Päris tore lühilugu mehest, kelle
tööks on leiutiste kustutamine. Nii on ta kustutanud inimeste mäludest
kosmoselennud Kuust kaugemale, lendavad autod, vähiravi ja mis kõik veel. Kõik
vaid selleks, et oleks … teadatuntud kord; poleks täiendavaid segadusi, mis
muidu iga uue asja kasutuselevõtuga kaasneb.
Päevatööst väsinult tuleb ta
kõrtsi istuma ning jutustab viskiklaasi kõrval teistele külastajatele oma
kangelastegudest. Külastajad kuulavad teda viisakalt ja peavad meest vähe
opakaks. Tema leiab, et nüüd on ta elutöö valmis ja rohkem ei pea midagi
kustutama, kõik võimalikult kahjulik (omaette ooper, kuidas ta kahjulikkust
määratleb) on inimeste mäludest pühitud. Seepeale jäävad kõik vait, otseselt ei
oska niisugust suurustlemist kuidagi kommenteerida.
Siis heliseb kellegi telefon.
Külastajad hakkavad telefonidega jändama, vaatavad netist … uudiseid ja
säutsuvad ning järjekordseid enekaid. Leiutajate kustutaja … ärkaks justkui
senisest rahulolust.
Gaimani puhas kuld, järjekordne
näide, kuidas tavainimesed satuvad pahaaimamatult millegi täiesti pöörase
tunnistajaks … ja kas see neid neid kuidagi eriti kõigutabki. Elagu briti
huumor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar