Sürr kisub aina sürrimaks, aga mitte kunagi absurdihuumoriks. Kurat, ma ei saanud pooltest asjadest aru. Kui lugejale meenub "Meistri & Margarita" raamatu algusosast stseeni, kus luuletaja Wolandit taga ajab ja närvivapustuse all kannatab? Selline skisofreeniline, kergelt seosetu aga pidevalt edasiviiv narratiiv. No see raamat on tervikuna selline, kus tegelane on justkui hüpnoosi all või tal on mingi vaimuhaigus kallal. Kogu maailm on ebareaalne ja ta ise ennast ei tunne... varjud värisevad, inimesed on kahtlased nagu tulnukad ja vahemaad muutuvad. Väga raskekujulise maagilise realismi juhtum, kus peategelane satub nagu unenäos erinevatesse stseenidesse.
Tegelt sisaldab raamat ühte parimat unenäostseeni, mida lugenud/näinud olen. See kirjeldab unenäo ja kujutlusvõime kulgemist nii hästi, et endal tekib ka lugedes tunne, nagu oleks mingis jubedas unenäos. Mingi eksistentsiaalne äng... Igatahes avastab peategelane, et ta ei saa inimest ravida (hüpnoosiga?) ja mingid salapärased hispaanlased hakkavad teda jälitama. Lõpuks maksavad nalle suure hulga raha, et ta jätaks tüübi ravimata ja võttes raha vastu, satub ta hiljem laohoonetesse, haiglatesse ja kinosaalidesse. Järsku avastab end akvaariumiehitajatega kohvikus joomast, siis kohvikus Hispaania kodusõjas osaleva vana sõbraga meenutusi jagamast.
Lõpuks ei saagi midagi selgeks, ainult segaseks. Võiks öelda, et Bolanol loeb teekond, mitte sihtpunkt. Keelekasutus, kujundid ja aja ja ruumi tükeldamine tekitab vaimse peapöörituse. Peale "2666" lugemist mõtlesin, et selle tüübi asju enam ei taha lugeda. Mõistus murdub, nagu oleks ise kah hull. Mingis mõttes meenus "King In Yellow" teos, mille lugeja peaks sassi keerama. Võib-olla on asi minus, tahaks mingi aeg mõne teise arvamust just Bolano koha pealt. Lugesin raamatu läbi, kuna eeldasin kiiksuga krimkat.
Lõppkokkuvõttes on see selline raamat, mis nagu ärritab ja jääb kummitama, aga siis mõtled, et kuidas see on võimalik kui ise midagi aru ei saanud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar