Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid I“, Kupar (1994)

Seda raamatut sai lapsena ikka korduvalt loetud ja isa käest tellitud, et seda linnaraamatukogust jälle koju toodaks ja nüüd, pärast paljusid aastaid on mul siis isiklik raamat, mõnevõrra küll oma võlu kaotanud, aga siiski!

Mida ma muidugi põrmugi ei mäletanud, on raamatu alguses olev kommentaar tõestisündinud loo kohta – kellel siis ikka aega igasuguseid eessõnu ja muud säärast lugeda oli. Nimelt olla Bontekoe meresõit hollandis (olnud) suisa fenomenaalse viltuvedamise sünonüüm ja kogu raamat põhinevat päris-Bontekoe pooleleheküljelisel logiraamatusissekandel, mis pidi siis kogu kaheraamatulise seikluse mõne lausega kokku võtma? Nüüdsel minul on küll kahju, et seda sissekannet ennast pole eessõnale juurde pandud, kuigi, Wikipedia teavitab, et kapten Bontekoe andis oma ebaõnnestunud reisist Java saarele suisa terve päeviku välja, mis oli omal ajal ka võrdlemisi populaarne lugemine. Sellest võib siis järeldada, et mainitud pool lehekülge on see, mis laevapoiste saatust kirjeldab.

17. sajandi meresõit on igal juhul üksjagu põnev lugemine ja kirja pandud parasjagu lastesõbralikult, alates Bontekoe isalikult sooja suhtumisega kogu kirjusse laevapoistekampa ning lõpetades erinevate meeskonnast leitud sõprade toetusega, mis muudavad meremeeste üksjagu julma huumori ning laeva kitsad ja karmid olud lõppkokkuvõttes võrdlemisi noorukisõbralikuks.

Esimese osa algab talvises Hollandis, kus peategelane Hajo oma ustava sõbra Paddega unistab, et ta võiks sõita merd nagu kadunud isagi. Padde muidugi meresõitmisest ei unista – temal on kindel plaan minna onu juurde õllepruuliks, ehk siis kindla ja mugava ameti peale –, aga Hajo on proovinud juba sajas erinevas ametis õpipoisirolli, sest ega 14-aastaselt on viimane aeg ameti peale saada, aga mis rahutule seiklushimulisele hingele ei istu, see ei istu. Ajaviiteks jääaukudele lesta virutama minnes kohtuvad nad aga salapärase Rolfiga ning ühtlasi kuulevad kipper Bontekoest, kel plaanis Ida-Indias startida ning Hajo võtab julguse kokku oma ammuse unistuse nimel ja läheb kapteni jutule…

Edasi toimuvad reisivalmistused, emad pühivad murelikult silmanurgast pisaraid, sõpradega tuleb hüvasti jätta ning ustav sõber Padde sekeldab mõnevõrra koomiliselt kõiksugu veidra träni kokkuotsimisega, et eksootilisel maal kohalikega millegi eest vahetuskaupa teha oleks.

Lõvijagu esimest köidet veedetakse merel – laeval Nieuv-Hoorn. Tutvutakse meremeeste karmi huumoriga, leitakse sõpru ja vaenlasi, õpitakse laevapoisiametit ning tutvutakse laevaelu erinevate külgedega, elatakse üle skorbuut, torm, tuulevaikus ja lõpuks ka laevahukk, et siis viimane ots raamatust paatides ulpimise, maani jõudmise ja pärismaalaste ning kohaliku loodusega jageleda. Alles esimese osa lõpuks leiavad laevapoisid end päriselt omapäi, et teises osas siis puhtalt enese tarkusest teed lõppsadamani otsida.

Ah, jaa ... enne seda va laevahukku jõuab seltskond külastada ka Reunioni saart ning anda oma tagasihoidlik panus dodo nimeliste tuviliste väljasurnuks söömisse. Mina sain jällegi teada, et dodo teine nimetus on dront ... mõelda vaid, ma polnud kunagi osanud dront Edwardist (Muumilood) sellist seost kahtlustada. Kuigi, tegelikult meenub mulle nüüd, et "Angerjaevangeelium" sisaldas samuti seda minu jaoks uut nimekuju. Eks muidu oli seal ka pisut eksootilist gurmeed nagu flamingokeeled ja siis mõningaid tuntud ja tundmatuid puuvilju. Tõlkelooliselt on jällegi huvitav täheldada, et tegu on 1933. aastal ilmunud tõlke redigeeritud kordustrükiga, kui õigesti aru saan. Uued olud lõid võimaluse armastatud noorpõlvekirjandust uuesti välja anda, küllap on selliseid raamatuid üksjagu). 

Sihtgrupp kuulas ka, alguse vähe pikematest kirjeldustest hoolimata, lõpuks ikka huviga.

„Kipper! Meeskonnaruum on vett täis!“

„Siis tooge ämbrid!“

Igast küljest kanti ämbreid kokku. Aga enne kui maadid hakkasid vett tõstma, lõhkusid nad suurte haamritega pilbasteks meeskonnaruumis edasi-tagasi paiskuvad kastid, mis ähvardasid neil jalgu murda. Siis moodustati meestest kahekordne rida; ämbrid liikusid käest kätte. Vahetevahel lendasid maadid laeva kõikumise ja tampimise tagajärjel ämbriga pikali; nagu kassid ajasid nad end jälle jalule ja poole tunni pärast oli meeskonnaruum kuiv. Ka augud olid kindlustatud. Neile olid kahekordsed luugid ette naelutatud.

Kõik purjed olid koristatud, kuid nüüd loopisid lained laeva sedavõrd, et kõik ähvardas puruneda pilbasteks. Kakskümmend meest heiskasid, hambad ristis, uuesti ühe purje üles. See vähendas pisut kõikumist.

Väsimusest tuigerdades langesid mehed oma märgadesse koidesse.

Torm kihutas enda ees jääkülma vihma, mis peksis laksudes vastu laevalage, tegi ähmaseks piiri mere ja õhu vahel.

Laev võttis kursi vesti.

Idas koitis läbi vihmaloori sünge hommik. (lk 96) 

Boriss Rudenko - Limaan (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Lugu elu hinnast. Lendav masin kolme sõitjaga on kukkunud ookeaniäärsesse hiiglaslikku märgalale. Üks inimestest on rängalt vigastatud, teised kaks enamvähem seisukorras. Neist Gusev on planeedil vana olija ning peagi taipab, mis juhtuma hakkab - kuskil ookeanis on toimunud tektooniline nihe ning peagi tabab rannikut hävitav tsunami. Ainult et … kuidas pääseda? Abi ei saa kutsuda, sellelt mudaalalt on kuiva rannikuni oma kümme kilomeetrit, seda teadvuseta ja selgroovigastusega kaaslast on sellest alast pea võimatu üle vedada. Ehk siis tuleb … ennast päästa, küllap hiljem mõistetakse, et kasvõi ühe inimese pääsemine on parem kui kõigi kolme hukkumine. 

Et siis puhtalt eetiline küsimus, kus enese päästja arutelud kõlavad igati pragmaatiliselt, aga … nojah. Autor ei jäta viimaks neilegi kivi kivi peale. Kuidas käituksid sina, eksole.

ulmekirjanduse baas

Urmas Sirp - Samavõrd kui samapalju (2020)

 

Seda võiks ehk nimetada harrastusluuleks, mis on vast enim mõistetav neile, kes autorit mingil moel tunnevad (raamatu tagakaanel kutsutaksegi lugema neid, kes sihtgruppi kuuluvad). Mõneti loosunglik väljendumine, äng ilma- ja armuelust, elukogemuse ladestumine (kui õieti aru sain, siis tegu ongi pigem noorpõlve loomega). Ühelt poolt justkui liialt pikad luuletused (alltoodud näited küll sellised pole), teiselt poolt kuidagi palju emotsionaalset enesekordamist, mis siiski väga sügavuti ei lähe. Muidugi, eks see ole tõlgendamise küsimus; autori omailm võib sihtgrupi jaoks vägagi oluline olla.

pärnade õitseajal

märkan enesese aega

lugemas münte

---

palveta kirikus

palveta mäel

otsi kas sisimas

jumalat näed

ja kui sa ei leia

sul soovitan hääd

jäta siis järgi

ja paranda pääd

Peeter Sauter: Surm Bulgaarias

Mille kuradi pärast on vaja mingit Subarut remontida, põhja keevitada?

Kaks ja pool Eesti keskmist netopalka selle alla panna (tegelikult läks üle nelja, aga planeeritud oli kaks ja pool).

Lugejal tekib see küsimus kohe alguses.

Vana auto müüki ja turult uus – selle raha eest saab ju täitsa korraliku.

Ega Peeter Sauter sellele selget vastust annagi.

(Peeter Sauter (PS) on nii autori kui minategelase nimi – see ei saa olla juhuslik.)

Ühest küljest võib olla, et ta tahab selle autoremondi venitada kujundiks, teisest küljest peaks see kuidagi olema tegelase jaoks põhjendatud.

PS tahab olla vaene – tal kohe on selline kiiks – seepärast oli vaja autoremonti.

PS tahab olla vaene reisile minnes, siis on reis eriti raske.

PS’l on naine, kes on hakanud närvidele käima. Naisest lahtisaamiseks tuleb koos temaga reisile minna ja seal talle närvidele käia, nii et naine ta maha jätaks.

PS on seda juba mitu korda teinud – tema ongi ohver. Ja naised lurjused, armastatud lurjused, aga ikka lurjused. Ei mõista kunstniku erakordset hinge. Kui hinge ei mõista, tuleb reisile minna!

(Kui lurjus on armastatud lurjus, siis on ohvri ohvrisus suuremgi veel.)

Nii et reisile läheb PS vaesena, ta vaatab üle planeeritud tööd – kõik oluline on tehtud, kirjatükid ära saadetud. Selgesõnaliselt välja ütlemata, aga reisilt (ilma naiseta) tulles peaks osa raha ees ootama, osa peaks kohe peale tilkuma hakkama.

Noh, lähevad siis Bulgaariasse reisile. Mees joodik ja naine joodik, nende reisileminekust saab huvitavaid detaile kirjutada – jutt jookseb ja lugejal ei hakka igav.

Närvidele käimiseks ei pea reisil eriti pingutama, ole, nagu oled. Vastik oled niikuinii ja reisistress teeb oma töö…

Seal Bulgaarias jääb PS haigeks ja sattub intensiivravisse. Kirjanik PS jaoks on see selge õnnistus – saab lehekülgede kaupa valada arutlusi surmast.

Ennastimetlevaid arutlusi.

Lugejal hakkab igav. Vähemalt sellel lugejal, kes pole kirjaniku müüdist pimestatud.

PS lesib haiglas ja naine on üksi hotellis – no kuidas sa närvidele käid. Ja nii juhtubki, et tuleb paar Bulgaariast koos tagasi ja on natuke rohkem paar kui reisile minnes.

PS on õnnetu. Nagu seotud selle naise külge.

Ta usub, et naine kah õnnetu.

Aga naist maha ei jäta, ega ta mõni selline ei ole. Tema on Ohver.

Ah ja – seal kusagil raamatu keskel on öeldud, et PS’i lapsed temaga ei suhtle. Ju see iseloomu viga ole.

Eelnev oli lugemiselamus.

Siin panin selle kirja seepärast, et olen lugenud arvustusi täis sümpaatiat – oi kui nunnu, ikkagi inimene, joodikute mõistmine ja muu taoline. Sauter kui kassipilt.

Jah.

Mina loen, et minategelane on vastik manipulaator ja mind hämmastavad sümpaatiast täidetud arvamused.

Ebameeldiv tüüp ei vii alla raamatu väärtust. Tihti on see vastupidi.

Ei.

Ma ei samasta peategelast ja autorit.

Aga on suur tõenäosus, et autor ongi selline. Ma ei ole tema varasemat ilukirjandust (piisavalt) lugenud, üheseks otsustamiseks peaks seda tegema, aga ei viitsi. Natuke siit ja sealt, aga mul on igav hakanud ja olen pooleli jätnud.

On muidugi olemas ka see võimalus, et autor on egoistlik manipulaator ja varem seda ei olnud – alkoholism muudab isiksust.

Kui peaks olema nii, et ebameeldiv peategelane ongi autor, siis sellest pole katki midagi. Ongi tavaline – head kirjanikud ei ole head inimesed.

Head kunstnikud ja muusikud ja näitlejad ka ei ole. Ja suured mõtlejad (kellelt oodata selgeid otsustusi ühiskonna kohta) ei ole nad ka mitte. Nad kõik on väga kitsa asja spetsialistid – monomaanid.

Nagu eespool öeldud, igav hakkas kusagil haiglaarutluste ajal. See ei tähenda, et eelnev oleks mind (täielikult) kaasa haaranud. Lõpuni lugesin austusest Sauteri vastu.

Austus Sauteri vastu on tekkinud tema arvustuste põhjal. Tema poolt kirjutatud arvustuste põhjal. Loen tema kirjutatut huvi ja kaasaelamisega ka siis, kui objektiks on kunstivorm, mille eluõigustki ma tunnistada ei taha. Selline (minu jaoks eluõiguseta) on sotsiaalprobleeme, lihtsa inimese elu avav dokumentaalfilmindus. Aga ega ma neid filme hästi kirjutatud arvustuste pärast veel vaatama ei lähe. Hästi kirjutatud asja lugemine on nauding iseenesest. Neid on olnud piisavalt palju usalduse tekkeks – Sauter kui kriitika kaubamärk.

See on nii hämmastav vastuolu – selge ja nauditava mõtte ja sõnaga kriitik on kunstiautorina (ilukirjandus on ju kunstiliik) käpardlik ja veniv kui ila (mu jaoks).

On kaks kohta, kus Sauter teeb metoodilise vea. Seletan analoogia abil, Sauteri poolt armastatud suurte meistrite kaudu.

Need kaks asja on omavahel seotud, läbi põimunud.

Esiteks Bukowski. Naljakas, Bukowski on üks minu lemmikuid, aga Eesti Bukowskiks hüütav Sauter mitte. Asi selles, et Bukowski on külm, aga Sauter täidetud enesehaletsusest ja -imetlusest. Bukowski ise on seletanud seda külmust lapsepõlves palju peksa saamisega, ühel hetkel oli lihtsalt ükskõik ja see ükskõiksus jäi. Nii ongi, et Bukowski loomingus on inimlik üksindus ja viletsus alasti olemas – ei ole poosi, ka mitte närususes. Sauterit lugedes tuleb mõnikord tunne, et tema kirjutab peegli ees, „küll ma olen ilus“ – õnnestub tal ilma naerma hakkamata öelda – sest ta mõtlebki nii. (Vahetame sõnad „ilus“, „inetu“ ära – sisu ei muutu, ma olen eriline ja selle erilisusega imetlusväärne.)

Teiseks Hemingway. Liiga palju sõnu, liiga palju teksti – on mitte ainult Sauteri viga, see iseloomustab suurt osa Eesti kirjanikest. Vesine. Trükki minevas tekstis peab olema vaid hädavajalik – on Hemingway põhimõte. Väidetavasti tõmbas ta maha üle poole oma esialgsete käsikirjade mahust. Mulle tundub, et Hemingway-austajal Sauteril on Hemingway loomingus samad lemmikud, mis minulgi – esimese perioodi lühijutud, lühikesed ja tapvad oma teravuses. Hemingway mahatõmbamismaania tulemuslikkuses ja mõtestatuses veendumiseks võib lugeda tema viimast, poolelijäänud romaani (see on eesti keeles olemas) – veniv ja igav ja tühi. Võiks ju arvata, on ära joonud oma mõistuse, eelistan mõtet, et sellest oleks saanud hemingwaylik kristall suurte mahatõmbamiste tulemusena – maha tõmmata selgelt ja julgelt üle poole.

„Tõmba maha, tõmba maha, sa Aasa oled täitsa lolliks läinud – kirjanik peab millestki elama kah, makstakse ju mahu pealt!“

Mahtu on võimalik mõõta erinevates ühikutes – tähemärkide (või sõnade) arv ja täistrükitavate lehekülgede arv.

Mulle tohutult meeldivad jutuksoleva Sauteri teksti lühilaused (ma ei ole selles ainuke, on olnud võimalus lugeda sellekohaseid arvamusi). Minu jaoks lähevad nad hästi kokku minategelase pideva hingeldamisega.

Iga lause (nendes lühilausetega tekstiosades) eraldi reale!

Vee asemel võiks tekstis olla õhku.

Tekst läheb mõjusamaks ja kui üle poole praegusest jutust maha tõmmata, siis raamat saab sama paks – sama honorar.

ERR

Eesti Ekspress

Karl-Martin Sinijärv soovitab

Sirpa Kähkönen „Nõmmeliivatee“, Koolibri (2021)

Esimene asi, mida selle raamatu puhul nautisin olid see napisõnaline, ent kehakeelt, vihjeid ja seoseid arvestav ning seest välja vaatavalt sügavuti lahti kirjeldatud suhtlus, tuli meelde kasvõi näiteks Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära“, kus Hobune samamoodi märkas kaaslaste meeleolusid, üritas nendega nii oma tegudes kui väljatulemistes juba ennetavalt arvestada.

Hobuseliku delikaatsuse tingivad muidugi tulest ja veest läbi käinud sõprused – Ida ja Siiri, juba tüdrukupõlves lahutamatud sõbrannad, kes Laadoga vetel looduse ja teismeea metsikust nautisid, pidid mõlemad läbi elama pagemise oma põlistest Karjala kodudest, pendeldasid vabatahtlike töökätena sakslastega mehitatud rindejoone kannul kodu poole tagasi, elades läbi kõike, mida sõjal tsiviilisikuile pakkuda ning pidid siis ikkagi jätma lootuse ja leppima igavese äraspidi pagulusega küll kodumaal, aga kodukant on jäädavalt teisele poole ületamatut piiri kadunud; Anna ja Helvi, samuti lahutamatud sõbrannad, paar, kus ühel on ülesanne teine abikaasa surmast üle aidata ning taustal kajavad loomulikult ka sõja ning sõjale eelnenud keeruliste poliitiliste aegade läbielamised. Sõprus on kõigi tegelaste elus läbivalt äärmiselt oluline tugisammas ja selgroog, mis aitab toime tulla kõigega, mis elu on kaela heitnud, ning teinegi pole väheoluline, kui elu kulu paratamatu osa, mis veab jalga jala ette, nii läbi raskete aegade kui ka helgemate poole. Kuid oma oluline roll on ka argipäeval, olgu see siis hambad ristis rühkimine kõige kiuste või väikesed toimetused ja tegemised, mis aitavad vähehaaval tagasi ree peale.

Raskuste ja läbielamistega siin, nagu sõjast ja selle mõjudest rääkivale teosele kohane, kokku ei hoita – lisaks raskete aegade üldisele taagale on igal inimesel ka alati ka oma isiklikud raskused, mis võivad tabada sõltumata ajast ja oludest. Tegemist on nn mikroajaloolise ilukirjandusega, siin ei räägita väeosade tormamisest siia sinna, lahingutest ja rindejoone nihkumise poliitilisest tähendusest, vaid sellest, kuidas taustal mäslevad suured jõud mõjutavad oma elukäiku läbiva üksikisiku vahetut ümbrust ja võimalusi. Siiri on pidanud rinda pistma alkoholiga, Anna on pidanud üle elama kommunistist abikaasa vangilaagris viibimise ja järgneva töövõimetuse, Ida on sõjast kaasa saanud ränga hingehaava ja vastutuse, millest on võimatu mööda vaadata, Helvi peab elu lõpuni kandma armistatud ihu ühest teistlaadi võitlusest. Nii mõnigi asi on taandatav sõja mõjudele, kuid kaugeltki mitte kõik, mis elus halvasti võib minna.

Omamoodi fookustegelaseks on „Nõmmeliivatees“ umbes kaheksane tüdrukutirts Hilla, kes sageli viibib oma vanaema Anna hoole all ja kelle läbi Anna ja Ida lapsed on need kaks vastandlikku leeri sümboolselt ja lahutamatult ühendanud. Anna on nimelt ju kommunisti kaasa, Ida aga järgib Martade (ehk siis midagi saksamõjudega kodutütarde sarnast) kokandusjuhiseid ning loomulikult oleks tal põhjust vihata kõike, mis seotud tema kodukoha igaveseks ära võtnud Nõukogude Liiduga. Kuid Hilla on Hilla, mõlema memme ainus lapselaps, see, kellele nad kõigest hingest soovivad õnnelikumat ja kergemat elu! Nii on raamat omamoodi erinevate vaadete ning ammujuhtunu lepitamine olevikupõlvkonna nimel ja teekonnakirjeldus mineviku taakade ja leinaga toime tulekuks, sest ega last saa vaakumis hoida – öösiti patja nutva ja tahes-tahtmata rasket minevikku reetva memme lein, vanaisa kaotus, vanemate tülid ja joomised teevad rõõmsast tüdrukust mureliku ja tõsise lapse, kes katsub täiskasvanutelgi silma peal hoida, ent kummalisel kombel saab abi pioneerilaagrist – olgu ideoloogiatega kuidas on, aga kindel elukorraldus, sõbrad, saavutused ja tunnustused ning täiskasvanud, kellele võib alati kindel olla on üks hea retsept muretuks lapsepõlveks ning vahepealne aeg annab memmedelegi hingetõmmet enese ja möödanikuga väheke sotte selgeks arutada.

Üllatusega avastasin, et kõige tipuks on tegemist veel ka terve romaanisarja värskeima teosega, millele eelneb veel päris mitu nn Kuopio lugu, alates Anna eluga 30ndatel, käies läbi sõja, vaherahu ja veelkord sõja ning viimaks jõudes 70ndateni ja Ida ning Siiri läbi Karjala teema puudutamiseni. Muidu ei olnud lugedes tunda, et midagi puudu oleks, kuid see teadmine selgitab kindlasti, miks tekkis tunne nagu Siiri ja Ida lugu oleks kuidagi keskmes ning Anna, kes ometi tundus olevat justkui peamine tegelane, jäi õige pisut pisut üheplaanilisemaks kui oleks oodanud – aga küllap ongi asi selles, et tegemist on pika Anna loo lõppakordiga. Loomulikult haakub raamat temaatikalt ka väga hästi Rosa Liksomi „Koloneliproaga“, mis käsitleb küll Lapimaad ja saksameelsuse küsimust, aga huvitav oli veel, kui hästi seostus Hermansi „Hoitud majaga“ kõik see rindejoonele järgnev koristus ja remondibrigaadi töö ning see, kuidas NLi asukad äsja tühjaks jäänud Karjala küladesse jõudes olnud eest leitud laitmatus korras ja lõhnavat pesu täis kappidega maju, kus soe pudergi veel ahjus, midagi väga sümboolset kuid ka väga otsest on selles „Hoitud maja“ teemas ning mõnes mõttes võib mõelda, et Kähköneni mikroajalooline ja peamiselt naiste tsiviilperspektiivist nähtud sõda on justkui puuduv element hoitud maja teemas, sest kes see siis seda maja hoidis, kes jättis supi/pudru sooja ja nii edasi…

Ühesõnaga, nauditavalt räägitud lugu sõjast, sõprusest, perekonnast, traumadest, argielu paratamatusest ja päästvast jõust ning rahu tegemisest iseendas ja iseendaga. Vahelduvad erinevate jutustajate hääled – Anna, Ida, Helvi, Siiri, Hilla … ja vahele kerge mängulisusena ka sellised tegelased nagu kuu, A21, maaler … Vähehaaval poetatud vihjetest ja mõttekatketest kooruvad välja erinevad tõed ja paljastuvad valemälestused (mis meenutab seda, kuidas Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja seda kuidas tagantjärele nonde segaste aegade tegelikkusele jälile saamine on nii raske, liiatigi, kui mälugi iial täielikult usaldada ei või), sekka on koomilisi seikugi, kus külla saabunud Anna muretseb, teadmata teiste veidrate ilmete tagamaid, kas suhkurt ja koort ikka pakutakse, ning kõik see on kokku põimitud üheks kangaks, mis seob oleviku minevikuga ja ühe inimese teisega.

Helvi

Aga ega mina saa käskida Annal end kokku võtta; mis mina sellest ka tean, kui kaua inimene abikaasat leinab, kui pole enesel niisugust olukorda olnud. Ja siis vuhab minust läbi kuum hoog jalataldadest kuni pealaeni ja ma mõtlen: kui mina alistun nüüd sellele, mida aiman armastuseks, siis alistun ma ka sellele, mida Anna praegu läbi elab. Ma olen juba nii vana ka, et palju ühiseid aastaid ei ole oodata koos mitte kellegagi. Ja kes tahaks minu vanadusehädasid jagada. Keegi, keda olen alles äsja õppinud nimepidi nimetama. See mees, kes meelsasti naerab ja naerutab. Täiesti võõras inimene oma sügavustega.

Anna kägrutab ajalehe esikülje kokku, läheb pliidi juurde ja söödab paberi humisevale tulele. See on õige, sinna see kuulub, tule pildid tule lõugade vahele. Anna pöörab end minu poole ja valgus paistab temast peaaegu läbi, vanast mullilasest aknaklaasist langev valgus; ta on hõre ja habras nagu aastakümnete eest kootud puuvillane kangas, vastupidav ja palju kasutatud, leelises leotatud, tulises vees keedetud, kurikatega pekstud, palju kordi mustaks läinud ja jälle uuesti puhtaks saanud, sajad korrad tuule kätte riputatud ja sadu kordi ka läbi pesurulli sikutatud. Juba viledavõitu ja laiguliseks pleekinud, aga ikka peab vastu.

Ja mina mõtlen, et kõik muu võin oma kõrvalt kaotada, aga mitte seda sõpra. (lk 78)

Anna

Tilli juures kerkis mulle ninna päikesekuuma peenramaa kange ja roheline lõhn ja ma vaatasin oma käsi, mis kandsid üha Lassi sõrmuseid. Panin sõrmed lauale ja ütlesin neile, olge teie nüüd mulle abiks. Kuna käte kaudu oli kõik hea minu ellu tulnud, on need osanud olla ka siis, kui olen muidu olnud abitu.

Käed lubasid aidata.

Helvi aitas ka.

Sõitsin jalgrattaga kogu tee Rahnumäelt Väinöläneeme tippu, jätsin Veenuse sinna, kinnitasin ketiga männi külge, männi, mille punased varbad kiikasid välja neemetipu valgest liivast, tõstsin rattaga sõidutatud kandamid paati, seemnekartulid, moona, kummisaapad. Sõudsin üle lahe, panin asjad kärusse, viisin majja.

Nüüd on marjapõõsastel toed ja kartulimaal püsti tugevad varred. Minu patarei laseb endiselt läbi, tuli põleb rägisedes ja kohati kustub, aga siin võin jälle ellu ärgata. (lk 154-155)

(Tõlkinud Piret Saluri, värsid tõlkinud Leelo Tungal) 

Rait Piir - Pilvelinna bluus (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Kui eelmise küberpungiloo puhul sai pigem räägitud teksti noirilikust tuumast, siis käesolev tekst niisugustesse sentimentaalsustesse ei lasku ning romantikast pole haisugi. Seeasemel ongi vaid mõistatus, mida tuleb lahendada või muidu … jääb loo peategelasele mõistatus ja selle lahendus teadmata ning universumi füüsikalised omadused kümne valgusaasta ulatuses võivad või siis mitte muutuda.

Et tegu on Veenuse-põhise tekstiga, võiks spekulatiivselt arvata, et ehk omal ajal on see kirjutatud Raul Sulbi Täheaja Veenuse numbrite tarvis, aga kes teab. Puht teadusliku fantastika võtmes on see tekst ehk enam kõvaulme kui Cerese lugu, samas too on kuidagi inimlikum, pole nii kõle ja kõhe katastroofivõimalus transhumanistlikus tulevikus. Ja noh: CERN, hiljuti lugesin seda bollywoodlikku põnevikku, nüüd siis see komplekt Veenuse saladusega; paistab, et subatomaarne värk paelub võimalusega inimkonna tragöödiaks.

ulmekirjanduse baas

Sue Monk Kidd: Mesilaste salajane elu

 

Raamat, mida ma usun. 
Keegi kunagi ütles, et Erik Tohvri kirjutab elust. Ma olen üht tema raamatut tirvinud ja see oli säärane elu, millega minul mingit tegemist ei ole.
Aga selle raamatu eluga on. 

Tegu on ometi raamatuga elust!

Ameerikas, Carolina osariigis,20. sajandi kuuekümnendatel.  Tüdruk (vanus: 14, nahavärv: valge, sotsiaalne seisund: vilets) põgeneb ära oma vägivaldse isa juurest. Suundub kohta, millest ta teab ainult nime. Kunagi tema ema (surnud, laps ilmselt ise tappis ta 4-aastasena, sest USA ja kapis vedelevad relvad) pani selle kohanime kirja pildi tagaküljele ning kui juba põgenemiseks läks, võis samahästi ka sinna pageda.
Lisaks vabastab peategelanna täiesti edevalt vangist neile majapidamises abiks käinud emanda, kes läks end valijana registreerima (viimaks said ka värvilised kodanikuõigused!), teel tekkisid komplikatsioonid - ja nad põgenevad koos.

 

See raamat ei solva mu intelligentsi ja ma ei saa traumat ideest "nii lollid inimesed ongi", otse vastupidi. 
Kõik on, nagu nad on, see ei tähenda, et keegi on VALESTI.

Olgu, on paar eredat rassistist tegelast (tegelikult olid rassistlikud muidugi üpris kõik tegelased, ent säärasel leebel moel, nagu tollal isegi psühholoogiateadlased šovinistid olid), kes on üleni juhmid, aga nad ei ole üldse olulised. Muidu aga: isegi kui tegelased on pimetähnidega; et on mingid asjad, mida nad keelduvad nägemast, on nad  ülejäänud asjus terased. 

On alati hea põhjus, miks just nemad just nende kohtade peal selgelt nägemast keelduvad. 

Enamik raamatust on niisiis peategelanna põgenenud ja kenade inimeste juures viibimas. Kuidas nemad elavad, kes nad on, mismoodi maailm selle nurga alt paistab, oli raamatu peamine sisu. Nood kenad inimesed olid tegelikult peategelase emaga ka seotud, aga vot selle väljauurimiseks läheb tal küll pea terve raamat aega. 

Võibolla meeldib teos mulle natuke ekstra sellepärast, et siin on olemas üks elutark "tal on alati õigus, ta on üleni hea ja hell"-tegelane. Nagu jõuluvana või naiivkristlaste jumal või püha Maarja. 
Võibolla ei ole selliseid inimesi tegelikult olemas ja see on raamatu usutavust alla toov faktor. Aga mis parata - inimesed üldiselt tahavad uskuda, et keegi säärane on ja no - mu jaoks teeb see lugemise helgemaks. Äratab usaldust nii raamatumaailma kui pärismaailma osas.
Head ja targad on kusagil!

   
Keelekasutus on korraga täpne ja poeetiline ning mulle väga meeldisid rea- või paari pikkused vahepealad teemal "oleksin tahtnud minna kuju sisse maailma eest peitu, üleni kaitsutud ja trööstitud" või "maa toetas neid nagu ema - kindel, vankumatu alati olemas".  

Veel üks pisiasi. 

Jutu sees mainitakse meile nii tuttavaid, nii omaseid mustanahalisi muusikuid, kelle eksistents ja muusika esinevad kontekstis, kus pool linna on häritud, kuidas "ja ta tuleb oma värvilise naisega siia?!" 

Nagu - juba siis oli olemas Nat King Cole ja The Supremes, see on meie jaoks normaalne aeg normaalsete inimestega, mitte mingi orjanduslik värk - aga seal, sügavas Carolina osariigis, ei olnud rassivärk üldse selge ja kerge. 
Nii on lihtsam aru saada, kuidas see ikka veel seal selge ja kerge pole. 
(Miks see ikka veel siin selge ja kerge pole, jääb mulle vähemalt küll segaseks.)

Raamat kulgeb, kulgeb, on valusaid ja raskeid asju, on kergeid ja rõõmsaid asju, on leina ja kasvamist - ning "Mesilaste salajase elu" päris lõpp on samuti hea, hästi tehtud. Mitte et lugu sureb tasapisi välja, vaid iga rida on tähtis, kõik loeb!

Mina omalt poolt tänan ja rõõmustan, et mul see lugemiskogemus oli. 

Danzumees

Raamatuarmastus

Veerand loetud lugudest

Raamatukoi

Nõudmiseni

Blogistaja

Nopped raamatutest

Kassi raamatutuba

Hyperebaaktiivne

Rudolf Rimmel - Usutunnistus (1990)

 

Rimmeli siia raamatusse kogutud mõtteluule on kahtlemata oma ajastu nägu (alapealkirjas on märgitud kirjutamisaastateks 1984-1987), ning tollane isamaalisus nõukogude aja tingimustes on vast midagi muud kui praegune eri vormides rahvuslikkus. Ja eks sugudevahelised suhted on pigem loetavad 20. sajandi lugejale kui selle aastatuhande normaalsele inimesele. Ja kui palju paatost on siin surmaga seotud, see on omal moel päris muserdav.

Aga on ka ajatumaid mõtteluuletusi, mille üle võiks praegugi natukene mõelda või nii.

“Kui ükski sind ei armasta, on sinu elu kurb.

Kui sa ei suuda armastada, on see sinu surm.”

(40)

“Kord tuleb aeg, kui mõtte kaotab seadus.

Ta tuleb siis, kui seaduseks saab headus.”

(75)

“Juht armastas kõike nii siiralt, läbi enda.

Ta armastas ka rahvast nagu lollakat venda.”

(78)

“Kant ütles umbes nii: kui tead, siis julge.

Elus on see umbes nii: kas tead, ei julge.”

(102)

“On kõik me inimlikud pahed surematud,

sest laste kaela nuhtleme kõik patud.”

(107)

“Sa tead, mida tahad. Sa tahad, mida tead.

Kuid miski on tähtsam. See, mida sa pead.”

(109)

“Kõik räägivad seksist, seks ikka on lummaks.

Ega nad räägiks, aga seks lõi nad tummaks.”

(134)

“Roomab läbi elu kraaviharu

ilkujate kääbussuguharu.”

(149)

“Kõik on hästi. Kõik on hästi. Kõik on hästi.

Kõik on hästi. Kõik on hästi. Kõik on. Kästi.”

(154)

“Iga inimese hingemetsas luusib ise loom.

Ja taltsutatud loom on inimese iseloom.”

(186)

Robert Jordan „Lord of Chaos“. Tor (1995), WoT 6

Esimene peatükk, nagu ikka, seab vähehaaval üles mängulauda ja eks siis selle ülesseade tähe all hakkavadki asjad kulgema. Kui nii võtta, siis ega iga liini peale eraldi nii suurt lehekülgede mahtu kokku tulegi, aga neid liine on ju hulgi (ja loomulikult on kõik seotud ja põimitud ja lisaks veel eelnevate ja järgnevate osadega ka nii, et pea hakkab valutama, kui katsuda ära kirjeldada).

Mängulaual on siis:

- Opositsioonis olevate Aes Sedaide laagris on jätkuvalt õhus Nynaeve oma uudse ravioskuse ja kolm läbipõletatud võluvõimega tegelast. Teisalt on peategelastel vangistatud ja ära peidetud üks oma suurpaha, kellelt ammuunustatud kunste ja teadmisi kaevandada, aga eks ole seegi situatsioon üks luuavars, millest ei saa mingit laadi pauk tulemata jääda.

- Liikvele lähevad Aes Sedaide delegatsioonid – Opositsiooni seltskonnaga läheb boonusena kaasa Min, Elaida nime all esineva kambaga seltsib aga hoopis kirjum kaaskond, alates pahadest aielitest ning lõpetades Andori printsi Gawyni ja tolle juhtimise all olevate noorte mõõgameestega. Sihtmärk on loomulikult Rand.

- Perringi võtab, või siis valmistub võtma, oma mõnusalt sisse seatud häärberist suunda Randile, tundes ta’vereni kutset seitsme maa ja mere taha. Sellest võib oletada, et küllap need erinevad liikvele minevad jõud kusagil ja kuidagi kulmineeruma peavad.

- Taustal ka pilk pahalaste tegemistele ning Pimeduse Isanda valdustele, mitmed põhipahad askeldavad siin ja seal ning toimub ka mõningaid imelisi elluäratamisi uute nimedega (tuleb välja, et pimeduse isand, näe, pakubki igavest elu, vähemalt seni, kuni see talle sobib).

- kõrvalliinina kappab edasi põgenev Andori kuninganna Morgase oma paari ustava kaaslasega, takerdub Valgemantlite ordu haardesse ning kaudselt mõjutab see (kogu Valgemantlite ordu ja selle ülemjuhataja saatust mitmeid osi hiljem).

- Rand, kes on lõplikult omandanud ühest ruumipunktist teise viivate väravate meisterdamise kunsti, viib ellu eelmise osa lõpus väljakuulutatu – amnestia kõigile meesvõlujatele, mis on tõepoolest loogiline, sest kui Draakon ise meesvõluda võib, siis kuidas saaks ta lubada teiste endasarnaste jahtimist, parem neid ikka kuidagi ära kasutada – ja vaja neid läheb juba üsna varsti. Lavale hakkavadki nüüd astuma erinevad meesvõlurid lisaks varem figureerinud suurpahadele, alustades Mazrim Taimi nimelise legendaarse valedraakoniga, keda, kui kurikuulsat tagaaetavat on juba eelmisteski osades taustal siin seal möödaminnes mainitud. Noh, nagu ikka fantaasiavärgiga – kui alguses mainitakse keskit kuulsat või miskit legendaarset, siis ei tea küll, keda või mida kõike sinisilmne kangelane laias maailmas lõpuks kohtama hakkab! Ja Mazrim Taimi juhtimise all, hakatakse kokku värbama meesvõlujate nn Musta Torni. Ometigi on tollele tornile aluse panemine, nagu oli ka Cairhieni teaduste akadeemia käivitamine või siis Randi katsed hallata korraga Cairhieni, Teari ja Andorit, ning mis peamine – rünnata Illiani, suures plaanis ka lihtsalt kõrvalpõiked, sest Randi põhiline teekond on ju tee eneses ja selles vallas kipuvad asjad enne lõpus saabuvat selginemist ja helgenemist pigem läbi üha süveneva Sünklaane kulgema. Kusjuures huvitav on see, et ma esimesest lugemiskorrast mäletasin, et Randi rängad katsumused vaenulike ja tumedate Aes Sedaide käes kestsid umbes pool raamatut, aga tegelikult on seda pigem mõned kümned leheküljed lõpupoole. Ehk siis kompliment Jordanile, et piinarikas olukord sai piisava mõjususega edasi antud?

- Mat alustab oma teekonda salamissioonil Illiani vastu koos eelmises osas kokku korjatud sõjasalgaga. Muuhulgas vaevab teda, et kes see Daughter of the nine moons ehk siis 9 kuu tütar, kes ta tulevane peaks olema, siis ikka on, ning kõrvalpõikena hangib endale rüblikust poisi nimega Olver hoolealuseks, sest aega selle naisega, võib alustada ka lapsest. Mitte, et Mat peret luua tahaks või üldse mingit vastutust, muidugi. Olveriga mängitakse muuhulgas ka Madude ja Rebaste nimelist lauamängu, mida on reeglite järgi võimatu võita, aga Olver ikka loodab … ja ega muidugi ei ole see lastemängki tegelikult maailma kosmoloogiast lahus. Ja kui Mat siis oma missiooni alustades rõõmsalt vilistab, et lõpuks ometi läheb kõik nagu plaanitud, siis … siis muidugi võib üsna kindel olla, et jõutakse hoopis kuhugi mujale, ehk siis Mati saatuse poole ja ühtlasi Nynaeve’i missiooni abistama.

- Veel on ilmaga midagi valesti. Suvi ei taha ega taha lõppeda. Nynaeve tunneb, et torm on tulemas, aga selges taevas pole pilveraasugi. Unenäomaailm vihjab, et kusagil on olemas üks ter’angreal, mille abil võiks ilma korda saada ja loomulikult saab sellest alguse järgmine otsingretk, mis lõpule jõuab küll alles järgmises osas. Ah, ja … Nynaeve’l, kes suudab võluväge kasutada ainult vihaleaetuna, on jõudnud kätte aeg katsuda oma blokeeringust üle saada, ainult, et mis ei õnnestu see ei õnnestu.

- Egwene’i õpiaeg aielite juures saab läbi, ees seisab katse päästa aes sedaidest, mis päästa annab. Viimased aga muidugi ussitavad üksteise võidu ja kõiki neid kordi, kus jälle kedagi potte-panne pesema saadetakse või muidu pilguga paika pannakse ja muud säärast ei jõua kokku lugeda.

- Välja ilmuvad ka kummaliselt käituvad mererahva esindajad, kes kõik hoolega Randi otsivad, aga on tollel siis (asjaolusid arvestades!) aega kohe nendega tegeleda … lähemalt järgmistes osades!

Pealkirjast … ehk viitab see kõige rohkem Randi meeleseisundile, sest pole miskit parata, kuigi karmid katsumused õpetavad ka üht-teist oma sisemise häälega toime tulemise või sellega leppimise kohta, siis suuresti ikkagi süveneb usaldamatus, reedetusse tunne, hirm kellegi vastu kiindumust või nõrkust näidata ja vajadus katsuda üha kalgim olla, et igasugu koledad juhtumused ja süümepiinad liiga ei teeks.

Lõpus on sedapuhku igatahes ka suisa otsustav lahing, kus toimub Randi vabastamine, Perrin jõuab õigel hetkel appi, head ja pahad aielid võitlevad vastavatel pooltel, ning Randi kogutud meesvõlujaid kasutatakse esmakordselt arvestatava sõjalise jõuna ning Aes Sedaid, olenemata leerist, pannakse põlvili, mis ju teatavas mõttes on jällegi rahuldustpakkuv, sest no tõesti – sellel seltskonnal ei saa kõikvõimalikust ülbitsemisest ja intriigide punumisest kõrini ka mitte iial. Millegipärast häirib see oluliselt rohkem kui igasuguste aadlike sehkendamine, ehk seepärast, et no nad teoorias võiksid ju olla oma võluvõime ja pika eluea ja hulga teadmistega kuidagi ka vaimselt kõrgemal või nii, aganoh, looda sa … võib-olla kunagi vanadel headel aegadel, kui saidin veel tahmast puhas oli ja rohi rohelisem ja puud kõndisid ja nii edasi…

Järgmisse osasse jääb siit ripakile veel paljude muude ripakil asjade seas mererahvaga tegelemine, Nynaeve’i ja Elayney missioon ilmaparandamise osas, Egwenei suur töö, mis kestab põhimõtteliselt kuni raamatu lõpuni, Matil on vaja oma saatusega kohtuda, aga enne seda veel üks vahepala, ja nii edasi ja nii edasi.

Tauno Vahter – Pikaajaline kokkusaamine (2020)

Tõsi, Vahteri raamat on viimasest ajast üks ägedamaid. 

Autori stiil näib esialgu tõsine – tummine proosajutustaja. Kuid üsna ruttu saab selgeks, et põhiline on hoopis huumor. Iroonia. Vahter on irooniline peaaegu kõige suhtes.

Tekib paralleel Kivirähki ja Vadiga. Vahter on mõlemast stoilisem, rahulikum, tema huumor on sarnane, kuid muidugi on tal omapära. Võimalik, et erinevus peitub selleski, et tema tegelastel pole suuri emotsioone ega veiderdamist, nad on kindlameelsed, vankumatud, eneseteadlikud. Lihtsalt natuke iseäralikud. Kuid tema tegelaste kummalisus mõjub normaalsusena. Ükski Vahteri tegelane ei pretendeeri normaalsusele, ka mitte ükski minategelane (näiteks Kivirähkil siiski on kusagil n-ö terve mõistuse hääl, kellega lugeja saab samastuda). Kuid normaalsus polegi ehk küsimus. Küsimus on veidruses, ja selles, kas see veidrus on siiras. Mulle näib, et Vahteri põhilised irooniaobjektid on inimesed, kes püüavad pigem näida kui olla.

Kui Kivirähk teeb nalja, siis selle nalja liiniga edasi minnes läheb ta jutustuse põhiteljest kõrvale, ajab seda veel ja veel kaugemale, ja siis kui asi on valmis, naaseb põhiliini juurde. Selles mõttes vahel Kivirähki naljad muutuvad asjaks iseeneses, ja sellega eksitavad põhiliinist kõrvale. Võib-olla on see ka põhjus, miks Kivirähkil suured narratiivid (nt „Rehepapp“ või „Mees, kes teadis ussisõnu“) on head seikade ja pildikestena, kuid tervikuna jäävad lahjaks. Omakorda Vadi huumor on kohati natuke laialivalguv, ja võib-olla liiga huumorile endale kui sellisele keskenduv, vahel näib, et huumor on omaette eesmärk ja niipea, kui lugeja seda kahtlustama hakkab, jookseb pool nalja õhust tühjaks. Tegelikult meeldivad mulle nii Kivirähk kui ka Vadi – kuidas teisiti saakski? –, kuid olen nende tekstide puhul tundnud, et midagi jääb puudu – võib-olla konkreetsusest, võib-olla põhiteemast kinnihoidmisest. Jääb veidi poolik tunne, kui põhiliinile eelistatakse naljakat seika selle enda pärast – mõnusam mekk jääb siis, kui nali võrsub tõsisest ja toob välja tõsise veidra poole.

Ja selles osas mulle Vahter meeldib, see selge ja rahulik põhiliini juures püsimine. Ta ei kaldu mõne nalja pärast kõrvale. Nali ja huumor kasvab välja põhiliinist, kaasneb sellega, olukorrad ise ongi naljakad – ei pea eraldi kasutama emotsionaalseid sõnu, tunderõhke ega iroonilisi autorikommentaare.

PS. Normaalsusest rääkides. Iroonilisel kombel ütleb jutustaja ühe loo lõpetuseks: "Peaaegu kõigist kasvasid normaalsed inimesed." (lk 160)

Mihhail Puhhov - Üles visatud (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Puhas seisundiulme ehk oma 60 lehekülge palavikulist jauramist kosmilise üliteadvuse tekkest ja toimimisest. Võrdlemisi keeruline oleks öelda, kuidas sellist teksti kompaktsemalt esitada - selline monotoonne voog vist annabki üsna adekvaatse seisundikirjelduse, mille tulemuseks peaks olema lugeja jaburustumine. Sest noh, algselt inimteadvuse kaudu kirjeldamine moondub siis hübriidse (tehisintellekti juhitud) üliteadvuse kirjeldamiseks … mis lõpuks läheb läheb kosmiliseks teaduseks või nii. Ja no must auk.

Muidugi, see tekst võiks veelgi põhjalikum olla, kui esitada näiteks romaanivormis. Niisuguste kosmiliste tekstide lugemine on iseenesest hea - seda rohkem oskad hinnata tõeliselt häid lugemiskogemusi. Võib vaid kujutleda autori kirjutamisprotsessi, seda joobumist kujutluspiltidest ja väljendusvõimaluste vaesust.

“Universum paisub igas suunas valguse kiirusel. Inimese keha selles protsessis ei osale. Iga järgneva hetkega moodustab inimese keha Universumi mahust väiksema osa, kui hetk tagasi. Universum poeks nagu inimese kehast välja. Äkki selles ongi lahendus aja saladusele?” (lk 199)

ulmekirjanduse baas

Rait Piir - Intsident Ceresel (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Selle loo puhul on viidatud küberpungile, aga tegelikult on see sisimas lihtsalt üks korralik madinalugu noir elementidega (või küberpunk ongi enamasti nö seikluslugu?). On küll kõiksugu modifitseeritud inimesed ja androidide armaada, aga lõppkokkuvõttes on ikkagi kahe inimese taaskohtumine ja läheduse võimalus ning lihtne tõdemus, et ollakse endiselt etturid vägevamate kätes ning kõigest hoolimata keeratakse neile igal juhul käru. Ühesõnaga, noir.

Aga samas see küberpungiträni on ka päris tore, kasvõi see kärgmõistuse teema. Mingil moel meenutas see natuke “Expanse’i” maailma - seal polnud muidugi Maa ainus selline superjõud (jajah, tegelikult on see juhumõte, kuivõrd olen lugenud vaid ühe raamatu sellest seeriast). Eks mõjuta ka vähese küberpungi lugemise kogemus, tegu pole just valdkonnaga, mis senises lugemuses kuskil harju keskmisest kõrgemale ulatuks.

Igal juhul, kobe poistekaaction oma elu üleelusuuruste naudinguandroididega. Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Brandon Sanderson: Edgedancer

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment.
Mees OSKAB kirjutada.

Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid, ja selles raamatus on sihandane.
Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline.
(Mis on ühtlasi peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".

Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida.
Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole. 
Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"

Aa, sisu lühikokkuvõte? 

Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks.

Kõik on huvitav.
Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest, vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal. 

Meelis Kraft - Saared (2020)

 

Krafti võiks pidada eelkõige jutustajaks, mitte miskiks seisundite või probleemide kallal pusklejaks. Võrdlemisi keeruline on sedastada, kas neis tekstides seguneb ulme õudusega või õudus ulmega; kuid on ka paar teksti, kus õuduse osakaal oleks minimaalne (“Katkise torni linn”, “Viimne vastulöök”, “Pasir Hijau saare saladus”). Temaatiiliselt on Krafti loome õige mitut moodi - on etnohorrorit (“Cali Mobilia” (kuigi see oleks suguluses “Ühtegi üleliigset inimest”), “Hüvasti, sõbrad”), on nö paduulmet (“Katkise torni linn”, teatud mööndustega “Ühtegi üleliigset inimest”), veider laevahukulugu (“Tagasipöördumine kummitavatele randadele”), humoorikas lähitulevik (“Viimne vastulöök”) kui ka erootiline katastroofipõnevik (“Pasir Hijau saare saladus”).

Autorit võiks pidada 20. sajandi ulme traditsioonides kirjutajaks, need tekstid võinuks 20 aastat tagasi ilmununa tollast ulmet tugevasti kaunistada; praegusel ajal ei saaks neid pidada just suunamudijaks (samas see “Ühtegi üleliigset inimest”, teksti esimene osa on tõeliselt lummav). Muidugi, eks siin tegu tihti horroriga, mida ma ei suuda aga tihti žanriliselt huvitavaks pidada. Nojah, ja kui Iron Maideni või AC/DC fännamise asemel oleks juttu Dead C või Suicide’i helimaailmadest, küllap oleks see minus suuremat õhinat tekitanud (nojah, kuigi ka mul oli nooruses nõrkushetk, kus pidasin Deicide’i oluliseks).

Igatahes, tegu on omanäolise lühijutukoguga, kus autor katsetab õige mitut moodi kirjutamist ja paistab neis end õige mugavasti tundvat (kui vaid see parima teksti lõpp oleks mulle rohkem mokkamööda olnud; ent ehk autor just viiski oma nägemuse ellu). Keskmine hinne koguni 4,86!

Cali Mobilia 5/10

Katkise torniga linn 5/10

Tagasipöördumine kummitavatele randadele 5/10

Ühtegi üleliigset inimest 6/10

Viimne vastulöök 5/10

Pasir Hijau saare saladus 4/10

Hüvasti, sõbrad 4/10

reaktor

triinu raamatud

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšov - Kolmteist aastat teel (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Kui antoloogia esimesed lood olid pigem nõrgukesed, siis nüüd peale Larionova ja Kamenko parematele tekstidele järgneb Bulõtšovi õige hea jutustus.

Uurimislaev on teel Luige Alfasse, kuhu see peaks jõudma 119 aasta jooksul. Kuid … tegu pole miski põlvkonnalaevaga, nimelt on olemas teleportatsiooni laadi tehnika, tänu millele saadetakse laevale varustust ja igaks aastaks uue meeskonna. Ainult et … ühel hetkel side Maaga katkeb. See, et Maast kaugenemisel kahaneb ka teleportatsiooni võimekus, on paratamatus ja seetõttu Luige Alfani lähenedes kahaneb aastate jooksul ka meeskonna suurus. Aga kui nüüd katkes igasugune side Maaga, on laeva lõksu jäänud inimesed igati plindris - kas jätkata sõitu Luige Alfani (jäänud 13 aastat sõitu selleni; ja 13 aastat tagasi, et jõuda sinna kanti, kus side Maaga võiks taastuda - üks uurija leidis aastaid tagasi, et sel teleportatsioonil on oma piir, tõsi küll, selle uurija pakutud piirist sõideti ammu mööda) või keerata laev kohe ümber ning alustada sõitu tagasi kodu poole (nii nagu instruktsioonis kirjas, kui peaks juhtuma sellelaadne probleem). Laeva naised ja mehed otsustavad jätkata. Kuid millise hinnaga?

Lugu on nähtud läbi laeva noorima ja uusima liikme silme läbi. Meeskonnavahetus jäi katkenud side tõttu pooleli, pool siinolejatest pidanuks lähipäevadel tagasi Maale saama, pool alustas oma aastast vahetust), kes õnnetul kombel armub esimesest silmapilgust endast veidi vanemasse naisesse - kes pidanuks järgmisel teleportatsiooniga Maale saama. Noormeest tabavad kõiksugu romantilised kujutelmad, naist … kohe üldse mitte. Ja noh, nüüd siis neil vaja 26 aastat kolmekümneliikmelise meeskonnaga üheskoos teel olla.

Jutustuse mikro- (peategelase armumine) ja makrotasand (see reis järgmisele tähele) on õige vastuolulised, ühelt poolt noormehe egoism, teiselt poolt aga uurimisretke saatus.  Selline vastuolu on esmapilgul üsna tavaline kirjandusvõte, aga samas see nooriku kiredraama niisuguse uurimisreisi kontekstis muutub mingil moel … inimlikuks katsumuseks, üleskasvamise looks. Või noh, suisa kunstiliseks kujundiks (autor ei anna miskeid kergeid lahendusi). Ootamatul kombel igati lahe tekst, meenutab juba jutukogust “Perpendikulaarne maailm” saadud head emotsiooni.

ulmekirjanduse baas

Rait Piir - Pajatus daamist punases kimonos (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Hardalt jaapanipärane õuduslugu kodusõjaaegsest samurai-Jaapanist, kus väike sõjasalk satub vallutataval maa-alal mahajäetud linna, mida poolitab jõgi ning silda selle üle oleks taktikaliselt väga hea enda valduses hoida. Aga linn on elanikest tühi, ja juba mõnda aega. Leitakse koletute näohaavadega munk, kes palub samuraidel sealt lahkuda - kui neile elu kallis on (nagu hiljem selgub, on tegelikult veel mõjuvam põhjus, miks pole sinna möllama vaja mingeid kangelaslikke sõjamehi). Munk jutustab sõjasalga juhile sünge loo, miks see paik on deemonitest vallatud.

Kuid sõjameestele on loost olulisem selle silla valdamine, et neile järgnev armee saaks seda vallutusretkeks kasutada. Kuid juba kokkupõrge vaenlaste luuresalgaga silla hoidmisel osutub raskeks - ja oh jumal, peagi selgub, et munga hoiatused ja püüd neid linnast eemal hoida oli vägagi mõistlik palve … tuleb punase kimonoga kaunis neiu, kes pole kuidagigi sulnis tütreke.

Lugejad on mitmel pool kiitnud autori jaapanipärase maailma  loomisoskust, ja tõepoolest, ühineks kiidukooriga, vana jaapani mekk jääb suhu küll (tähendab see, mis minu lugemiskogemuse põhjal võiks nii olla). Lugu on rohkem kaldu õuduse kui ajaloolise fantastika poole; paratamatult jääb tunne, et seda maailma võiks veel külastada - mis küll võiks peategelasega veel juhtuda?

ulmekirjanduse baas

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“. SA Kultuurileht (2021), tlk Madis Vainomaa

Ugrešić on (järelsõna ja kaaneteksti andmeil) üks tuntuimaid horvaadi kirjanikke, kelle romaane ja esseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde, kelle raamatu järgi vändatud film kuulub kodumaise filmiklassika kuldvaramusse, ja kes on lisaks  saanud veel riburada preemiaid nii kodu- kui välismaal. Lisaks muidugi on tema terav sulg ja kriitikameel tinginud pealesunnitud eksiili Hollandis (käesolev teos on esmaavaldatud enne seda ja enne 90ndate verist konflikti sealkandis). Pagemise vajalikkus muidugi iseloomustab alati kindlamalt poliitilist režiimi, mille eest pageti, kui pagejat kui indiviidi, ja nõnda võib lisaks kõikvõimalikule sõnavabaduse, demokraatia jt teemadele kahtlustada Horvaatia (vähemalt toonaseid) võime väga viletsas huumorisoones. Noh, ma muidugi ei arva, et autori esseed ja arvamusartiklid kõik tingimata humoorikas võtmes kirjutatud on, aga … see selleks.

„Romaanijõe forsseerimise“ haarasin raamatukogust muidugi puhtalt pealkirja pärast, kaanetekste ja järelsõnu lugesin hiljem. Ja alguses isegi kõhklesin, kas loengi läbi – nimelt ei ole kirjanike omavahelisest sehkendamisest kirjutavad kirjandusteosed teema poolest just mu lemmikute seas. Aga siis hakkas vaikselt minema, sest Ugrešići tekst on vaieldamatult meisterlik päris mitmel tasandil (kindlasti muidugi ka kummardus tõlkijale).

Esiteks on see nauditavalt hõlbus, ladus ja vaimukas – kui aus olla, siis vaimukuselt ja sündmustiku tiheduselt meenutas see natuke isegi (Eesti lugeja jaoks) legendaarset Jenö Reitjö „Karantiini Grand Hotelis“, siiski ei maksa nüüd puhtalt situatsioonikoomika ootuses peale lennata, sest „Romaanijõe forsseerimisel“ on ju muid asju ajada, vaimukus ja sündmustiku läbikomponeeritus pole eesmärgid omaette.

Teiseks on tegemist satiiriga (kuigi ma tegelt pole tingimata suur satiirifänn), mis kõikvõimalike konkreetsemate vihjete ja seoste poolest (no õrna aimugi ei ole kui palju ja kui otseselt pärisinimestele vihjatakse, aga järelsõnast, mis räägib plüüsluuletaja jt edasisest käekäigust kodumaal tekib nagu mulje, et võib-olla päris ohtralt) on ilmselgelt osavalt üldistusjõuliseks balansseeritud – kuigi see ei ole ju päriselt nõukogudeliidulik ja meile tuttavlik keskkond, siis on siin nii paljut, mida ära tunda, ikkagi Ida-Euroopa, ikkagi kaheksakümnendad, olgu see siis kirjanduse viimine töölisteni ja vorstivitsutamine või (vabast) Zagrebist kaasaostetavate angooralõngakerade ja nädalapäevapüksikute (ehk nätsu ja värvilise traadi) teema, rääkimata ühesuunalise läändekargamishüppe perspektiivist või tsensuuri küsimusest Tšehhoslovakkia kirjaniku näitel, kuna tegemist on ikkagi looga rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist.

Kolmandaks, see viimistletus – lisaks sündmustiku ja satiirihuumori läbikomponeeritusele on väga nauditav ka peatükkide (või siis konverentsipäevade) alapunktide omamoodi lühiloolik terviklikus, kuna enamasti on lõpulause omalaadne puänt, mis hõlmab mõnd eelnevalt mõtestatud elementi.

Neljandaks näiteks järelsõnad ja alguses ning lõpus paiknevad lühikesed sissekanded…

Tsitaate võiks välja noppima jäädagi ja terve lugemise aja valmistas mulle eraldiseisvat rõõmu fakt, et loen serbohorvaadi keeles kirjutatud kirjandust, sest ma ei tea miks, aga erinevatest allikatest on jäänud kõrvu parool „räme serbohorvaadikeelne sõim“ nõnda, et sõna serbohorvaadi keel mul automaatselt selle ütlemisega seostub ja nõnda on kohe nauditav, et oma vaikeseostes väike värskenduskuur korraldada ja tõdeda, et serbohorvaadi keeles kirjutatakse ka head kirjandust. Võinoh, kirjutati, sest sellist asja nagu serbohorvaadi keel ju nagu enam ei ole või vähemalt asjaosaliste (riikide) jaoks on selge vahe sees, et on Horvaatia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja vastavad keeled … või kuidagi nii. Lisaks rämedale sõimule on muidugi ka see jube sõda üheksakümnendatel, kusagil seal kandis, rohkem muidugi Bosnia ja Serbia kandis, sest Horvaatia on ju ometi see koht, kus tänapäeval käiakse suusatamas ja muidu puhkamas. Niipalju siis stereotüüpidest, mida käesolev vaade kaheksakümnendate alguse Zagrebisse väheke reaalse sisuga täiendas.

Ah, jaa – Viiendaks! Unustasin peaaegu ära, et lugejale on siin lisaks kõigele ka niisama mõnusaid kirjandusega seotud maiuspalu, sest kuigi elemendid on loomulikult põimitud ka laiema loo teenistusse, siis ei kaota nad ikkagi võlu elementidena, kuna nad on ju meisterlikult kirja pandud. Nõnda siis võib näiteks kogu Flauberti teemaline bankett-sööming olla suuremas plaanis kahtlane värk, sest selle korraldanud tegelaskuju on ometi täielik tõsikirjanduse sabotöör ja kirjanduse tootestamise, kommertsialiseerimise, intellektuaalse devalveerimise käsilane (lehva-lehva kättejõudnud tänapäev ;) ), aga kogu idee romaanieinete temaatilisest pidusöömingust on lihtsalt vaimustav ja usun, et igal „Madame Bovary“ austajal võtab tolle banketi kirjeldus põlved nõrgaks (isegi kui ma ise ei mäleta sedagi, kas ma ikka olen seda raamatut lugenud kunagi või äkki polegi? Tegelikult tuleks kuuenda punktina välja tuua autori suuremeelsus väheminformeeritud lugeja suhtes, ja öeldakse ju, et üks targa inimese tunnus on see, et ükskõik kui peen ja keeruline vestlus ka ei oleks, ei pea sina (loe: allakirjutanu) end selle käigus kordagi lollina tundma, kuna tark inimene oskab asju nii informatsiooni kui sõnavara osas lahkelt sõnastada).

Kui ma kirjutaks seda romaani täna, siis tuleks see teistsugune. Igatahes vähem reibas. Sellegipoolest kuulutan nii tollele taani kriitikule kui ka kõigile neile, kes elust enesest sündivaid raamatuid eelistavad, et üheskoos sõja reaalsusega eksisteerib ka paralleelne tegelikkus, millest pole kadunud ka lõbusamad noodid. (lk 198)

„/../ miks ei võiks me ette kujutada ka kirjanduslikku kontrolli? Totaalset kirjanduslikku kontrolli? Kuidas muidu õnnestuks meil kogu see üüratu vaimne vara mingisse arvutisüsteemi üle viia, kui me õigeaegselt informatsiooni ja selle kontrollimise eest hoolt ei kanna?“

„Ma ei mõista, kuidas te saate midagi ettearvamatut kontrollile allutada?! Me räägime siin loomingulisusest, intelligentsusest ja ka geniaalsusest, aga mitte mingitest kuivadest andmeühikutest,“ küsis Prša.

„Ma möönan, et see on keeruline, aga mõned nii-öelda asjaolud on meie kasuks. Kas või juba meie praegune ajastu, mis on õnneks Salieri, mitte Mozarti ajastu, ja sellisel ajastul, nagu ka paljudel varasematel, on kirjandus rajatud tootmisele, tootmist aga saab ju põhimõtteliselt kontrollida. Romantismi ideed alluvad vahest kõige raskemini tootmisel põhinevale kirjanduskontseptsioonile ja need taaselustasid müüdi geniaalsusest, originaalsusest, ainulaadsusest, kirjandusloome kordumatusest ja muudest sarnastest tobedustest. Sellised ideed aga tekitavad segadust ja saboteerivad kohe vägagi totaalse kirjanduskontrolli kontseptsiooni. /…/“ (lk 162)

„Kahju, et ta Petroniuse-teemalist pidusööki ei korraldanud,“ ütles Benuss homaari sõrga imedes ja limpsides. „Siis sureks me söögi kätte,“ lisas ta raskelt hingates.

„No ta ei saanud ju, /…/“ täheldas Mraz sõrga murdes. „Kuigi, teil on õigus… Vanasti söödi kirjanduses palju paremini…“

„Vanasti oli kirjandus üldse parem! Söödi, joodi, armastati ja vihati, korraldati vandenõusid ja tapeti, sünniti ja surdi!“ ütles Silvio Benussi resoluutselt, laksas pahaselt homaari sõraga vastu lauaäärt ning oleks äärepealt selle sisuga pritsinud üht ebaterve jumega noormeest. (lk 148)

/…/ ta täheldas, et piisas vaid mõnel tema kolleegidest teda tahtlikult või juhuslikult solvata, kui ta mõttes juba nekroloogi asus kirjutama. Nimi, perekonnanimi ja nii edasi… Nekroloogidega peletas ta endast viha. Aga kust küll kogu see vihkamine tuli, polnud tal aimugi. /…/

Kirjanike liidus oli umbkaudu kolmsada ametlikku liiget, Pršal oli valmis juba oma sada viiskümmend nekroloogi. Ja nii juhtuski, et kui keegi kolleegidest ka päriselt parematele jahimaadele lahkus, oli Pršal nekroloog kohe varnast võtta. Ajapikku harjusidki ajalehed helistama just talle, keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi, pigem nähti selles lähedastest hoolimist. (lk 114)

Sel päeval käisid Harta 77 tõttu massiarreteerimised. Tema ukse taga aga ei prõmminud keegi, tema toimik oli puhas kui prillikivi. Kummal oli õigus: kas Zdenkal oma suurepärase ellujäämisvaistuga või temal oma pideva ja alatu enesepõletamissooviga? Zdenka tegi temast inimese, nelja lapse eeskujuliku isa, ja Jan vihkas teda selle pärast. See on täiuslik kuritegu. Keegi ei saa iial midagi teada, keegi ei suuda midagi tõendada. (lk 99)

Mina, näiteks, ei saa kirjutada nagu vana hea Kurt Vonnegut: „Ma olen vaid vana persevest Cape Code’ist oma mälestustega, kes suitsetab Pall Malli sigarette“. Saad aru?! Kui ma kirjutaks „Ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“, siis naeraks kõik mu välja,“ ütles Pipo ja rehmas käega, justkui peletaks kärbest eemale. Ilmselt peletas ta alateadlikult hoopiski Viroviticat, mis talle asja ees, teist taga igasse näitesse kippus. (lk 79)

30. Septembri alguses sain postkaardi Belgradi kirjanikust sõbralt Culelt. „Armas Dule, forsseerin siin oma romaanijõge“, oli postkaardil kirjas. Vastasin lüüriliselt: „Armas Cule, ka minul pole kerge. Kübar on tegelaskujusid täis, aga mul pole õrna aimugi, mida peab tegema see tegelaskuju, keda parasjagu peos hoian.“ Vastus saabus kiiresti telegrammiga. „Las teeb keppi. Punkt. See on kõige ilusam. Punkt. Nagu elus, nii ka proosas. Punkt.“ (lk 11)

Sirbis on analüüsitud ka.