01 mai, 2020

Tom Holt – An Orc on the Wild Side (2019)


Raamat siis neile, kes tunnevad puudust Pratchettist: siin on teile võimalik väike asenduslaks. Samuti neile, kellele on Tolkieni maailmad mingil moel olulised (aga mitte pühalikud) – Holt nimelt hekseldab selle läbi.

Niisiis, on paralleelmaailmad, ning meile tuttavas maailmas on avastatud meetod, kuidas nende maailmade vahel liikuda – õnneks pole see küll Pikkmaa-laadis avalik teave, vaid õige salajane meetod. Igal juhul, see seade on sattunud peale leiutaja kadumist ühe rikkuri valdusse, kes kasutab seda võimalust kinnisvara müümiseks – et Maa oludest väsinud inimesed saavad endale korraga lubada võimsaid losse jms.

See uus kinnisvara-eldoraado asub aga haldjate, päkapike, orkide ja inimeste maal, kes elavad üha korduvas tsüklis, kus kurjad jõud muudkui tõstavad pead ja on peaaegu kogu maailma endale allutamas, kui korraga nö heade poolelt keegi need plaanid pihuks ja põrmuks lööb. Ning kehatu Silm muudkui ehitab ja ehitab üha uuesti põrmustatud kurjust üles jne.

Nojah, nüüd on aga orkide valitsejaks tõusnud Mordak, kes püüab kehtestada Uut Kurja – milleks muudkui võidelda samade tulemuste nimel, kui võimaliku heaolu võib saavutada ka diplomaatiliste ja majanduslike võtetega. Ja eks ta siis eksperimenteerib (muuhulgas püüab luua naissoost orki), kohates suuremat või rumalamat vastupanu oma alamatelt. Ka päkapikel on kuningas, kes pole just traditsiooniline, ning haldjad … on stabiilselt upsakad surematud.

Aga nüüd on siis nende maale ilmunud need uued inimesed, kes korraga asustavad Silma hirmuäratavaid kindluseid (mitte et neil endil sellest vähimatki aimu oleks), ning kinnisvaraarendaja tahab oma valdusi edasi laiendada – saada enda valdusse ka päkapike ja haldjate ja orkide lossid ja koopad ja urkad (sest maa-alused koopad võiksid ju suurepärased veinikeldrid olla). Selleks astub kinnisvaraarendaja õige äärmuslikke samme, ning pärismaalased jäävad korraga kinnisvarahai kui ka uuesti tõusva (orkide seas mitte nii populaarse) Silma pihtide vahele.

Tekst on mingil moel tõesti pratchettlik (või siis laias laastus inglise huumori laadis), kus ka kõige kurjem tegelane võib olla päris laheda olemusega; muidugi on siin kirjeldus ühiskondlikust muutusest ja seeläbi mingist paremast ühiskonnavõimalusest (no mis see Ankh Morpork oli muud kui üha arenev sotsiaalne kogum). Pole ühest peategelast, on pigem kimp tegelasi, kelle kaudu siis kliimaksiks otsad kokku tõmmata. Ka Tolkieni lüpsmine jääb pigem pratchettlikuks, pole selline totruseni viidud paroodia, vaid teema teatud edasiarendus.

K. J. Parkeri (mis on siis Holti nö tõsisema ulme kirjutajanimi) austajana tuleb muidugi tõdeda, et Holt jääb kõvasti alla ning on puhtalt meelelahutuskirjandus; ka Parker on mitmes tekstis õige humoorikas, aga kahtlemata peenemates ja tumedamates toonides. Ning eks muidugi paneb kulme kergitama, kui produktiivne on Holt oma kahe kirjutajapoolega.

Kommentaare ei ole: