Natuke jabur mõelda, et enne Eriksoni raamatusarja kallale asumist otsustasin lugeda nende tegelastega jutustustekogu esimest köidet. Noh, vale otsus, oleks võinud ikka oodata “Memories of Ice” lõpetamiseni, et kuidagigi asjadele pihta saada. Aga elus veel olen.
Käesolev tekst on küll õige lõdva käega kirjutatud grimdark-komöödia (ehk siis tavamõistes must komöödia) - pole siin õieti ühtegi tegelast, kellele võiks natukene kaasa elada selles õuduste karnevalis; kõik on ühed moraalitud jõletised (vast mingilaadse hinnaalanduse võiks teha Emancipor Reese’i puhul ja ehk kõrtsinaise tütar on veel … no ta on noor ja napakas).
Tekst on otseseks järjeks “Lees of Laughter’s End” sündmustele (mitte et seda kristalselt mäletaks), ehk siis need mõned ellujäänud satuvad nüüd eraldi gruppidena ühte pärapõrgu linnakesse, mida valitseb suurushullustuses türannike, kelle eesmärgiks on tappa kõik linna sattunud võõrad (ja ühtlasi hoides linlasi sealt lahkumast). Ainult et … seekordne külalistevoog on tõesti liiast sellele asulale - seda enam, et siin peituvad ühtlasi jõud, kes võimaluse tekkides võiks ise kohtupidajaks hakata. Ühesõnaga, Bauchelain ja Korbal polegi tingimata kõige. Ja noh, see ülirinnaka kõrtsipidaja kehatöötlused … vaat need on väärt õudusunenägusid.
Aga jah, see tegelasgalerii on ikka õige napakas ja jõhker; vahel tundub, et Erikson suisa rõhutab üle seda lolluste paraadi, või noh, värvib juba liiga paksude värvidega.
“Age was a demon, a haunting that slipped into the bones whispering weakness and frailty. It stole his muscles, his agility, and the quickness of his wit. It seemed a miserable reward for surviving, all things told, which was proof enough that life was a fool’s bargain.” (lk 84)
“‘Glad to hear it, Master. Still’ - he glanced across at Bauchelain - ‘what happened to all those other manservants you had?’
‘Why, I had to kill them, each and every one. Despite considerable investment on my part, I might note. Highly frustrating, as you might imagine. And indeed, on a number of occasions, I was in fact forced to defend myself. Imagine, one’s own seemingly loyal manservant attempting to kill his master. This is what the world has come to, Mister Reese. Is it any wonder that I envisage a brighter future, one where I sit secure upon a throne, ruling over a millions of wretched subjects, and immune to all concerns over my own safety? This is the tyrant’s dream, Mister Reese.’‘I was once told that dreams are worthy things,’ said Emancipor, ‘even if they end up in misery and unending horror.’
‘Ah, and who told you that?’
He shrugged. ‘My wife.’” (lk 168-169)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar