29 jaanuar, 2020

Robert Reed - Mees kuldse õhupalliga (Orioni vöö 1, 2020)


Kui nüüd õigesti mõistan, siis selle jutustusega annab Reed mõista, kuidas ja miks inimkond Suure Laevaga kohtus, ja milleks see õigupoolest vajalik oli. Suure Laeva tsükkel on mulle enamvähem võõras artefakt ja ei saa ka öelda, et nüüd oleks huvi kerkinud – kuid vähemalt on nüüd olemas baasteadmised sellest, milline teaduslikult fantastiline maailm see on.

Lugu siis sellest, kuidas iidsele ja legendaarsele abielupaarile vihjatakse (või siis ette söödetakse), et Suures Laevas on veel valgeid laike, mida pole ühel või teisel põhjusel lähemalt uuritud. Abielupaar organiseerib ekspeditsiooni ning viimaks kahekesi jäädes satuvad koopavõrgustikku, kus satuvad … kellegi võimusesse. Täielikus pimeduses (halloo klaustrofoobia) kuulavad nad selle salapärase olendi ehk Liidu emissari jutustust – lugu, mis on kestnud tuhandeid ja miljoneid aastaid, ning kus oma osa on Maal ja ühel kuulajal. Ning … see tekitab segadust ja hirmu ja hämmastust.

Kadunud Tiit Tarlap oleks vast seda teksti hinnanud – kuivõrd osa sellest olendi jutustusest on atlantisliku tsivilisatsiooni tekkest, tõusust ja hävingust. Reed mõjub de Bodardi kõrval õige klassikaliselt, mis on vast paljudele lugejatele vast seeditavam. See lugu saab plusspunkte selle Suure Laeva tausta avamisest – oleks ju olnud üsna õnnetu värk, kui seeasemel oleks lugenud mõnest detailsemast kõrvalseigast. Mitte et ma nüüd tormaks käepärasemaid antoloogiaid lappama, et juurde ja juurde avastada. Kuigi muidugi võiks.


Kommentaare ei ole: