Mees tahab poega. Paneb eostamise ajaks voodi alla kirve. Sünnibki poeg. Enamvähem triksis-traksis, kuid ükskord kutsutakse lasteaias isa kõrvale ning näidatakse joonistusi, mida poeg on teinud teemal “Meie aed” (vaata näiteks raamatu kaaneillustratsiooni) ning õpetaja soovitab perel pöörduda lastepsühholoogi poole.
Vanemad aga pöörduvad kohaliku kõiketeadjast proua poole, kes nimetab poisi joonistusi labasteks (miks küll peavad olema õite asemel inimeste ninad!) ning soovitab vanematel oma lapsega tõeliselt tegelema hakata. Isa siis proovib …
Kui “Kaotatud sõrmede” puhul mõtlesin, et mis see lõpp siis nüüd õieti oli, siis selle teksti puhul on asi veelgi kõhedam - sest nüüd pole tegemist nö fantastikaga, tegu ongi üldiselt üsna realistliku looga (jajah, kui need väikse lapse pildid kõrvale jätta) ja lugeja võib endale ette kujutada, kuidas siis isa poega aitas, kuidas sai pojast normaalne, eakohase maailmanägemisega poiss.
Väga hea lugu, kus mitmest küljest normaalsust ja eripära tõlgendatakse - kuidas näiteks näeb poja pilte kõigepealt isa, seejärel läbi lasteaia õpetaja ja siis aleviku kõiketeadja ning viimaks uuesti enda silme läbi. Eks siin muidugi on selgelt esil küsimus, kas rohi peab alati ühekõrgune olema; aga sama hästi hull on ikka see isa tegelaskuju ja tema tõlgendused või kuidas õieti lugejana tõlgendada tema tegevust perekonnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar