Nooruslik lugu üliõpilasest, kes kiirustab üle pika aja kodukülasse, saamaks selgust, mis seisus on ta suhe sinna jäänud südamedaamiga - kui varem kirjutasid nad pea iga päev, siis nüüd pole neiu talle vastanud pea neli kuud.
Tudengil sõiduks raha pole, vagunisaatjat pettes õnnestub tal rongiga edasi saada, kuid sealt maha hüpates ootab teda ikka pikk kodutee ja karm talv. Õnneks satub ta teele asudes kokku omavanuse pikamaaautojuhiga, kes lubab tudengi kohale toimetada - vastutasuks peab see tee peal lugusid jutustama (eelkõige seiklustest naistega), et öisel ajal sõites autojuht magama ei jääks. Tudeng jutustabki, aga lumetorm ja külm on niigi hullud, et autojuhil pole aega rooli taga unistada.
Ka autojuht on tõttamas oma armsama juurde, kellega ta mõne kuu eest tutvus ning nüüd järgmisel nädalal abiellutakse. Tema südamedaamilgi oli linnas õppiv kallim, siis aga …
Nojah, nii need saatused põimuvad. Teksti muudab erilisemaks selle kogumiku lugude hulgas ehk see, et peategelasel pole just kõige puhtam südametunnistus (miks ikkagi koduküla neiu talle enam ei kirjutanud, ja muidu tudenglikud eluviisid) kui ka viis, kuidas infot ette söödetakse (“jutustus jutustuses”). Ja no see talvetormi kirjeldus ja tollaste autojuhtide tööelu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar