Teose pealkiri kirjeldab üsna täpselt teksti ennast - ongi kellegi juhtumused kuskil vahetus ebatõeluses (kvaasireaalsus?) ehk siis üsna elava ettekujutuse ja vägagi tundliku noore poisi kogemused kokkupuudetest reaalsuse ja sellest tõukuva ettekujutusega.
Ei saa öelda, et tekst oleks ladusalt loetav (vahest lihtsam on teksti jälgida siis, kui minategelane kirjeldab suhteid vanemate naistega), samas täiesti usutav, et mõnes teatavas meeleseisundis võib selline vahetu ebatõelus vägagi täppi minna. Ja noh, ega siin pole just erilist vajadust näpuga taga ajada, mis võiks olla “reaalne” ja mis mitte, on lihtsalt üks tõelus reaalsuse kõrval. Eks me oleme pori, mis muud.
“Ta näitas möödujatele oma häbet liigutusega, mida siis, kui see oleks tehtud teisel eesmärgil, oleks nimetatud “elegantseks ja stiilseks”. “Kui hunnitu, kui ülev on olla hull!” ütlesin endale ja nentisin kujuteldamatu kahjutundega, kui paljud tuttavlikud tobedad ja tugevad harjumused ja milline hävitav mõistuspärane kasvatus eraldavad mind hullumeelse elu ääretust vabadusest. Ma arvan, et see, kes pole midagi sellist tundnud, on neetud ega taju iial maailma tõelist avarust.” (lk 32)
“Mina ise olin pori eriline looming, misjonär, kelle see oli siia maailma saatnud. Ma tundsin neil hetkil selgelt, kuidas mälestus sellest naaseb, ja meenutasin oma vähkremiste ja palavikuliste pilkaspimeduste öid, kui minu olemuslik pori asjata hoogu võttis ja nägi vaeva, et pinnale tõusta, panin siis silmad kinni ja pori kees pimeduses ikka arusaamatult mulisedes…
Minu ümber laius porine tühermaa… See oli minu tõeline ihu, millelt olid nülitud rõivad, nülitud nahk, nülitud lihased, nülitud porini välja.
Selle vetruv niiskus ja toores lehk haarasid mind oma sügavustesse, sest neile kuulusin ma üdini. Mõned puhtjuhuslikud välised omadused, nagu näiteks mõned liigutused, mida suutsin sooritada, peened õhukesed juuksed või läikivad ja niisked silmad eristasid mind selle iidsest liikumatusest ja räpast. Seda oli vähe, muda tohutu majesteetlikkusega võrreldes liiga vähe.
Ma kõndisin igas suunas. Jalad vajusid luupekseni sisse. Sabistas vihma ja kaugel sättis päike end verise ja mädase pilvekardina taha unele.” (lk 63)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar