Raamat siis neile, kes tunnevad
puudust Pratchettist: siin on teile võimalik väike asenduslaks. Samuti neile,
kellele on Tolkieni maailmad mingil moel olulised (aga mitte pühalikud) – Holt
nimelt hekseldab selle läbi.
Niisiis, on paralleelmaailmad,
ning meile tuttavas maailmas on avastatud meetod, kuidas nende maailmade vahel
liikuda – õnneks pole see küll Pikkmaa-laadis avalik teave, vaid õige salajane
meetod. Igal juhul, see seade on sattunud peale leiutaja kadumist ühe rikkuri
valdusse, kes kasutab seda võimalust kinnisvara müümiseks – et Maa oludest
väsinud inimesed saavad endale korraga lubada võimsaid losse jms.
See uus kinnisvara-eldoraado asub
aga haldjate, päkapike, orkide ja inimeste maal, kes elavad üha korduvas
tsüklis, kus kurjad jõud muudkui tõstavad pead ja on peaaegu kogu maailma
endale allutamas, kui korraga nö heade poolelt keegi need plaanid pihuks ja
põrmuks lööb. Ning kehatu Silm muudkui ehitab ja ehitab üha uuesti põrmustatud kurjust
üles jne.
Nojah, nüüd on aga orkide
valitsejaks tõusnud Mordak, kes püüab kehtestada Uut Kurja – milleks muudkui
võidelda samade tulemuste nimel, kui võimaliku heaolu võib saavutada ka
diplomaatiliste ja majanduslike võtetega. Ja eks ta siis eksperimenteerib
(muuhulgas püüab luua naissoost orki), kohates suuremat või rumalamat vastupanu
oma alamatelt. Ka päkapikel on kuningas, kes pole just traditsiooniline, ning
haldjad … on stabiilselt upsakad surematud.
Aga nüüd on siis nende maale
ilmunud need uued inimesed, kes korraga asustavad Silma hirmuäratavaid
kindluseid (mitte et neil endil sellest vähimatki aimu oleks), ning
kinnisvaraarendaja tahab oma valdusi edasi laiendada – saada enda valdusse ka
päkapike ja haldjate ja orkide lossid ja koopad ja urkad (sest maa-alused
koopad võiksid ju suurepärased veinikeldrid olla). Selleks astub
kinnisvaraarendaja õige äärmuslikke samme, ning pärismaalased jäävad korraga
kinnisvarahai kui ka uuesti tõusva (orkide seas mitte nii populaarse) Silma
pihtide vahele.
Tekst on mingil moel tõesti
pratchettlik (või siis laias laastus inglise huumori laadis), kus ka kõige
kurjem tegelane võib olla päris laheda olemusega; muidugi on siin kirjeldus
ühiskondlikust muutusest ja seeläbi mingist paremast ühiskonnavõimalusest (no
mis see Ankh Morpork oli muud kui üha arenev sotsiaalne kogum). Pole ühest
peategelast, on pigem kimp tegelasi, kelle kaudu siis kliimaksiks otsad kokku
tõmmata. Ka Tolkieni lüpsmine jääb pigem pratchettlikuks, pole selline
totruseni viidud paroodia, vaid teema teatud edasiarendus.
K. J. Parkeri (mis on siis Holti
nö tõsisema ulme kirjutajanimi) austajana tuleb muidugi tõdeda, et Holt jääb
kõvasti alla ning on puhtalt meelelahutuskirjandus; ka Parker on mitmes tekstis
õige humoorikas, aga kahtlemata peenemates ja tumedamates toonides. Ning eks
muidugi paneb kulme kergitama, kui produktiivne on Holt oma kahe
kirjutajapoolega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar