, võib nii ka. Nojah."

Maarit Leijon - Öö (Musträstas, 2022)

 

Selline vastakaid tundeid tekitav tekst - jällegi põnev peategelane (nagu “Südametu” puhul, ehk siis üpris eriskummaline ja isepäine naine tavaühiskonna äärealalt), aga samas see surmakogemuse temaatika on midagi sellist, millest … ei taha niiväga lugeda.

Ehk siis neli nooremat traagilise elukogemusega inimest otsustavad otsustavad koos sooritada enesetapu, selleks siis garaažis vingugaasi sisse hingates. Nad ärkavad imelikul saarel, kus neid võtavad vastu kummalised meesolendid, kelle jutu järgi on siis tegu vahepeatusega enne tõelist surma; ning nad teevad neile surmaminejatele seda, mida need tõeliselt soovivad.

Et enesetapjad pole just kõige helgema mõttelaadiga, siis … nende olendite järgi võivad nende sisimad soovid väga katkised olla. Loo peategelane on enesega rulli jooksnud matemaatikageenius, kes seal saarel näeb kõiksugu võrrandeid ja võimalusi nende lahendamiseks, ainult et ümberringi toimuv on niivõrd häiriv, kuivõrd need meesolendid lihtsalt vägivallatsevad nende enesetapjatega. Tuleb teha valikuid.

Ehk siis vägagi tume tekst, aga matemaatikamaitseline. No ikka päris häiriv värk. Aga jah, see katkine peategelane on ikka väga huvitav karakter.

ulmekirjanduse baas

Jane Tiidelepp, Nele Tiidelepp - palun öelge [] ma pole veel suur

Vat see kaanekujundus on ainus,
mida ma kritiseeriks. 
See kollane ja valge
tekitavad tunde
nagu oleks tegu mingi ERITI
amatöörliku iseväljaandega.
Pilt on ok
aga värvigamma saatanast

See on kogu, mille kohta on mul nii palju öelda. 
Mitte keegi teine pole nagunii märkamagi teinud, sest see on SAMAS selline kogu, millest on hästi kerge üle vaadata. "Ah, need Supilinna linnukesed, naisluule, ikka sigaretid ja kohv ja armastus, teame-teame."
Ma ei tea ... kui te teate, miks te siis aru ei saa?!

See on üks mu elu suuri küsimusi: nii palju luulet, mis minu meelest on veidi eblakas, veidi poosetajalik; on nagu luule, aga samas mitte väga hea, on hinnatud. 
Nemad ikka oskavad, arvatakse. Tema teeb ja saab selle eest rahagi. 
Ja siis on luule, milles mina end ära tunnen viimase kui reavahetuseni. Mõistan üdini, miks kirjutati sellesse kohta just "kannatan" (sest kaasmõttena kõlavad ka "kannad" ja üle-eelmises salmis olid jäljed, tallad, tallaalused teema, nüüd on kannad ka meeles). Tunnen ära, tunnetan läbi, jah, kurat, ongi sigaretid, ongi hommikuudu, ongi kohv - ja on peaaegu talumatult tugev ... nad ütlevad selle kohta Armastus? 
No olgu, armastus. 

Ainult et praegu, olles 42 ja vana südamega, ma küll mäletan, mismoodi see oli, kuid seda, mida ma nüüd armastuseks nimetan, ei meenutanud toonane tunne kunagi ega kuidagi. 
Võis see olla hoopis ...
katse tunda teises ära iseend ja ometi hinnata teda üleni teisena?
üritus teha teda samal moel õnnelikuks, nagu sa ise võiksid olla kõige suuremas õnnesupis, ent ebaõnnestuda jälle ja jälle?
proov olla inimene, niimoodi ju inimesed elavad, ma ju saan inimene olemisega hakkama, nii tähtis, nii tähtis, nii tähtis ... ei saanud.

Midagi sellist. 
Tatine naisluule?
Kurat, iga kell igast asendist parem kui vaimutsev meesluule, kus unustatakse ihud, elud, tõelisused, ja ilutsetakse niisama.

Poole kogu peal muutub autor. Tekstid muutuvad vähe.
Nad on säärased sarnased. Nagu õde õega. 
Ikka veel selle noore naise tekstid, kel on kohv, sigaretid ja sina. Üks luuletus on pikem, mis tähendab, et ühel joonel jooksva mõtte seotus on suurem - ja just seepärast ei kõnni ma alati kaasa, vaid jään maha.

Osad tekstid on korraga isast.
Aga osad ikka need ... teised. 
Kuidas olla mina. Kuidas mitte olla mina. Kuidas olla inimene. Kui keegi mind armastaks, nagu ma olen, ma ilmselt oleksin inimene.
Aga keegi ei armasta. 
Nii et siis vist ikka ei ole. 

Ma loen neid luuletusi korduvalt.
Ühte ja sama, siis jälle sedasama ja ikka ei teki tunnet, et ah, tuttav, sama asi.
Sest see naine, kes ei suuda end endana kindlalt tunda, aga keegi teine KA olla ei taha, on mulle nii omane - ja samas leian temas ikka uut.
Kõigi nende aastate tagant ma ikka ei mõista teda päriselt.
Ei mõista iseennast. 
Mina oleksin võinud selle kogu kirjutada. MÕLEMAD autorid oleksid võinud mina olla.

Teate, ma põlgan seda osa kirjandusskeenest, mis sedasorti luulet ei hinda. 

Maarit Leijon - Südametu (Musträstas, 2022)

 

Lugu lombakast neiust, keda ei tahtnud ta kadunud egüptoloogist isa ja kes emalegi on nuhtluseks - sest lesest ema peab leidma abiellumiseks sobiva ja rikka mehe, et maksta võlgu ja taas lahedamat elu kogeda.

Kuid linna saabunud kaks noormehest venda hullutavad kõiki siinseid naisi ning emagi … langes peamise hullutaja lummusesse. Veel hullem, temaga ta nüüd soovibki abielluda - ja anda tütre teisele vennale naiseks. Tütar pole sellisest tehingust huvitatud, sest see teine vend ilmselgelt ei taha teda. Ning peavõrgutaja … ei puuduta ema sõrmeotsagagi, seda täiusliku rinnapartiiga ihast põlevat ema. Tütar käsib emal oma tulevasega enne abiellumist mehkeldada, või muidu. Seeasemel lükkab mees ema jääauku ja kaob, ning kui tütar meelemärkusele tuleb, elas see noorem vend tema kodus ning kõik võlad tasutud.

Muidugi on need mehed vampiirid (samaaegselt nende tulekuga hakkasid linnas ka naisi surema). Tütrel ükskõik, ta lasi oma uuel mehel endast verd imeda, lisaks leidis viisi, kuidas nii meest kui ennast lihalikult rahuldada. Kõigele lisaks avastas ta kadunud isa salajase peidupaiga, kus lamab üks veider muumia - kuid see muumia on veel kellegi otsingu objektiks …

Päris lahe ja jahe lugu, kaksteist punkti sellise peategelase ja üldse atmosfääri eest. Eks see vampiiriteema tundus algul vähe kulununa, kuid autor on seda tänu peategelase tegutsemisega päris originaalselt lahendanud. Alla kaheksateist keelatud: sex, drugs & egyptology.

ulmekirjanduse baas

Ursula K. Le Guin - Pajatus

 

Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla. 
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub. 
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks. 

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist. 
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.

Lugemissoovituse blog

Maria Lee - Stereomeetria (2012)

Klassikaline luulekogu, mille lugemisele kuluv energia võrdsustub romaani lugemisega (olgem ausad, suurem osa luulekogudest on loetavad poole tunniga. Aga seda raamatut loed. Sest seda on …  külluslikult. Ja see on terav, ja see on lõikav. Valus. Teksti puhul ei saagi öelda, et see on just luule - või on see siis proosaluule? Igal juhul, autor jutustab, see on voog, mis rullub lahti, jõuab labürinti (no vahel) … ja lõplikku selgust pole. Sest kui palju on elus ikka selgust, pigem üks pidev nihkumine ja segunemine ja teisenemine (“ma ei ole see, kes ma olin eile”). Kui vahepeal näis, et on autor on sellise loome unarusse jätnud, siis äsja on Loomingus avaldatud midagi uut.

Taas

Olen nii kaua elanud teistes,

et täna hommikul üllatusin:

mu keha on inimese!

Liigutan, asetan,

võin võtta ja mitte pillata,

olla läbini argine,

pesta tasse ja veiniklaase,

sorkida kahvliga eilses eines,

panna pesu kuivama,

teha nägu.

Nii tahaks sinuga jagada

trükivärvi ja üle piirjoonte valguvat aerosooli,

kummutipealset segadust

vanade polaroidide, küünalde, pastapliiatsitega,

lõngajuppe siduda randmetele,

tsiteerida tõlkeluulet ja mida üks

ammusurnud maailmamuutja

kirjutas erakirjas varahääbunud sõbrale.

Tahaks kööki ja suurt vanade aegade järele lõhnavat köögilauda,

teha kohvi kakao ja tšilliga omaenese argiste kätega,

rääkida sellest eilsest unenäost,

milles sind polnud,

vedelda tekkide vahel ja mõelda,

päriselt mõelda,

mis on see elu,

ja välja mõelda.

Oodata kedagi, kütta ahju,

põrandaid pesta ümisedes üht viit,

mis kummitab eilsest,

kallata õhtusöök üle parmesani ja kurkumiga,

kujutleda, mis saab siis, kui

tuleb kevad ja autod sõidavad kõik

kes kuhu ja rongid

ja lennukid.

Lasta vaikusel ollagi veidi viltu

ja fotod seintel ning raamides

veidi udused mustvalged,

nii nagu jään niigi meid meenutama.

Ja sugugi mitte kurvastada,

kui päike kaob kõrgetest puudest 

ja hämarus muudab su silmad halliks,

sest nii palju lõhnu on öösiti liikvel

ja su käed ei olegi enam kahvatud, jõuetud,

peened skulptuurid,

vaid lihast, luust tugevad

kaitsvad, töised ja toekad

argised, müstilised

unenägude karabiinid.

Uinuda siinna, kus pole nii raske öelda välja või kuulda, et

usu: ma pole enam see, kes oleks algusest peale pidanud sündima

Kuule või ookeani põhja;

usu mind, ma suudan sind kaitsta,

ja kui eksid ära, siis minu ju ikka leiad,

ma teen sulle hommikul kohvi, ma tean, mitu suhkrut,

ma koorin pomelot, kui sa ärkad,

ma aitan sul kolida raamatuid ja joon sinuga päev läbi grappat,

kui süda on murdunud,

ma panen su eest kirjad posti, kui sina ei jõua, 

toon lilli, et aknalaud poleks nii õnnetult tühi,

kui õues tuiskab,

toon küüslauku, sidrunit, pipart ja viina,

kui oled haige

ja kui vaja, kui päriselt vaja, siis võitlen ka,

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan,

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan,

kuni ma polegi enam inimene,

vaid alati kõigega eksiv primitiivne tekstiredaktor.

Ainult tee mulle see kohv vana tammepuust laua taga,

räägi unenäost, milles mind polnud

ja ütle, palun,

palun ütle,

kui otsid õnnetust, mitte mind,

kui otsid minus õnnetust,

palun ütle, et oled (kui oled)

ja ütle,

kui enam ei ole

ja ütle, et armastad

kas või vähe

ja ütle aitäh

kas või hästi tasa,

ma niikuinii vist enam ei kuule,

olen jälle muutunud

olen inim-ese,

olen muutunud sõnaks

jälle.

(lk 62-64)

Natsume Sōseki - Noorsand (2022)

 

Tõlkija on põhjalikus järelsõnas nimetanud seda romaani omamoodi jaapani “Kevadeks” - kuigi kooliromaani asemel võiks seda pigem nimetada õpetajaromaaniks, kus meie kallist ja tundliku Arnot asendab Tokyost väikelinna saadetud noor matemaatikaõpetaja, kes oma käitumiselt ja tundeskaalalt meenutab pigem rullnokka.

Ja see ongi intrigeeriv - kui senise jaapani kirjanduse lugemiskogemust iseloomustaks kui teatud viisil reserveeritud väljenduse kogumit (ükskõik kui hull see maailm ka on), siis siinne peategelane on õige elav tuulepea, kes pigem reageerib enne mõtlemist; vahest ehk impulsiivne ekstravert (ERRi lehel on esitatud katkend noorsandi noorpõlvest). Mitte et ta oleks mässaja või trikster - lihtsalt, noh, õpetajaks sattunud rullnokk (ja sellistelgi inimestel on loomulikult oma helged hetked ja eetika).

Kes siis avastab, et tema esimese töökoha kollektiiv on õige silmakirjalik ja intrigeeriv ussipesa; ühesõnaga - reaalne inimeste kogum oma heade ja veadega, ainult et … nagu näha, siis närukaelad ja nende jälgedes lömitajad on õiges sõiduvees. Mis muidugi paneb rullnokk-õpetaja vähe ebamugavasse olukorda, kuna teda tahetakse paika panna või noh, sobivaks voolida. Mis on muidugi tokyolasele vähe nörritav.

Niiet jah, kui algul pani paralleel “Kevadega” veidi kulme kergitama - aga kui võtta seda kui õpetajakeskset kooliromaani (kus õpilased jäävad enamvähem halliks massiks), siis muidugi tuleb kõiksugu äratundmist (eks ole, millised probleemid on tiinekatel ja millised täiskasvanutel, vast on need esmapilgul vähe erinevad). Sest milline kollektiiv on üldse … kõigile võrdselt normaalne? Ja no peategelane ise, ta on omamoodi päris hea jäädvustus ühest tavalisest inimesest, kelle lapsepõlv pole mingi Bullerby ja kes parema elu (või äraelamise) nimel teeb seda või teist tööd ning püsib nii vee peal. Sellest lähtuvalt on tekst päris hea sissevaade Jaapani igapäevaellu, mida tõlkija on avanud ohtrate allmärkustega.

“Kui tookord pärast ühiselamuintsidenti olin saanud õpilased vabandust paluma, arvasin esiti, et nüüd on asjaga ühel pool. Kuid selles ma eksisin suuresti. Olin tõepoolest üks lihtsameelne talleke, nagu pansioni perenaine oli öelnud. Õpilaste vabandamisel polnud tehtu kahetsemisega vähimatki pistmist. Nad tegid lihtsalt direktori käsul moe pärast alandliku näo pähe. Nii nagu kaupmees, kes küll koogutab ette ja taha, aga tõmbab sulle siis ikkagi koti pähe, võivad õpilased vabandust paluda küll, aga koerusi ei jäta nad mingil juhul. Kui nüüd järele mõelda, siis küllap maailm nende õpilaste moodi inimestest koosnebki. Ja seda, kes teiste vabandusi ja kahetsust tõsimeeli uskuma jääb ning andeks annab, peetakse küllap lihtsameelseks ullikeseks. Parem oleks juba kohe arvestada sellega, et tavaliselt käibki vabandamine ja andestamine üksnes moe pärast. Ja kui tahad, et keegi siiralt vabandust paluks, pead teda seni taguma, kuni ta päriselt kibedat kahetsust tunneb.” (lk 99-100)

Mircea Cărtărescu - Ruletimängija (2022)

 

Ootamatult hea jutukogu - hoolimata sellest, et see on kirjutatud tüütult dialoogivabas vormis (dialoogid on lugemisel puhkus!). Igal juhul, sellisesse tekstimassiivi (no raamat on küll pigem õhuke) nõuab pühendumist … ja see tasub ära.

Kui kogumiku nimilugu on selline … noh, võrdlemisi tavapärane tekst (väike katkend ERRi lehel), siis “Mendebil” ja “Arhitekt” on kumbki eri moel hullud tekstid (ja ikka teistmoodi hullud kui hiljuti loetud Berelise tõlkevalik). Nagu öeldud, siis see jube dialoogipuudus on minu jaoks üldiselt pelutav, aga siinses kontekstis kummagi teksti erinev maniakaalsus hakkab niimoodi üsna täielikult tööle.

“Mendebil” on siis segu erinevatest lapsepõlvemälestustest, mis siis omakorda keeravad segi jutustaja kaasaja. Üheltpoolt see laste üsna võigas mängumaailm ja siis see Mendebiliks hüütud poisi tõus ja langus; teiselt poolt siis loo jutustaja tõlgendused 7-aastase (?) Mendebili maailmatõlgendustest. See kõik kokku on üks parajalt veider kompott. 

“Arhitekt” on kahe kolmandiku ulatuses üsna tragikoomiline tekst Emil Popescust, kel õnnestub auto (Dacia!) soetada - ja enne lubade tegemist jõuab arhitekt selguseni, et auto ja ta pasun ei peaks lihtsalt tuututama. Ja kui ta laseb auto armatuurlaua asemele monteerida elektrioreli, hakkab ta sellel katsetama ja katsetama … maailma muusikaajaloo arenguid, neid teadvustamatult läbi mängides. Mis muidugi äratab abikaasas enam kui õudu. Jajah, naljakas ja kurb ja totter tekst sellisel moel maniakaalsusest, kuni siis teksti viimane kolmandik läheb korraga õige kosmiliseks kätte. Maagiline realism, või mis.

“Iga päev pärast tööd istud Emil Popescu Dacia mugavasse tugitooli ja alustas sordiini all “tuututamist”. Kui pärast mitu aastakümmet pühendati arhitektile tohutul hulgal uurimusi, monograafiaid, kommentaare, artikleid, diplomitöid ja doktoriväitekirju, kümme ja sada korda rohkem kui Dantele, Shakespeare’ile ja Dostojevskile ühtekokku, hakati neid esimesi orel Reghini klahvidel sotto voce kobamise kuid nimetama arhitekti tegevuse “maa-aluseks” ehk underground’i perioodiks. Mõni naaber, vana sõber käis talle veel seltsi pakkumas, istus tema kõrvale ja imestas iga kord, kui veider näeb välja auto, millel on rooli ja armatuurlaua asemel oreli klaviatuur. Hetkekski müra sarabandat katkestamata selgitas arhitekt kannatlikult, et auto põhifunktsioon pole vahemaade lühendamine inimest ühest kohast teise viies, nagu tavaliselt arvatakse. See on üksnes teisejärguline funktsioon, ja kui järele mõelda, siis kasutu. Auto ülevus seisneb võimaluses tuututada, see tähendab suhelda ja ennast väljendada. Tuututamine, nii nagu Emil Popescu sellest aru sai, on auto hääl, mis on seni olnud inimese poolt rõhutud ja alla surutud, üheleainsale loomalikule kurguhelile taandatud, nüüd aga vaba, väärikas ja iseseisev. Me kurdame tehnitsismi pealetungi üle, autodega dialoogi puudumise üle, kuid me pole mõelnud sellele, et anda ka neile võimalus end väljendada. Autod ei pea ilmtingimata liikuma, nende põhiõigus on võimalus end väljendada. Selgitusega niikaugele jõudnud arhitekti silmad kiiskasid nõnda tavatult, et naaber jättis kiiruga hüvasti ja läks oma korterisse, kus ta teadmata, kas naerda või kaasa tunda, oli kogu ülejäänud päeva segaduses.”

(“Arhitekt”. lk 65 - selles siin on juba Ballardi “Crashi” hõngu)

Jällegi, päris-päris intrigeeriv tõlkevalik; kindlasti midagi sellist, mida rämehõrgumaid lugemishetki otsides tasub valida. Sellel aastal juba neljas hea elamus Loomingu Raamatukogu poolt (varem siis Heinsaar, Vilu, Berelis) - mis on ikka päris hämmastav, et nii head kirjandust see aasta on ilmunud (sest eelkõige on rõhk kaasaegse kirjanduse pakkumisel, pole just palju ilmunud nišiklassikat?).

Richard Bowes - The Bear Dresser's Secret (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lühike mänguline fantaasialugu kurjast valitsejannast, kelle karuriietaja ootamatult lahkub ning nüüd on probleem, et karud ei lase kuidagi panna rõivaid selga ega kingi jalga. Sest ühelgi valitsejanna alamal pole varnast võtta õiget töövõtet. Aga iga-aastane festival on kuu aja pärast ja seal on võistlus niisuguste lemmikloomade trikitamisega ning valitsejanna ja ta eelkäijad on seal igavesti osalenud!

Probleem on suur ning valitsejanna karistusähvardused seda hullemad. Kuni viimaks ta toatüdruk otsustab omakorda proovida … ja leiab nipi. Kuid nüüd peab valitsejanna ise end hommikuti rõivastama! Ja ega see valitsejanna tegelikult nii kuri olegi, aga vaid igasugu sõnu suust välja (kuigi muidugi, ka vaimne terror on igati stress).

Selline vähe ootamatult ülemeelik tekst, millest nagu suuremat elufilosoofiat välja justkui ei pigista. Aga miks mitte, eksole.

Tobias S. Buckell - Brickomancer (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Väheke Jemisini “The City Born Great” laadis lugu ehk siis jutt New Yorgi ühest kaitsjast, kelle tekitatud võlumärgid aitavad seda linna hoida turvalisemana. Töö on muidugi tänamatu, sest seda tuleb salaja teha, korrakaitsjad võivad sind karistada omandi rikkumise eest; tasuks on vaid teiste omasuguste mõistev suhtumine ja vajadusel abistamine (näiteks korrakaitsjate eest pääsemisel). Aga tuleb teha! Nagu seda on teinud loo peategelase ema ja selle ema jne.

Antoloogia koostajal Paula Guranil on varem küllaga nende teemadega tegelemist olnud, kõiksugu Cthulhu teemalised antoloogiad ja muidugi “The New York Fantastic”, kuhu kindlasti võiks see Buckell tekst kuuluda.

Tobi Ogundiran - The Tale of Jaja and Canti (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Esmapilgul omamoodi sugulaslugu Pinocchiole, ehk siis jutt elluäratatud puunukust, kes/mis asub otsima oma elluäratajat - kelleks pole siis tema valmistaja, vaid üks naine, kes andis nukuvalmistajale taas elutahte, ja endale võimaluse last oma rinnale suruda.

Puunukk ei muutunud vanemaks, mistõttu ta tegevused sealses kogukonnas äratas viimaks negatiivset tähelepanu (ikkagi ebausk ja viha), ning ta otsustas oma ema otsima minna - mille peale algasid temas … vananemise tunnused. Sest kõigele lisaks on Ema veel Surm, nagu puunukk peagi avastab, ja temaga kohtumine võib jääda lõpuks. Aga ikkagi ema.

Nagu öeldud, loo alguse Pinocchio-tunne kaob ja tekst saab hoopis teistsuguse hingamise (jajah, vaat et Marlon Jamesi laadis mütoloogilise tunde). Aga samas jääb … vägagi inimlik läheduse ja armastuse otsing. Ökonoomiline tekst - selle võinuks kirjeldustesse uputada, aga autor sai kõik öeldud igati ilmekalt ja seda kuuel leheküljel.

Nick DiChario - Carp Man (The Year's Best Fantasy and Horror 12, 1999)

 

Kergelt sürreaalne lugu mehest, kes äsja haiguse tõttu naise kaotanuna naaseb töökohale. Kaastöötajad püüavad teda lohutada, aga mees ütleb, et kõik on normaalne; ta ei oska kuidagi …. rusuvat leina tunnetada. Armastatud naise kaotus on muidugi enam kui märgatav, aga samas … ta ju pakkus naisele, kuidas sellest haigusest põgeneda.

Nimelt see mees polegi õieti inimpäritolu, ta oli varasemalt karpkala, kes/mis nägi jões seda naist ujumas ja koheselt armus temasse. Ja vanemate nõusolekul tuligi inimesena kuivale maale, et siis olla järgmised 25 aastat naisega koos. Kuid haigevoodil ei mõistnud naine kuidagi mehe ettepanekut koos karpkaladeks muutuda ja vees edasi elada.

Nüüd siis mees mõtleb, et mida õieti edasi teha; maa peal pole justkui enam midagi järel. Või kuidas.

Seda teksti nagu ei oskakski edasi kommenteerida, vähe üllatav fantaasia või nii.

Veikko Huovinen - Lambasööjad (2021)

 

Lugu kahest keskealisest mehest, kes lähevad iga-aastasele retkele Põhja-Soome loodusesse. Seekord on eesmärgiks süüa korralikku lambaliha - mille tarbeks tuleb siis kuskil kohapeal mõni lammas omastada. Üks sõpradest on kaardistanud erinevate artiklite põhjal sealsed võimalike lambakasvatajate talukohad. 

Ega see tapatöö ja sellele järgnev liha küljest käristamine kõige meeldivamaid emotsioone ärata, aga kui soome mehel on vaja, saab kõik tehtud. Ja siis saab süüa.

Lambalihast tähtsamgi on muidugi see automatk ja telkimine ja kõik need väiksed kohal ja erinev alkohol ja jauramised looduses. Meestel on küllaga arvamusi Soomest ja välispoliitikast ja minevikust ja tulevikust; armastuse psühholoogiast ja naiste füsioloogiast. Üldiselt on need … mõistetavad, aga eks autor laseb neil maailma õige ülemeelikult paika panna.

Eks raamat on avaldatud 1970. aastal ja julgelt pool on oma ajastu dokument (seda muidugi autori tõlgenduse läbi); võib muidugi mõelda, kui palju tollasest sotsiaalsest teravusest (seda seal on) tänapäeval õieti kaasa kõlab. Noh, nii ja naa.

Mingis mõttes on see lugu kui … mõne kadunud ajastu postkaart (vähe võrdlus Paasilinna “Jänese aastaga”). Vabad mehed, vabad arvamused; kõik see olustik seal ja piiride taga. Eks seda raamatu tõlget ole kiidetud, ise ei saa öelda, et huumor ja elumõnu ja mürgeldamine oleks mind lugedes kõrgele laineharjale tõstnud. Soome huumor … vahel töötab, vahel mitte; eks see sõltub meeleolust ja tähtede seisust. Igatahes on see selges suguluses Paasilinna paremate lugudega, teiselt poolt saaks näha kergeid märke tulevasest Vuorineni rämehuumorist (lihtsalt siin veel elatakse väikekodanlikus võtmes).