“Kui naine pöördus ja eemaldus, märkasin paljaid rindu. Ta ilmus täielikult nähtavale ja ma nägin teda pealaest jalatallani. Hea figuur – võib-olla veidi lai tagumik, kuid siredad sääred, sale piht ja rinnad nagu minul... ja mul pole just põhjust kurta.” (lk 74)
Juba esimestest lehekülgedest tabab taas rexstoutlik fiiling – ulmekrimka, kõiketeadja boss ning jutukas ja vahva alluv. Hiljem lisandub veel üks dimensioon – et tegemist on nii krimka, ulmeka kui naistekaga (päris veider on nt lugeda Elleni abieluprobleemidest jms).
Taga targemaks: tekst hõljub tiirasusel – julgeks arvata, et kangelanna tundemaailm on selgelt meesautori poolt kirjeldatud, ehk siis psühholoogiline usutavus (on see vajalik?) on üsna camplik (huvitav, kuidas naislugeja seda teksti koges? Mida arvas tõlkijanna tööd tehes?). Võibolla peategelase (õigustatud) paranoia pangakaartide kasutamise kohta on omamoodi vana Heinleini reaktsioon tolleaegsete tehnikauuenduste vastu, 80ndate alguses vast töötasid juba sularahaautomaadid? (Noh, abitu spekulatsioon muidugi.) Raamatu lõpp on toredalt jabur hipindus.
Tagasihoidlikult arvan, et tegemist on üsna iganenud tekstiga, sobilik kirjutamisaegsetele ameeriklastele, aga nüüdseks küll reliktimoodi. Aga – igaühele oma, parem lugeda raamatut kui telekat vahtida.
baas
1 kommentaar:
mulle see raamat igatahes meeldis
Postita kommentaar