Võrdlemisi igav lugu vennast ja õest,
kes paiknevad kuskil taevakehal ja ootavad vanemaid tagasi, need
lahkusid siis, kui õde oli alles väike-väike, ning sestsaadik on
vend tüdruku eest hoolt kandnud. Sest õde on... eriline ning vend
lubab teda alati kaitsta ja toetada (tema ei lahku nagu vanemad!).
Nojah, see taevakeha on üks kummaline koht, kõik need orgaanilised
ja tehislikud olendid.
Loo puänt on siis selles, et õde on
tegelikult konstrueeritud tehisintelligentsi kandma – sel
taevakehal on teinud laev hädamaandumise, turvanõuna on jagatud TI
väiksemate mehhanismide kanda, niiet... õde on tegelikult laev!
Vend on loodud ta ihukaitsjaks jne. Õde ühendatakse peidetud
laevaga (või see taevakeha... ongi laev?) ja reis jätkub.
Siis selline psühholoogiline lugu,
algul tähelepanu vaeste laste õnnetul saatusel, mis siis tasapisi
saab hoopis uue värvingu. Kuidas võiks toimida tehisintellekt,
küsimus Võõrast. Mis on see inimeseks olemise mõte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar