28 jaanuar, 2020

Aliette de Bodard - Pisarais Pärlite Tsitadell (Orioni vöö 1, 2020)


De Bodardi tõlkimine on omal moel ootamatu, ja seda teretulnum – mulle ei tulegi pähe, kas on üldse mõnd sedavõrd nüüdisulme üht nooremat nüüdisautorit eesti keelde tõlgitud (ehk Ann Leckie, Ken Liu; teised nüüdisulme tuntumad autorid on pigem ikka kogenumad). Ja noh, see tõlge aitab taastada usku, et neid Xuya jutte võib ikka vahelduseks lugeda.

Kui de Bodardi lühiromaanile (ja Xuya maailmale) paralleele otsida, meenub eelkõige Yoon Ha Lee Hexarchate’i maailm – niisamuti nö eksootilise aluspõhjaga (Leel ehk korea, de Bodardil vietnami mõjud); eesti keelde tõlgitust muidugi Ann Leckie triloogia. Eristuv on see, et de Bodardil pole ühtki Xuya romaani (saati siis triloogiat) avaldanud (mitte et tal romaani kirjutamise kogemus puuduks – aga need on pigem fantasy kanti); vähemalt minu loetud Xuya tekstidest ei meenu küll kronoloogilist järjepidevust; on vaid erinevad killud sellest maailmast (aga muidugi pole suuremat lugenudki).

Lugu siis sellest, kuidas imperaatori otsib jälgi oma kadunud vanemast tütrest, kelle valduses võiks olla tehnikat, mis aitaks impeeriumit ähvardavale naabrile vastu astuda. Probleem siis selles, et 30 aastat tagasi püüdis imperaator seda pagendatud tütre loodud „tsitadelli“ jõuga hävitada (kuna see oli formaalselt oht tema võimule), kuid viimasel hetkel jõudis see pagenduses kogukond jäljetult kaduda – võibolla on need ammu surnud, võibolla eksisteerivad kuskil mujal. Kadunud tütre otsinguks kasutab imperaator oma alamaid, järglasi ja armukest … õige imperaatorlikult ära.

Igal juhul, väga meeldiv, et niisugust nüüdisulmet eesti keelde vahendatakse.


Kommentaare ei ole: