“Läbi valu ja vaeva”, koost. Joel Jans ja Jüri Kallas. Gururaamat (2020)

Uus raamat on ikka mõnus küll, nagu supsti pakiautomaadis (aitäh), lõhnab hästi ja krudiseb rahuldustpakkuvalt – see on selline pehme kaane ja pisut koredama ning puidusema paberiga köide ja mulle meeldib vahepeal natuke selliste kallal krudistada nõnda, et võtad raamatu keskelt lahti, kumbki pool kenasti vastanduva pöidla ja ülejäänud haraliste orkide vahel ja siis painutad. “Aaker” krudises ka sarnaselt, vist natuke kumedamalt...

Kui ma ei teaks, et Ulmeguru on hüüdnimi ja sihuke siseringi värk, siis mõjuks sõna „guru“ nägemine raamatukaanel muidugi väga ettevaatlikkusele manitsevalt, sest no kõik need Sai Babad ja tantragurud ja .... saate isegi aru – samavõrra usaldustäratav kui üleliigsete miljonite all kannatav Nigeeria prints.

Vanasõna muidugi kinnitab, et nimest ei maksa end heidutada lasta ja tuleb tunnistada, et Ulmeguru-sarja taotlus eestikeelse ulmekirjanduse maailma angloameerika omast erinevate keeleruumide parimate viljadega rikastada on igati kiiduväärt eesmärk – ma olen kohe tulihingeliselt selle poolt, et nii liikuvate piltide kui ka staatiliste sõnade maailm võiks kultuuriliselt oluliselt mitmekesisem olla (Netflixki on ära teeninud pisukese kummarduse oma globaalse haarde eest, mõelda vaid, ma ikka rõõmustan, et ma olen võimeline nüüd ka ühte belgia näitlejat nägupidi ära tundma, aga mitte sellest ma ei pidanud rääkima muidugi).

Siiski ei pane Gururaamat kõike ainult täie auruga maailma keelte ja rahvastega tutvumise missiooni teenistusse vaid avaraamatu teema, milleks on anastavad tulnukad ja katastroofid, alla mahub muuhulgas ka posu eesti autoreid ning päris mitme looga ka sedasama domineerivat angloameerika ulmet. Mille üle muidugi ei passi kurta, sest võib-olla ehk isikliku lugemiselamuse seisukohast kõige meeldejäävam lugu oligi Stanley G. Welbaumi “Muutuvad mered”, mida ma olen jõudnud juba vestluse käigus ümbergi jutustada. Küllap puudutab see Golfi hoovuse ja jahtuva Euroopa teema mingit tänapäevast närvi kliimasoojenemise ja mainitud hoovuse aeglustumise ohu osas, samuti kõlab kõik see rahvusvaheline ainult oma riigi eest väljas olemine kuidagi hästi kaasa koroonaaegse kaootilise piiride sulgemise ja vaktsiinitellimuste pärast võistlemisega, rääkimata sellest, et poliitika olemus iseenesest paraku on üsna proosaline ja kaugel altruismist. Ja porgandiks lumememmel on isiklik dimensioon ja sellest johtuv motivatsioon globaalseid probleeme lahendada. See on muidugi selline kirjanduslikult ümar, aga samas võivadki inimeste isiklikud motivatsioonid ja ambitsioonid teinekord igasuguseid suuri asju korda saata v käkki keerata...

Kir Bulõtšev jälle on loomulikult pälvinud ära teatava nostalgilise sümpaatia, sest „Kolmanda planeedi saladuse“ ja „Mäekuru“ multikad! “Päästke Galja!” on muidugi niisama ka meeldejäävalt muhe – esiteks on see mänguasjavabriku territooriumil paiknev tsoon nii toredalt fantaasiarikas ja teiseks nii tõsiste, nii diipide Strugatskite ainetel ju mõnus vahel ka pisut muiata.

Ondřej Neffi „Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62“ tõi aga selle angloameerikavälise ulme tutvustamise vaibi kenasti kohale – lugu, nagu, kui selle välisuse osas analoogiat tuua, „Nõidur“, eksole – igati tasemel, aga ära juba tüütab, et maavälised olendid alailma kuskil USA pinnal tülinorimisega alustavad ja vastu astuvad kangelased on 'meerika kangelased ja ... Siin loos toimub kogu trall meeliülendavalt Prahas ja kartograafilise sondi nimi on põriseva r-i täies hiilguses kenasti Jitřenka ja lugu ise on muidugi ka ilusti tasemel.

Siis veel see Helju Rebase lugu „Ootamatu edu“. Jällegi huvitav lugemine ja infokild kodumaisest kirjandusest, mis oli pigem laiendatult kodumaine – ehk siis peaasjalikult suure kodumaa lingua francas kirjutanud autor, ja veel igati muheda looga ka.

Küberpungi nimetuse juurte tutvustamine (mis, nagu selgub, peitub loos põhjalikult ülekäte läinud teismelistest), on kahtlemata ka väga huvitav ning kunagiste lapsepõlve korduslugemiste („Võitlus tule pärast“, „Hiidlõvi“) autori kiviajaulmelisem külg ju ka kena silmapiiriavardus. Ja eks nii või muidugi veel iga loo kohta miskit öelda – Maniakkide Tänav oskab kenasti juttu veeretada, Krafinnal õhustik lippab, Mart Raudsaar kasutab ära Nõukafolkloori ja viib salajasesse ja militaarsesse Tartualusesse maailma seiklema – selline kohalikkusetunne, et on aga Raadi lennujaam ja vana tapamaja linnasüdames jne, on ikka üks vaieldamatu mõnus boonus siinseid autoreid lugedes, Miikael Jekimovi lugu oli jälle vahepeal nii mõnusalt õdus – kõik see üksildane torn ja pada tulel ja ... eks see, et asjad lõpuks lähevad nagu ikka, sinna pole juba kogumiku teematki vaadates suurt parata. „Õilis pedofiil sisepaguluses“ on selline omamoodi värk – sellised väiksed detailid, nagu õllede ja raha konverteerimine, lingi nihutamine, tuleohtlik taara ning kurjakuulutav lõpp on leidlik ja kui nii võtta siis muhegi, aga pärisisikunimede selline kasutamine mõjub küll nagu asja eest teist taga sisse topitud juhuslik sõim, keset loo jutustamist. Et kuidas siis nüüd lõpuks võtta?

Aga nüüd aitab küll, ja kui mõni kogumiku juttudest eraldi mainimata jäi, siis ei tähenda see seda, et neid mainida ei võiks, aga ega siis kõike ka ära ei pea rääkima. Lõpetuseks on veel Jüri Kallase kirjutatud rahvahariduslik järelsõna – ikka alates sellest, mis see ulme (tegelikult) on kuni väikese ajaloolise ülevaateni. Minu meelest võinuks see olla pisut esseelikum ja vähem didaktiline ning pidev piirdumine nende näidetega, mis „maakeelde“ tõlgitud, sest teisi Eesti lugeja ju niikuinii ei tea, muutus lõpuks frustreerivaks – lugejana tekkis natuke selline kotis tunne, et tahaks horisonti avardada (ning see võiks olla ju ka suurepärane eeltöö sarja järgnevates osades tutvustatavate autorite mainimisel), aga ette antakse ikka need nimed, mida niikuinii on võimalus kohata olnud. Aga no see selleks, nii põhimõtteliselt on ikkagi selline huvitav, hariv ja omamoodi pidulikki, kui iga loo juhatab sisse väike ülevaade autorist ning lõpus on ka žanrit kui sellist võetud vaevaks põhjalikumalt tutvustada. Liiatigi, et selliseid asju võetakse teha missioonitundest, enda kirge ja kogemust jagades.