17 august, 2021

Meelis Kraft - Ühtegi üleliigset inimest (Saared, 2020)

 

Kogumiku pikim tekst on ühtlasi raamatu kõige pretensioonikam jutustus. Esmakordselt raamatut lugedes jätsin sellele pooleli, paar kuud hiljem kätte võttes otsustasin ikkagi läbi lugeda; tegu on veidra õuduslooga.


Ehk siis lugu maailmast, kus inimestele on kohustuslik teistele ruumi anda, võimaldada neile personaalset ruumi. Teise inimese lähedusse sattumine on karistatav, intiimsed kontaktid on üldse võimu poolt ülimalt reguleeritud (ja sõltuvuses surmade arvuga). Tulemuseks on koridorides monotoonselt massivad inimesed, mida vahel katkestavad hirmsad õudusjuhtumid, kus inimesed satuvad kas kogemata või pahatahtlikult üksteise personaalsesse ruumi, misjärel paanikasse sattuvad inimesed vajuvad nagu doominonupud eeskõndijate isiklikku ruumi, mille tulemuseks siis traumad või koguni surmajuhtumid.


Aga ükski ühiskond pole ka parima tahtmise juures perfektne, nii on ka siin liiguudishimulikke isendeid, kes tahavad teada rohkem selle suletud ühiskonna toimimisest või siis soovivad intiimkontakte inimestega, keda pole nende jaoks valitud. Probleem! Õigemini tekivad sellest probleemid, ja mitte väikesed. Kuid autor keerab selle loo veel edasi krussi.


Ehk siis teksti esimene pool on väärt 7 punkti, ja teine osa 5 punkti; esimest osa oleks kirjutanud justkui üliKraft, teist osa teistest tekstidest tuttav tavaKraft. Midagi nii painajalikku kui esimene osa … seda ikka annab välja mõelda (ja muidugi kirja panna, ainult väljamõtlemisest ei piisa). Ses suhtes teise osa ja teksti lõpetamine mõjub kuidagi … lõpetamata, justkui autor ei osanud seda vastavalt teha ning senised tavalahendused tundunuks ehk liialt … tavalised. Aga sellegipoolest väga huvitav eksperiment.


Kommentaare ei ole: