Loolaidiga samaväärne tekst, seda võiks ehk koguni nimetada friigiulmeks - kuivõrd ⅔ tekstist käsitleb üsna puhtalt seda, kuidas leida ja tõlgendada botaanilist … väärteavet. Nimelt avastab peategelane äsja orvustunud Väino (no on alles nimevalik! Aga ei, tegu pole mingi onuheinoga) ühest eesti taimede määrajast taime, mida aga ei eksisteeri (huvitaval kombel toetub ta teabe tõestamisel ainult internetiotsingule - ta ei vaatagi mõnda teist sarnast paberkandjal määrajat). Ja neid võltstaimi oleks justkui veel, ning nende taimede sissekannetel oleks justkui mingi sõnum peidetud - kui vaid leiaks lahenduseks võtme.
Ja tõepoolest, enamus teksti oleks justkui botaaniline thriller, alles lõpuosas tuleb see antoloogia teema tugevalt sisse; ja ka siin on autoril varuks oma üllatus. Kui Loolaidi tekst näis mõneti ebatüüpiline, siis Ariva lugu ongi ebatüüpiline, see on friigiulme ja sellisena vägagi hea tekst.
Ainus, mis selle loo juures tõesti imestama pani - miks Väino ei kasutanud kontrollimiseks teisi määrajaid, mida pole digitaliseeritud vms; elukutselt õpetajagi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar