Sobiv tekst ehk hiljuti ilmunud
Beljanini huumori austajaile, aga seda küll teadusliku fantastika raames. Ehk
siis lugu sellest, kuidas Venemaale on ilmunud tulnukad ja tulemuseks on paras
hävitussõda, kus inimelul pole suuremat tähtsust - ehk siis eelkõige on oluline
tulnukaid hävitada, ja kes omadest ette jääb, see ka teelt pühitakse.
Ja nii on siis metsades, kus võib
arvatavalt neid tulnukaid kohata, nö lindpriid, kes püüavad ellu jääda -
vähemalt senikaua kuni sõjavägi neid sodiks ei pommita. Loo peategelane ongi
üks selline mittevajalik, üleliigne inimene, kes naisega metsas varjudes
koperdavad endise sõjaväepunkrisüsteemi otsa, kus ootavad ees erinevad
üllatused …
Tekst on lahendatud paraja loba
võtmes, kus peategelane püüab ühtaegu elu eest võidelda kui ka siunab oma
metsast kohatud kaaslannat, kel on komme meest ohtlikesse olukordadesse lükata.
Ehk siis tekstis avaldub see vene hinge ja mehe ülevus, ühtaegu tehakse
kangelastegusid kui ollakse lollakad. Selles mõttes võiks loo paralleeliks olla
Benediktovi ohudraama “Koletis”, kus siis tulnukate asemel jäädakse alla lääne
ideoloogiale - siin tekstis midagi nii võigast ei juhtu.
2 kommentaari:
Lugesin arvustuse pealkirja: "Mittevajaliku raevu päevad".
Mõtlesin: "Hea pealkiri! Huvitav."
Ohjaa :)
Postita kommentaar