01 september, 2017

Jānis Joņevs - Jelgava 94 (2017)

Inimene on sotsiaalne loom ning eriti nooruses on suurem vajadus kuuluda kuhugi gruppi, omade hulka. Käesoleva raamatu puhul on tegemist kuigivõrd biograafilise romaaniga, millega mul on mõneti ühine kontekst, kuivõrd olen autorist vaid natuke vanem ning Jelgava asemel kogesin üheksakümnendate algust Tallinnas ja sealsete erinevate noorte hulgas… mis oli niisamuti veider aeg ning mitmete sarnasustega autori Jelgavaga. Muidugi, küsitav on, kas mitte enamvähem kõigile täiskasvanutele pole noorpõlv “veider aeg”, kuivõrd sellega käib kaasa maailma avastamise ja autoriteetidele vastuhaku aeg? Lätlase loetelu kõiksugu metalbändidest tõi nii mõnegi tuttava nime meelde (Deicide! Obituary! Brujeria! Morbid Angel!)… ja ühtlasi meenus see piinlik komme bändinimesid vihikusse või mujale sodida. Hea, et mul see metali vaimustus nii üürikeseks jäi, sest maailmas on ikka palju huvitavamat ja radikaalsemat muusikat.

Aga jah, raamat on mõnu ja huviga loetav (tänud raamatukogutöötajale, kes selle mulle kätte pistis, ise poleks seda laenutama sattunud). Huvitav ehk neile, kes huvituvad noorpõlve üleelamistest, segastest üheksakümnendatest või veidi kärisevamast muusikast. Kuidas 14-aastasest nohikust saab 15-aastane metallist (raamatu lõpus on sama tegelane 30-aastane). Karvased ja kiilakad, suits ja alkohol, muusika ja hängimine. Nooruslik uljus ja suhete segadused. Vanemad, kool ning piletikontrollid kontserditel ja ühistranspordis. Vähemalt on elu selgem kui virtuaaljamadega ilmas - alles nooruse lõpus ilmub ühe tegelase kätte mobiiltelefon; sümboolselt on peategelane selle seiga unustanud, alles teiste meenutustes tuleb see pinnale.

“See polnud Nirvana, kohe üldse mitte. Aga kuulama pidi. “My girlfriend says/That I need help.” Pole mul mingit girlfriend’i, mis ta sogab, midagi muud, läks! “My boyfriend says/ I’d better be off dead.” Juba parem. “Fuck you I’m gonna get drunk”, kohe väga hea. Kurat, kaugemale ei võigi sõnadesse minna. “All people are shit!” - päris sügavalt öeldud. Põhiline, et vihaselt ja ilma kompromissideta.” (lk 27-28) 

“Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu organismile kogu jõuga mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, peab leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad oli mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole. Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.” (lk 153) 

“Sellal me juba pildusime päid mööda õhku. Oma päid. Nüüd mu juuksed olid juba piisavalt pikad, ja ma osalesin täieõiguslikult headbang’is, imelises metal’i-tantsus, kus ei pidanud tüdrukut tantsima kutsuma ja end tema armu kätte usaldama, vaid võis lihtsalt rahmata juustega neile kuhugi. Aga muidu polnud tüdrukutel seal sellist kaalu. Ma olin ainulaadne hing tuhandepäises kehas. Need tuharad olid ka minu tuharad. Aga ma ei vajanud midagi sellist, ainult muusikat, mis tulvas meie üle, ja meie ise olimegi muusika, ja me tulvasime üle kõige.” (lk 216-217)

1 kommentaar:

Blogger ütles ...

If you want your ex-girlfriend or ex-boyfriend to come crawling back to you on their knees (even if they're dating somebody else now) you need to watch this video
right away...

(VIDEO) Win your ex back with TEXT messages?