Vähe tolkienlikus laadis võitlus
pooljumaluste ja areneva inimsoo vahel. Probleem siis selles, et need
pooljumalused on mehkeldanud niipalju surelikega, et tegelikult on
nüüd inimsoolised rohkem või vähem sugulased kõrgemate
olenditega – vereliin on küll lurr jne, aga ikkagi sugulased. Ja
nüüd siis relvastatud konflikt.
Loo peategelanna on nende pooljumaluste
seltskonnas üks tähtsamaid ninasid (tema isa on üks „jumalatest“)
ning ta leiab, et peab oma siniverelised kaaslased reetma – sest
kui inimesed on kaotavad, järgneb sellele omakorda
karistusoperatsioon jumalate poolt, mis viiks välja inimkonna
hävitamiseni. Kui aga pooljumalsued alla vannuvad, siis... peavad
jumalad sekkuma ja looma uue maailmakorra, mis arvestaks rohkem
aegade jooksul muutunud maapealseid olusid kui senine traditsooniline
pooljumaluste valitsemiskord (kes oma inimestega lõbutsemiste
tagajärjel ongi tekitanud olude muutumise).
Eks kõiksugu üleloomulike jõudude
või jumalike olenditega ole see probleem, et neid on raske elusaks
muuta, kipuvad jääma vähe... plakatlikuks. Käesolev lugu peaks
kuuluma mingisse sarja (eellugu?), eraldivõetuna küll suuremat huvi
ei tekitanud (esmatutvus oli küll päris tore).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar