04 juuni, 2020

Andy Duncan - The Devil's Whatever (The Book of Magic, 2018)


Ameerikapärane lugu kuradist ja tema tegemistest maa peal - ehk siis kuidas tekkisid erinevad kuradiga seotud kohanimed ja -pärimus. Loo üheks peategelaseks on Kuradi üks väimees (aga neid on tal palju), kelle on Kurat määranud temaga seotud kohti läbi, üha uuesti ja uuesti ning kordama neid Kuradi legendiväärilise tegusid - ainult et kuivõrd Kurat on siin loos õige vanapaganlik olevus, siis peamiselt on Kuradiks arvatav väimees see, kes tihti inimestelt petta saab (või siis sooritab jäledaid kuritöösid). Aastatega on see väimees üsna vaevatud neist korduvatest seiklustest ning kui ta viimaks mõistab, et milleks ta määratud on, kutsub ta endale appi noore nõia Pearleen Sunday (kes omal ajal Kuradi vangistusest päästis), kellelt ta palub kohtuda oma äiapapaga ning nii aidata vabaneda sellest kohustusest.

Viimaks naine nõustub palutuga, ta otsib sobiva risttee ja kutsub Kuradi välja. Tulebki eriskummaline auto eriskummaliste sõitjatega ning peale põrgulikku teekonda viiakse naine Kuradi ette. Kes on siis õige folkloorse olemisega vanamees ja edasi ..

Nagu öeldud, Ameerikakeskne lugu - üks hetk tunnistab Kuratki, et ta saab vaid Põhja-Ameerikas tegutseda, kuna vaid seal usutakse teda. Olemata mingitki moodi ekspert folkloori alal tundub see olevat paras segu valgete, mustade ja punaste folkloorist (no millestki peab folkloor koosnema ja laenama) - on nii triksterit, onu Remust kui kristliku rahvausundi põhja; ikka siis sellest, kuidas mõnd iidsemat jõudu ninapidi tõmmata. Ei saa öelda, et maagial oleks just kandvat rolli (kuigi üks peategelane on nõid), pigem siis (kas olen juba maininud?) folklooripärane jutuloogika - kuskil nimetatigi seda “Southern tall tale”.

Eks vast oluline seegi, et tegu kolmanda jutuga Pearleen Sunday sarjast, üllataval kombel on esimene tekst sellest sarjast mullegi kättesaadav ühest antoloogiast, mille lugemisest vist muidu olen loobunud. Näis!

Kommentaare ei ole: