Et originaalid on ilmunud 1953. aastal,
ei saa juttugi olla, et juttudes kujutletud tehnika pärineks
sellest, mida praegu kasutatakse. Või et teistel taevakehadel oleks
Maast märkimisväärselt erinev elu, nagu vist praegu üldiselt
usutakse. Valitud lood on nüüdseks pigem vanamoodsa maiguga YA,
pole siin noorematele lugejatele midagi hullu või häirivat (no paar
lugu lõppevad üsna lohutamatult). Omamoodi on tegemist justkui
Orpheuse Raamatukogu sõsarväljaandega – et maakeelses tõlkes
saab lugeda ulmekirjanduse klassikat (ei tulegi ette, et kas peale
Tolkieni tõlgete ja Fantaasia kirjastuse keegi veel enam nö vanemat
ulmekirjandust avaldab?).
Kui raamatu kolm esimest lugu on
omavahel ühenduses seoses Terra laienemisprobleemidega (kosmoses
tegutsevad võõrtsivilisatsioonid pole just rahul maalaste
laienemispüüdlustega), siis viimane lugu “Teine generatsioon”
oleks mingil moel kaasa loetav näiteks “Saladusliku tsaari”
maailmaga – peale Venemaa rünnakut on Maa radioaktiivne
lahingutanner, Kuult (kuhu osadel maalastel on õnnestunud pääseda)
organiseeritakse vastupanu vene vägedele, mida siis teostavad ÜRO
üksused.
Venemaa on justkui võitmas seda
tuumasõjast laastatud Maad endale, kui korraga jõudude tasakaal
vägagi muutub, kuna venelaste vastu asuvad tegutsema mahajäetud
maa-alustes tehastes valminud tapjarobotid (inimestel pole nende
tootmisega mingit pistmist, arvatavasti teeb neid tehisintelligents?
Okei, ulmebaasi kirjutistes on juttu ikkagi inimeste algatatud
protsessist – kuigi kuidas siis venelaste tagalas selline töö
käib? ). ÜRO võitlejaid päästab miski radioaktiivne tunnusmärk,
mille peale hoiavad erinevas suurusjärgus tapjarobotid eemale. Kuid
tootmine täiustub ning korraga saadetakse inimeste vastu nendega
äärmiselt sarnased robotid, mis siis inimgrupiga kontakti saades
hävitavad inimesed – ja vahet pole, kas tegemist Vene poole või
ÜRO võitlejatega. Viimastele ellujäänutele terendub, et
inimrobotite eesmärk on pääseda Kuule, et sealsed inimesed
loojakarja lüüa ja nii inimeksistents lõpetada. Ja no muidugi, kes
viimastest ellujäänutest on inimesed ja kes robotid – toodetakse
üha täiustunumaid seeriaid, et inimesi õnge tõmmata.
Raamatu nimilugu algab muidugi
fantastilise küsimusega. Iseenesest leiab tegevus aset Jupiteri
kandis, ent see terralaste maailmaruumi hõivamine meenutab pigem
omaaegset Austraalia vms allutamist – et tundmatu floora ja fauna
ning pärismaalased, muidugi ka metsad ja muu särav loodus jne. “Mr.
Tähelaev” - loo lahendus on täiesti jabur, kuidas on võimalik
ühe paari järglastest uut inimgruppi välja aretada, selline
oodatav hüperintsest näib nii haige, et sellele ei taha sekunditki
mõelda. Muidugi on võimalus, et loo puänt ongi autori poolt nii
kibedaks mõeldud (vaevalt, et Dick ei teadvustanud endale inimkonna
üht iidseimat keeldu).
Avaloo puhul näib tõlkijal olevat
soov komasid võimalikult ökonoomselt kasutada, järgnevate tekstide
puhul on neid vähe tihedamalt teksti paigutatud. Aga ehk Dicki tekst
ongi selline. (Kuigi jällegi, see avaloo tõlkimine on teistelegi
hambusse jäänud.) Olemata dickiaan tuleb siiski tunnistada lugude
toredat meelelahutuslikku väärtust (jällegi, Orpheuse Raamatukogu
mõned vanaulme tõlked panevad ikka hambad valutama).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar