16 jaanuar, 2014

John Scalzi – Vanamehe sõda (2013)

Lühidalt öeldes on tegemist kaasahaarava kosmosemadinaga inimkonna ja võõrtsivilisatsioonide vägivaldsetest kokkupuudetest. Ja need ähvardavad tulnukad on vägagi erinevad, näiteks limaste seente moodi (keda ei ole võimalik või õigemini pole otstarbekas hävitada) või siis tollipikkused humanoidid (igati nunnud jne, kuid lihtsaim viis nende tapmiseks on saapaga neile peale astudes). Ehk siis lugu inimkonnapoolsest universumi superkoloniseerimisest, ning meetmetest, kuidas kaitsta vallatut teiste vallutajate eest. Või kuidas inimkonna valdusi laiendada.

“Koloniseerimine on meie rassi püsimajäämise võti. Nii lihtne see ongi. Meie peame koloniseerima, vastasel korral sulgume endasse ja meid neelatakse alla. Konkurents on karm. Mõistuslike rasside hulgas on inimkonnal vähe liitlasi. Väga vähesed rassid on kellegi teisega liidus ja selline olukord valitses universumis ammu enne seda, kui inimesed tähtedeni jõudsid.
Teil võib tulla pähe igasuguseid mõtteid diplomaatia rakendamise võimalikkusest, kuid see ei muuda fakti, et pikemas perspektiivis oleme kesk halastamatut raevukat võistlust. Me ei saa peatada laienemist ja loota, et leitakse rahumeelsed lahendused, mis lubavad kõigil rassidel koloniseerida. See oleks inimkonna hukk. Seepärast võitlemegi, et koloniseerida.” (lk 83)

Et sellega hakkama saada, on vaja vägagi võimekaid inimkehi, ning keha tuunimise asjus on Scalzil mõttekaaslaseks Kunnas, või vastupidi. Ehk siis tuleb kasutada võõrliikidelt näpatud tehnikanippe ja nanotehnoloogia (lk 65) uusimaid saavutusi! Nii on siis tekkinud olukord, kus Maal elavatele pensionäridele (nii eitedele kui taatidele) pakutakse võimalust – ela Maal 75. eluaastani ja siis ühine koloniaalvägedega (keda samas füüsiliselt Maal polegi, või õigemini – neid pole siin nähtud, seega katab nende tegemisi ja üldse olekut saladusloor) ning saad vägede koosseisus 2-10 aastat kosmoses seigelda. Ja tõepoolest, paljud memmed-taadid kasutavad seda võimalust... sest kas elada ägiseva vanurina kõiksugu tervisehädade küüsis või siis kogeda pakutavat inimkeha modifitseerimist, mis iganes see ka olla võib. Vanurid sõlmivad lepingud ja peale 75. sünnipäeva transporditakse nad avakosmoses paiknevasse koloniaalvägede baasi (kõigil vajub karp lahti, vaat siis, millega väljaspool suletud Maad tegeldakse!), millele järgnevalt tehakse nendega mitmeid katseid jne.

Kuni üks hetk... üks hetk kohtuvad nad seal oma kloonkehaga (leping sõlmiti 65. aastaselt ning siis antud vereproovist kasvatati neile koloonialaborites kloonkeha) ning nende aju nö siirdatakse sellesse vägevasse, seksikasse ja rohelise nahavärviga umbes kahekümneaastase kehasse. Ehk siis elukogenud ajud kohtuvad ülivõimsa füüsilise kestaga (et veel parem oleks, on neile siirdatud ajuliides, mille abil saab infot vahetada jne). Vanurite algne ebamugavus asendub peagi rõõmu ja kõiksugu vallatlemistega (kujutage vaid ette, sa saad end jälle liigutada, ja veel kuidas!); ja nagu teada, on inimkeha kasutuse haripunkt just kahekümneselt, rääkimata hormoonide möllamisest.

Sellest hetkest on nad koloniaalvägede sõdurid ja karmil väljaõppeperioodil tehakse neile julma otsekohesusega selgeks, et lepingu lõpuni elavad ikka väga vähesed – aga kui valikuks on kümme aastat tõvevoodil virelemist või mõni aeg täisväärtuslikku möllu erinevatel planeetidel... siis nagu suuremat kahetsust ei teki. Ja Scalzi tegelased suunatakse erinevatesse pingekolletesse ja mitte kõigil neist ei õnnestu elus püsida. Taga hullemaks, selline ebastabiilne ja äärmiselt pingeline eluviis paneb ellujäänutel katuse sõitma...

“Siin ei ole mingit stabiilsust. Siin ei ole midagi, mis tekitaks kindlusetunnet. Minu abielul olid oma tõusud ja mõõnad nagu igal teiselgi, aga isegi siis, kui oli mõõnaperiood, ma teadsin, et see püsib. Ma tunnen puudust sellist sorti kindluse järele, sellise seose järele. Osa sellest, mis meist inimesed teeb, on see, mida me tähendame teiste inimeste jaoks ja mida teised inimesed meile tähendavad. Ma igatsen selle osa inimlikkuse järele – et ma tähendan kellelegi midagi. See on see, mida ma igatsen abielust.” (lk 148)

Aga rohkem ei jutusta raamatut ümber. Vihjeks niipalju, et hetkeks päästetakse inimkond, kloonimist kasutatakse ka nurjatumal viisil (huvitav, kas järgedes tuuakse nii hukkunud sõbrad tagasi?) ning inimvõimetel on piirid. Raamat on kaasahaaravalt kirjutatud ja kõiksugu vanurinalja saab ka. Scalzi on püüdnud seletada seda hüppemootorit, millega kolonistid universumites edasi liiguvad, aga kui kaval või elegantne tema lahendus sellele probleemile on, ei oska kommenteerida. Tõlkija on teose algul kasutanud “tšinovniku” mõistet, huvitav, mis autoril originaalis nii eripärane oli.

Eks jah, selline romaan kannab endaga paratamatult kaasa järjeromaanide taaka, kas kirjastus jätkab nende tõlkimist. Scalzi pluss on see, et ta ei ehita mingeid eepilisi megatelliseid, jutt lippab otsejoones ning lapsepõlve ja selle heietustega tegeldakse vaid, ee, natuke harjumatus võtmes.

Kommentaare ei ole: