Lühiromaan või jutustus või
meeleolupilt noore naise taasleidmise tee algusest. Mirja on
kontoritööline, kel ühel hetkel viskab kõrini oma elust – töö
ei paku enam rahuldust ja ebalev suhe meessõbraga paistab lõplikult
kokku vajuvat. Nagu kokkulepitult pakub talle aga töökaaslase onu
turismitalu hoidmist – see onu läheb oma naist otsima, kuna see
lahkus selle turismitalu pidamisest, sest tal sai kõrini
näguripäevadest. Mirja lahkub töölt ja läheb põhimõtteliselt
käed taskus sinna tallu.
On suvi, ilusad ilmad ja köögiviljad
kasvavad ja muidu kena loodus, peagi saabuvad ka esimesed külastajad,
kellega on huvitav juttu ajada – nad on samasugused
pintsaklipslased nagu Mirja, kes on omakorda aja maha võtnud enese
sisse vaatamiseks. Sõbraliku Mirja najal saab koht lähinädalatel
päris populaarseks, naine näeb mitmeid õnnelikke inimesi ja kuulab
porgandite kasvamist. Ja eks tuleb ka... südame soojendaja.
Et siis selline suvitusromaan või nii.
Mitu vestlust külalistega kannavad olulisi mõtteid ühiskonnast või
küsimusi olemisest. Palju meeleolupilte loodusest ja rahust ja
hetkemõnust (teksti vormistust võib niisamuti võtta
tähenduslikult). Siit raamatust ei tasu otsida intriige või
tumedaid tegusid; vast toonilt tugevamad on Madise monoloogid
tänapäeva ühiskonna toimimisest. Eks selline intriigitus on
tahtlik, paistab, et autoril oligi soov lugejatele pakkuda pea
meditatiivset olekut. Omal moel lihtne raamat, mida samas ehk
keeruline kirjutada, kui kõiksugu muidu kirjandusele kohustuslikku
tundeelu või põnevust eemal hoida – jätta alles vaid lihtne
olemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar