See tekst on valitud muuhulgas VanderMeeride
teadusliku fantastika suurde antoloogiasse kui näide kuuekümnendate aastate
ulmest; seda huvitavam on nüüd juttu siit kogumikust avastada (ka siinses
valikus on see kõige varasem tekst), dateeritud 1964. aastaga). Ja tuleb
tunnistada, et päris hea lugu.
Ajakirjanik sõidab nö tsooni,
kuhu on valla pääsenud laborieksperimendid – olendid, kes pole ei loomad ega
inimesed. Intellektuaalsete võimete poolest vaat et inimestest võimekamadki,
aga … pole inimesed. Ajakirjaniku eesmärgiks oleks omapoolselt uurida, et mis
olendid need on ja mida nendega peale hakata – kas lasta hävitada või tunnustada
inimestega võrdväärseteks. Aga noh, nagu ta on kuulnud ja nagu ta nüüd kogeb,
need olendid on … teistsugused.
Eks siis loost võibki mõelda, mis
õieti inimeseks teeb – kas selleks on piisav intellektuaalne võimekus ja teatav
humanoidsus või kui oluline on selle juures empaatia. Muidugi, kuidas seda veel
mõõta ja kas sellise mõõdupuu kasutamine ei viiks edasi järgmiste ohtlike kitsendusteni.
Või millised komplekssed mõõdupuud on üldse kasutatavad. Ehk mis on siis Teine.
ulmekirjanduse baas
ulmekirjanduse baas
2 kommentaari:
Jutt, mis on eesti ulmefännidele tuttav juba 1974. aasta Nooruse ulme-eri esimestest numbritest. :) Ja on tõesti väga hea jutt. Tasus uustõlkida.
Nagu autori tutvustusest aru sain, on see temalt esimene tekst, mis eesti keeles raamatukaante vahel ilmunud.
Postita kommentaar