Singh on üks neid autoreid, keda pole
seni suutnud kättesattunud ulmeantoloogiatest lugeda. Nüüd siis
esimene linnuke kirjas, kas jaksan veel midagi läbi närida, sellest
vaikib ajalugu.
Tekst on siis... hindupärasest
jutustamisest. Poeet Somadeva on elluäratatud miski tehismõistusena,
mis rändab koos ühe naisega tähtede vahel, nad koguvad lugusid.
Lood teadagi räägivad enamat kui tähtede elanikele paistab –
kuidas maailm alguse sai, kuidas nad tähele jõudsid või milline
oli nende kodutäht. Ühesõnaga, kui praegu ammutatakse teadmisi
iidsetest india eeposte lugudest, siis kunagi kaugtulevikus on
sarnased võimalused kuskil unustatud maailmade puhul.
Lugu siis pendeldabki erinevate aegade
vahel – kui Somadeva oli nö luust ja lihast reaalne jutuvestja
ning praeguses tehismõistuse vormis. Või siis... kes/mis õieti
jutustab? Äkki hoopis poeet Somadeva jutustab tulevikunägemusi (kus
ta ise on muuhulgas selline tehnikavidin) või tõepoolest on tegu
selle tehnikavidina meenutuste ja kaasaja lugudega?
Kindlasti on see väga põnev küsimus,
kokku põrkuvad metafiktsionaalsed küsimused ja indiapärane
eepiline pärand ja veel kaugtulevik; kõik kokku segatud ja esitatud
uute võimalustena. Aga jah, õige tüütu lugu.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar