“Viimaks taipas ta, et Mees Marsilt ei ole rivaal, vaid Jilli patsient – ja kes põetajaga abiellub, peab arvestama, et põetajad suhtuvad oma hoolealustesse emalikult – sellega arvestama ja seda tunnustama, sest kui Gillianil polnuks iseloomujooni, mis tegid temast põetaja, poleks Ben teda armastanud. Asi polnud tema pringi tagumiku täiuslikus õõtses, kui ta kõndis, ega lopsakas vaatepildis, mis avanes eestpoolt – Ben ei olnud lapsik tüüp, keda huvitab üksnes piimanäärmete suurus! Ei, ta armastas Jilli ennast.” (lk 193)
Tagakaanelt: “Satiirilises vaimus kirjutatud teose teemadeks on isiku- ja seksuaalne vabadus, isemõtlemine ja vastutus ning organiseeritud religiooni mõju.” - siia nagu ei oskakski midagi lisada. Mulle jäi raamatu puhul eelkõige pinnuks silma teose esimeses pooles kirjeldatud fosteriitide kiriku tegevus ja ülesehitus. Mis on õõvastav. See, et Föderatsioon on selline nagu ta on, pole tänapäevasele pilgule just ehmatav või üllatav. Aga vot see kõike imav kirik on õudne ja arvatavasti ka vägagi võimalik. Marsimehe sekt jääb liialt utoopiliseks, et sellele tõsiseltvõetavat tähelepanu pöörata.
“Ma grokin inimesi. Ma olen inimene... niisiis oskan seda öelda inimkeeli. Ma avastasin, miks inimesed naeravad. Sellepärast, et neil on valus... sest naer on ainus asi, mis valule lõpu teeb.” (lk 328)
Veel paar lühilauset. Heinleini kõnekeelne lähenemine on päris mõnus, tekib selline elurõõmus ja pisut üleannetu tekst. Humoorikas, et autor nimetas marslaste ühe kasvufaasi olevusi nümfideks (lk 99 jm). See, et Marsi Vanemad otsustasid peale Maa uurimise lõpetamist kunsti huvides maakera ära kärsatada (lk 394) on mõneti kooskõlas hiljuti taasesitatud Hawkingi mõttega. Jubal on muidugi supervinge tegelane. Üpris lihalik tekst, aga otsest andmist siivsalt vähe.
“Mike'i sõjaväelise karjääri tipphetk oli, kui ta ühe loengu järel pruukis küsimusteks ettenähtud aega, et jutlustada vägivalla tulutust (lisades juurde, et liigset rahvaarvu oleks soovitav kärpida kannibalismi abil), ning pakkus ennast katseloomaks mis tahes relva vastu, tõendamaks mitte üksi vägivalla tarbetust, vaid ka selle võimetust hea enesekontrolliga isiku puhul.” (lk 336)
baas
lihtsad katsetused
raamatumaailm
kruusatee
õhtuleht
mr costello - kangelane
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar