Siis läks mööda üsna vähe aega ja mitte ainult see esimene, vaid kõik eesti keelde tõlgitud Jonathan Strange'i ja härra Norrelli lood olid vägeva allahindlusega igal pool müügil. Ning tuleb tunnistada, et isegi võimalus kahekümne viie krooni eest kõvakaaneline (üsna uus) fantaasiakirjanduse teos ära osta ei pannud mind tookord neid kahtekümmet viite krooni kulutama.
Sest nii tagakaane tekst kui arvustused, mida siit-sealt lugeda sai, viitasid kõik sellele, et tegu on raamatutega, kus eriti midagi ei juhtu, pinget on minimaalselt ja käib mingi inglaslik kella-viie-tee laterdamine.
(Sisukokkuvõttena, muuseas, kärab see mind esialgu peletanud kirjastuse-poolne tekst küll: "On 1806. aasta, praktilise võlukunsti unustusehõlma langemisest Inglismaal on möödas sajandeid. Kuid maagia kuulsusrikka ajaloo õpetlased avastavad, et üks võlur on siiski jäänud – eraklik härra Norrell, kelle võimed tekitavad elevust kogu maal. Ent ettevaatlikule pabistajale Norrellile on väljakutseks teise võluri, andeka algaja Jonathan Strange’i ilmumine. Noor, nägus ja südi Strange on Norrelli täielik vastand.")
Sel suvelõpul oli mul vaja raamatut randa kaasa ja raamatukogus muud lugemata asja, mis pealtnäha lahe ja muretu ja mitte väga halb, näppu ei sattunud. Nii et sai Susanna Clarke'i vaimusünnituse esimene osa siiski lõpuks võetud ja läbi loetud.
"Jonathan Strange ja härra Norrell" on kummaline raamat. Autor teeb kõiksuguseid asju, mille kohta talle loovkirjutamise kursustel oleks soovitatud neid mitte teha. Alatihti ta pigem jutustab, mitte ei näita. Tema tegelasi ei kirjeldata mitte väliste kiirete detailide abil, vaid sageli antakse esmakohtumisel hoopis kiire iseloomuomaduste kompleks, nt"...ta on ajuti sarkastiline, tihtilugu jäme, ja tal on väga hea arvamus iseenda oskustest ning vastavalt väga halb teiste omadest. Uus teener ei maininud oma puudusi sel lihtsal põhjusel, et ta polnud neist teadlik. Ehkki ta läks sõprade ja naabritega sageli tülli, jäi selle põhjus talle alati seletamatuks ja ta oletas, et süü on teistes. Ent kui te arvate, et käesolev peatükk käsitleb üksnes kehva iseloomuga inimesi, siis olgu öeldud, et..." (Ma jätan võimaliku lugeja enda välja uurida, mis siis veel öeldud saab.)
Nagu te nägite, pöördub autor teoses otseselt lugeja poole (korduvalt, muide) ja lõhub mõnuga kolmandat seina. Ta uitab oma raamatus üsna suvaliselt ühe tegelase juurest teise juurde, nii et lugejal pidevalt mingile "peategelasele" kaasa elada ei ole, vaid ta peab leppima lühikeste kaaselamist võimaldavate momentidega igasugu rahva puhul, keda "Jonathan Strange'ist ja härra Norrellist" karjakaupa läbi voorib. Pidevalt teeb Clark hiidpikki joonealuseid märkusi, mille ainus otstarve lugeja jaoks on lust ja lõbu, mida nad pakuvad. Ja tagatipuks käivitub põhiintriig alles raamatu viimase kolmandiku peal, enne oli nähtavasti "sissejuhatus". (See viimane on küll kivi Pegasuse kapsaaeda, sest kes käskis terviklikku romaani kolme eraldi kõvakaanelise raamatuna avaldada? Aga kuna ta meil selline kolmeks jagatud on, annan mina praegu ka hinnangu esimesele osale ja hunt sellega. Pealegi, sissejuhatus on igasuguste loovkirjutamisreeglite järgi ikka liiga paganama pikk.)
Ühesõnaga, autor teeb kõike valesti.
Ja vähemalt minu hinnangul mängib selle valestitegemise kaunilt välja ning tuleb toime teosega, mille osas mul on oluliselt kahju, et ma seda ja tema järgesid kunagi endale kokku 75 krooni eest koju ei soetanud.
Tasapisi, suisa märkamatult keerutab ta aeglasest heietavast algusest välja ühe pingelise liini, siis teise. Pöördumised lugeja poole ja kerge stiil hoiavad tolle lugeja enesetunde jätkuvalt meeldiva ja muretu, aga ajaks, kui lootus põnevusele ammu kadunud on, hakkab seesinane põnevus parasjagu just tekkima, nii et mina seda lugedes isegi tähele ei pannud, kuni raamatu lõpuks oli nii üleni põnev, et ma tahtnuks kohe järge, kohe!
(Varem polnud aega, aga täna lähen seda kindla peale raamatukokku hankima)
Mina soovitaksin mitte lasta end pelutada sellest, et see sisukokkuvõte väga ahvatlevalt ei kõla. Tegu on stiiliraamatuga, kus tehakse naeratav kummardus inglise klassikalistele autoritele (pakuksin, et eriti Jane Austinile) ja 19. sajandi kirjandusele üldse, samas langemata ebausutavuse kuristikesse või kuhugi veel hullemasse kohta. Alternatiivne ajalugu ajaloolises stiilis jutustatuna. Ning hoolimata autoritooni pidevast leebest muigest ja klassikalise peategelase kui sihukese puudumisest, läks raamat mu jaoks lõpus ka täiesti põnevaks. Kaasaelamisega polnud mitte mingeid probleeme!
Ühe lausega: üleni rõõmus üllatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar