Pildike spordi (ja inimkonna)
võimalikust arengust, ehk milleks piirduda veredopingu ja muu
sellisega, kui tegelikult võib inimest ennast füüsiliselt paremaks
tuunida. Nii on salaja laboris ümberehitatud Ostapi nimeline poola
noormees, kes on nüüd pea kümme aastat ülisportlane olnud ja
inimesi vaimustanud. Üliinimene. Muskulatuur kui anatoomiaatlaste
fantasy. Nojah, mitte siis enam anatoomia fantasy, laboris on seda
füüsiliselt võimalik meisterdada. Ostap hüppab, jookseb ja kargab
nagu eikeegi kunagi varem. Ja ta on vastupidav. Olümpiamängude
kangelane, edukas reklaaminägu.
Ent Ostap kutsutakse ühtäkki sinna
laborisse, kus ta toodeti. Ta doktor-insener ja mehevõimete testija)
teavitab, et Ostapi keha pole igavene, ta kehasüsteemid annavad
järele, ja kõige rohkem kaks aastat saab ta veel hüpata ja karata.
Veel hullem, doktori uus abiline on saanud jälile Ostapi tegemise
saladusele, ja müüs selle info skandaalinäljas meediale. Ostap on
õige nördinud, tema ometi ootab 2036. aasta Accra olümpiamänge,
mitte kuulsuse enneaegset lahtumist.
Ühesõnaga, selline vähe suvaline
lugu, tugitoolisportlasena ei ütleks, et see ühiskonnakriitiline
hoiatusstsenaarium eriliselt muljet avaldaks. Ulmespordist olen sel
aastal kaht teksti lugenud, Beukesi tekst on parem ja Nagata oma vast
nõrgem. Jajah, arvata on, et tulevikus disainitakse inimesi paremaks
ja ilusamaks, aga sellel võib oma hind olla. Noh, ehk mõne aja
möödudes see hind enam nii hirmutav pole.
“Ostap felt the nodes like he hadn't since the surgeries, felt the pulse of them deep in flesh. He felt the composite wrapping his spine, the membranes skimming under his skin, the fish-scale vents on his back and shoulders and neck. He felt the thrumming power, but now like a venom sack set to burst.” (lk 479)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar