01 juuni, 2016

Kalju Luuleleid Vill – Luuleleid (1939)

Villi luulekogu ilmus noore luuletaja kümnendaks sünnipäevaks – enamus kogus ilmunust on kirjutatud nii kaheksa-üheksaaastaselt, ent on ka varasemast eluperioodist värsse (varaseim vast kolmeaastaselt, mis pühendatud kadunud isale?). Muidugi, nii noore inimese puhul on raske oodata meisterlikku värsiseadmist, küllap omapoolselt on kohendanud ja juhendanud autorit ta ema. Nii leidub siin luulet loodusest, eluolust, patriotismist ja kõlbelisuse teemadel – ja tegemist pole mõnerealiste lulladega, vaid ikka põhjalike sepitsustega, kus mõnel puhul ka vormiga katsetatud (ehk ka trohheuse või daktüli vms, aga seda ma ei suuda jälgida). Mõnel puhul võiks mõtiskleda, millist rolli mängis noore inimese puhul isamaaline kasvatus, aegajalt siin kõlab kiidulaul Kalevite kangele soole ja eestlaste kindlale meele ja kui kindlalt on kaitstud Eesti riik – mis takkajärgi mõjub üsna irooniliselt, kui mõelda, et autori kümnes sünnipäev oli 22.08. 1939 ehk siis pea samaaegselt MRP sõlmimisega. Mis omakorda tekitab mõtteid, et milline võis olla Villi edasine elukäik, kui palju kibedust pidi kogema või kuidas kohanes muutunud oludega.

Muidugi, siin luulekogus on ka küllaga traditsiooniliseks lasteluuleks kvalifitseeruvat, kus siis aineseks autori argisemad tegemised või hoopis fantaasialennud. Raamatut illustreerivad mitmed paraadfotod noorest autorist eri eluetappidel. Pätsi pildi puhul tundub tegemist olevat suisa kollaažiga, kuhu paistab olevat lisatud mitmeid lapsepäid – aga kes teab, ehk on tegu mõne tuntud fotoga Pätsist lastekarjaga, mida ma pole senini märganud.

Ühesõnaga, praeguses kontekstis üsna veider raamat, kuid samas – omal ajal olid lugemiskoodid kahtlemata selgemad jne.

TUNDEELU SUVEILUS.

Ei kirjeldada suuda ma suve toredust, ilu.
Kõikjal elu on tärganud rõõmus ja uus.
Mul tundmu, kui elaksin loodustaimede elu
rohus, lilles, pehme laia lehena puus.

Õrnasti õhku mind tõstab tuul mahe,
kui kiigun puuoksal hõljudes ma.
Nüüd täitub mu suurim soov – tahe
vabas õhus hõisates laulda linnuna.

Konnane hüpeldes läbistan oru.
Mäenõlvakul kasvan, pleegin, valmin viljana.
Tasa tuulega vesteldes sahistan naeru
aasal kasteheina ja looduslillena.

Kalana sulistan päikesepaistel veevoogudes.
Laineid ma laksudes vahule löön.
Päev möödub nii rõõmsalt vabas looduses
ja suveuni on meest magusam ööl.
(lk 26)



SÕJA JÄRELDUS JA KAJA.

Meil ajakirjandusest tihti läbi lõikab nüüd suur hädakisa, et siin ja seal on perekonda maha jätnud hooletu või joodik isa. See kohusetunnetus on möödaminev haigus, sõja järeldus ja kaja. Meil, noortel, jõudu pingutades seda haigust parandada vaja.

Nüüd kutsun kõiki noori, vaeseid, kurbi, isadest hüljatud lapsi – tulge, koondame end meie armsa Riigiisa ümber – lauldes rõõmsad olge. Ta tugeva tammena toeks kõigil ja kõikjal seisab me keskel. Me, noored, julgelt kiigume pehmete lehtede varjul ta tugevail oksil.

Kõikjal ta poogib oma suure tarkuse värsked idud me külge, külvab head, tuumakat, viljakandjat seemet me hinge. Kui astume ellu, ei valda meid tühjus, ei elutüdimustunne. Täispäivilja siis lõikame, maitseme ise ja jagame teistele õnne.

Tuimunud isade keskel ei seisnud neil lapsepõlves hea hoolitsev juht. Neid kohusetunnetuks, tuimaks on teinud sõda, ka lapsepõlves vist tühi kõht. Kadestades nad ütlevad – kes enne meie eest hoolitses nii, oma lastele nüüd kättemaksuks meie ka suutäitki ei vii.

Kurb sündmus see lastel – ka jääpurikaks külmanud isadest on kahju. Siin kõrgeauline ühisisa tuli abiks, neile valmistas sulatusahju. Nüüd paljud kardavad sulatuspannile sattumist riigiproovikotta. Perekonda lastega saatuse hoolde hüljatult nälga ei jäta.

Nüüd tänutäheks, noored, tõstkem kooris rõõmust rõkatavat kisa. Tervitame oma armsat kõrgeaulist, head ja hoolitsevat ühisisa. Ta elagu..., ta elagu..., ta elagu kaua – kaua – kaua! Meil rikkalikult ta täitnud on lõuna-, ka vaimugi valguselaua.
(lk 31-32)



INIMESELE KÕIGE LÄHEDASEMAD LOOMAD JA LINNUD.

Ämblik, oh-oo, õnne võrku sa koo,
koiliblikas, liu, riidest pitsi tee, viu,
kirbuke, hopp, hüppa nüüd, ja
täike, tiu, roni sa ka!

Lutikas, oe, prao vahele poe,
prussakas, uu, leivast leian su ju,
kilgike, kill, ahjul lahti löö pill,
kärbseke, pirr, laula linnuna, sirr!

Hiireke, iiks, sa ahju all viiul, piu-piiks,
rotike, sa, keldris elad ju ka,
kassike, mäu, löö nurru ja näu,
koerake, auh, kaitse kodu, urr-rr-auh!
(lk 41)

Kommentaare ei ole: