Mis on undergroundkirjandus? Teadagi,
kas mingi arusaamatu sonimine eksperimenteerimise teemal või siis
elu värskuse ja võikuse lugejale kaela kallamine. Klimova suurt ei
eksperimenteeri, seega saab üsna jõhkra ja häiriva pildi
autoripoolsest kujutelmast kaheksakümnendate elust Leningradis; seda
siis läbi Marusja kasvuaastatest ja täiskasvanueast kui ka Marusja
tuttava homo Pavliku päevikukatketest. Pavlik soovib välismaale
elama saada, viimaks vist õnnestubki, kui ta laseb end juudiks
mehkeldada ning nii saab Saksamaale asuda.
Klimova on kokku kirjutanud üpris
rämeda ja räpase argimaailma. Marusja lapsepõlv ja igasugused
kokkupuuted poiste või perverssete meeste tahtmistega, joomised ja
tembud, suhted vanematega, venna ärakeeramine; see võiks olla
grotesk, aga millegipärast on tunne, et sellises laadis võiski ühe
nõukogudeaegse tütarlapse elu ja juhtumised olla (muidugi, see ei
tähenda, et enamikul võis selliseid kogemusi olla).
Ja siis edasi täiskasvanumana... noh,
vabameelne elu, niivõrd kui võimalik. Hoorad, homod, hälvikud ja
sahkerdajad; keppimine, joomine ja mammonajaht, ikkagi suurlinnaelu
kui selline oma paljude eripalgeliste ahvatluste ja võimalustega;
nii lapsed, täiskasvanud kui vanem generatsioon on rohkem või vähem
segased või siis joomise tagajärjel arengupeetuse või isiksuse
häirega (muidugi, alati võib ju endale kinnitada, et kui erilised
inimesed jne). Autor jutustab mitmete tegelaste lugusid, kes Marusja
või Pavlikuga kokku puutuvad (see, kuidas Pavliku või Marusja lood
arenevad, on oma nähtus), vahel võiks see rajujaburus nagu naljakas
olla (nagu nt Jerofejevi puhul), aga tegelikult on kogu aeg kergelt
õudne või ka vastik.
Tegemist justkui üpris rämeda
antipoodiga Patti Smithi tõlkele – muidugi, üks on ilukirjandus
ja teine mälestused, kuid mõlemad kirjeldavad vastavalt oma
paatosele Ameerika ja Venemaa tähtsamate kultuuritsentrumite elu ja
selle mõningast pahupoolt. Huvitav ja julge tõlkevalik, igatahes
ärksam valik kui teised hiljutised Loomingu Raamatukogu vene
kirjanduse tõlked.
“Praegu oli kevad, räpane lumi polnud veel jõudnud ära sulada ning ümberringi oli kõik porine, hall ja nukker. Sellistel päevadel tundis Marusja alati rahutust ja nukrust, ta tahtis minna kusagile vaid selleks, et mitte paigal passida, ehkki minna polnud kusagile, ükskõik, võis ka lihtsalt mööda tänavaid käia, üle lompide, mööda hallidest majadest, ja sedasi niikaua kõndida, kuni ära väsid ja jalad keelduvad edasi liikumast. Seejärel võib jäise tuule käes pingile istuda, kuna minna pole kuskile ja mitte keegi sind ei oota, ja mitte keegi ei vaja kedagi, ja nii see jääbki, kuni otsa saab.” (lk 12)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar