Ameerikapärane lugu kuradist ja
tema tegemistest maa peal - ehk siis kuidas tekkisid erinevad kuradiga seotud
kohanimed ja -pärimus. Loo üheks peategelaseks on Kuradi üks väimees (aga neid
on tal palju), kelle on Kurat määranud temaga seotud kohti läbi, üha uuesti ja
uuesti ning kordama neid Kuradi legendiväärilise tegusid - ainult et kuivõrd
Kurat on siin loos õige vanapaganlik olevus, siis peamiselt on Kuradiks arvatav
väimees see, kes tihti inimestelt petta saab (või siis sooritab jäledaid
kuritöösid). Aastatega on see väimees üsna vaevatud neist korduvatest
seiklustest ning kui ta viimaks mõistab, et milleks ta määratud on, kutsub ta
endale appi noore nõia Pearleen Sunday (kes omal ajal Kuradi vangistusest
päästis), kellelt ta palub kohtuda oma äiapapaga ning nii aidata vabaneda
sellest kohustusest.
Viimaks naine nõustub palutuga,
ta otsib sobiva risttee ja kutsub Kuradi välja. Tulebki eriskummaline auto
eriskummaliste sõitjatega ning peale põrgulikku teekonda viiakse naine Kuradi
ette. Kes on siis õige folkloorse olemisega vanamees ja edasi ..
Nagu öeldud, Ameerikakeskne lugu
- üks hetk tunnistab Kuratki, et ta saab vaid Põhja-Ameerikas tegutseda, kuna
vaid seal usutakse teda. Olemata mingitki moodi ekspert folkloori alal tundub
see olevat paras segu valgete, mustade ja punaste folkloorist (no millestki
peab folkloor koosnema ja laenama) - on nii triksterit, onu Remust kui
kristliku rahvausundi põhja; ikka siis sellest, kuidas mõnd iidsemat jõudu
ninapidi tõmmata. Ei saa öelda, et maagial oleks just kandvat rolli (kuigi üks
peategelane on nõid), pigem siis (kas olen juba maininud?) folklooripärane
jutuloogika - kuskil nimetatigi seda “Southern tall tale”.
Eks vast oluline seegi, et tegu
kolmanda jutuga Pearleen Sunday sarjast, üllataval kombel on esimene tekst
sellest sarjast mullegi kättesaadav ühest antoloogiast, mille lugemisest vist
muidu olen loobunud. Näis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar