Romaan sellest, kuidas luuakse uus
erakond, et nii valimiste abil meepoti kallale saada. Selleks tuleb
igasuguste vahenditega pildil püsida (seks müüb) ja e-hääletamist
häkkida. Tänu ärimeestele see õnnestub ning väikeparteil
õnnestub koguni valitsusse pääseda, ning järgnevad uued skeemid,
kuidas enda kaugast täita. Suures poliitikas ja äris on kõik
müüdav ning pealegi saab keppi ka.
Seda raamatut võiks nimetada
plakatlikuks satiiriks. Autor pole taga ajanud seda, et tekst mõjuks
võimalikult elutruult, tekst on hoopis üle vindi keeratud,
hüperboolne. Vaevalt, et Kangur kirjutatut väga tõsiselt võttis
ja sellesse oma hingevaeva valas, pigem on rõhk lõbustaval
ärapanemisel, eks tegelaste puhul võib leida mitmeid
päevapoliitilisi komeete ja hiide. Küllap olen poliitikakauge ja
seetõttu ei mõista Kanguri teksti finesse, aga mitmed peatükid
jäävad sisuliselt õige arusaamatuks (näiteks need kaks
välismaareisi, mida need õieti loole lisasid?). Et seks müüb, nii
on ka raamatus ohtralt naiste võlude kirjeldamist ja kasutamist,
meeste riistade puhul tundub maagiliseks mõõduks olevat 18 cm.
Lisaks tuntud poliitikutele,
ärimeestele ja aferistidele on autor ennastki teksti kirjutanud –
Aavo Kangi nimeline seltskonnaajakirjanik. Muidugi, eneseiroonia pole
kunagi liiast, see Kang on samasugune aferist nagu raamatu teised
tegelased, ning oma noosi ajab temagi taga.
Eks sellist plakatlikku satiiri on
eesti kirjanduses mitmelgi ajastul viljeldud, millegipärast
assotsieerus mulle eelkõige Pärnitsa „Kaotaja“ ja Kausi
varasema aja sotsiaalkriitilised jutud. Niisuguste tekstide jaoks
peab olema õige meeleolu, muidugi selline selge tehislikkus jääb
lihtsalt väsitavas vormis ärapanemiseks.
Tagakaanel reklaamitakse romaani kui
poliitilist hoiatusromaani, mis on ehk veidi ülespuhutud reklaam
(hüperbool!), tekst on selleks liialt leegitsevalt jabur ja sihitu.
Mitte et mul oleks illusioone päevapoliitika asjus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar