Jáchym Topol - Saatana värkstuba (2024)

 

Üks igati huvitav lugemiskogemus, aga kas ma nüüd just soovitaks seda igaühele lugemiseks, sest eks see vähe süsimustaks jää. Ja noh, millega õieti võrrelda - eks kohe torkaks pähe Bora Ćosići “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” kui Mircea Cărtărescu “Ruletimängija” või ka Bohumil Hrabali “Liiga vali üksindus” ja eks kuidagi võiks mõelda ka Inga Gaile “Ilusad” peale; aga samas, Topoli tekst on täiesti oma näoga (veidike ulmelinegi, kui jõutakse Valgevene reaalsusse ja peategelane kohtub …).

Lugu siis nimetust kitsekarjusest, kes on sündinud Terezini nimelises linnakeses, mis omal ajal olnud eri režiimide sõjaväelinnaks - kuid Teise maailmasõja ajal kasutati sealset taristut koonduslaagri tarbeks, et hävitada juute ja teisi natsidele sobimatuid inimesi. Nüüdseks (umbes nagu üheksakümnendad?) on linn enamvähem välja suremas, pole sõjaväge ega midagi; linna tähtsaimaks kohaks on Mälukorda, mis siis tutvustab külalistele sõjaaegses koonduslaagris juhtunut. Riigivõimud omakorda plaanivad buldooseritega maha tõmmata mittevajalikud militaarvaremed, sest need on lagunenud ja inimestele ohtlikud.

Riigi plaanile astub aga vastu kohalik vanamees Lebo, kes on sündinud seal koonduslaagris, üks väheseid nö ellujääjaid. Vanahärra on aastakümneid kasutanud kohalikke lapsi selleks, et need käiksid seal katakombides ja teistes varemetes midagi otsimas, tuues leitu Lebole, kes need siis omale talletab. Muuhulgas käis lapsena seal luusimas ka minajutustajast kitsekarjus.

Aga nüüd on kitsekarjus juba keskealine ning vanglast vabanenuna (tema ja ta vanemad on täiesti omaette teema, mida siin ei jõua käsitleda) tuuakse ta Lebo poolt tagasi Terezini, kus ta hakkab Lebo paremaks käeks linna ajaloo kaitsmisel buldooserite eest. Vanglas arvutit käsitlema õppinud kitsekarjus hakkab Lebo juhtimisel saatma kõiksugu kirju erinevatele isikutele ja organisatsioonidele, kes peaksid neid rahaliselt aitama. Ja aitavadki. Lebo muutub omamoodi kultuslikuks kujuks neile välismaa noortele, keda senimaani on traumeerinud nende suguvõsa saatus Teise maailmasõja ajal - Lebo aitab neid, tekib vaat et kommuun sinna sõitnud noortega.

Ja see kommuun muutub vägagi elujõuliseks ning äratab tähelepanu oma ettevõtmiste ja lähenemisega minevikuteemadele - getopitsade ja t-särkide müügi ning tantsimistega. Raha tuleb veelgi enam ja riigiasutused muutuvad toimuva pärast üha närvilisemaks. Kitsekarjus mässab ikka Lebo juhtimisel arvutis, tal on tekkinud andmebaas neist, kellelt on raha küsitud - ning sellele andmebaasile on nüüd tekkinud soovijad, kes on tulnud Valgevenest; neilgi oleks vaja abi oma mäluasutuse virgutamiseks. Ning kui Terezin ja selle kommuun langeb buldooserite rünnaku alla, siis smugeldatakse kitsekarjus Minskisse, kus avaneb hoopis teistsugune reaalsus.

See on nüüd õige ülevaatlik kokkuvõte poolest raamatust, kus kõik see õudus ja must huumor on tagasihoidlikult taamale jäetud. Aga jah, kuidas õieti tegelda mineviku mäletamisega, nii isiklikul tasandil kui ka laiemas käsitluses. Kuidas seda reserveerida, kuidas seda tänapäeval “müüa”. Autor on küll öelnud, et tegu on pigem kitsekarjuse armastusromaaniga, aga kas tõesti. Eks siin neid erinevaid vaimseid probleeme on külluses. Vähe hullumeelne romaan.