Kui nüüd õigesti mõistan, siis
selle jutustusega annab Reed mõista, kuidas ja miks inimkond Suure Laevaga
kohtus, ja milleks see õigupoolest vajalik oli. Suure Laeva tsükkel on mulle enamvähem
võõras artefakt ja ei saa ka öelda, et nüüd oleks huvi kerkinud – kuid vähemalt
on nüüd olemas baasteadmised sellest, milline teaduslikult fantastiline maailm
see on.
Lugu siis sellest, kuidas iidsele
ja legendaarsele abielupaarile vihjatakse (või siis ette söödetakse), et Suures
Laevas on veel valgeid laike, mida pole ühel või teisel põhjusel lähemalt
uuritud. Abielupaar organiseerib ekspeditsiooni ning viimaks kahekesi jäädes
satuvad koopavõrgustikku, kus satuvad … kellegi võimusesse. Täielikus pimeduses
(halloo klaustrofoobia) kuulavad nad selle salapärase olendi ehk Liidu emissari
jutustust – lugu, mis on kestnud tuhandeid ja miljoneid aastaid, ning kus oma
osa on Maal ja ühel kuulajal. Ning … see tekitab segadust ja hirmu ja
hämmastust.
Kadunud Tiit Tarlap oleks vast
seda teksti hinnanud – kuivõrd osa sellest olendi jutustusest on atlantisliku
tsivilisatsiooni tekkest, tõusust ja hävingust. Reed mõjub de Bodardi kõrval
õige klassikaliselt, mis on vast paljudele lugejatele vast seeditavam. See lugu
saab plusspunkte selle Suure Laeva tausta avamisest – oleks ju olnud üsna
õnnetu värk, kui seeasemel oleks lugenud mõnest detailsemast kõrvalseigast. Mitte
et ma nüüd tormaks käepärasemaid antoloogiaid lappama, et juurde ja juurde
avastada. Kuigi muidugi võiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar