Oleg Navalnõi – „3 ½“

Oleg Navalnõi on Vene opositsionääri Aleksei Navalnõi noorem vend, kes 2014. aasta lõpus fabritseeritud süüdistuste alusel kolmeks ja pooleks aastaks vangi mõisteti (Venemaal ei ole nähtavasti raske leida kohut, mis kvalifitseeriks täiesti normaalse vahendustegevuse liiakasuvõtmiseks, kuna sa ju teenid ise sealt vahelt). Varem postiameti logistikuna tagasihoidlikku elu elanud, kuid nüüd avalikkuse tähelepanu keskpunkti tõmmatud mees hakkas tuttavate utsitusel (ja advokaatide vahendusel) pidama FB-s blogi, siis tema teravmeelset ja iroonilist stiili märganud ajakirjanike toel kirjutama kaastöid mitmetele väljaannetele, millest lõpuks koorus omakorda välja idee kirjutada raamat.

Kuigi ON-i vangistustingimused olid palju leebemad kui laagrikirjanduse klassikutel – Narõškinos „peaaegu ei peksta“ kedagi ja zekaa (st vangi) surm on pigem erandjuht kui süsteemi eesmärk –, jääb tema raamatu põhiküsimus ikkagi samaks kui Šalamovil, Solženitsõnil, Levil – kuidas säilitada vanglatingimustes inimlikkust, kuidas jääda inimeseks? See tähendab – kuidas mitte murduda, mitte alistuda süsteemile? Võiks öelda, et ON-il kulgeb see võitlus kahes liinis. Ühelt poolt tähendab see muidugi vastupanu vanglajuhtkonna pidevale survele, mille eesmärgiks on vangide vaos hoidmine nende isiksuse maha surumise teel – igal võimalikul juhul tuleb kombata käitumisele seatavaid piire, mitte alluda manipulatsioonidele. Üsnagi loomingulisel ja anarhistlikul ON-il näib piiride kompamine tulevat võrdlemisi loomulikult. Nii kasvatab ta endale näiteks ette Salvador Dali stiilis vurrud, kuna 1) reglement seda otsesõnu ei keela ja 2) vurrudega zekaa on samas täielik absurd. Või siis joonistab ta kambriseinale põrsa seljas ratsutava vanglaülema puhtalt selleks, et näha, kas too tõesti selle peale oma ähvarduse täide viib ja ON-il pliiatsid käest korjab (spoiler: ei korja – heidab hoopis järjekordselt kartserisse). ON-i olukord võib seega olla küll paras Catch 22, kuna ta lõppkokkuvõttes on türmi pistetud pantvangina, kelle painamise kaudu üritatakse survestada tema venda, mistõttu ta eales ei tea, millisel totral põhjusel teda järjekordselt karistada võidakse, kuid selle absurdi keerab ta ise pigem hašeklikuks kui kafkalikuks.

Inimlikkuse säilitamine on muidugi lihtsam teiste inimestega suhtlemise toel. ON-i elu on sellest vaatepunktist osalt keskmisest lihtsam, kuna tal on välismaailmas lõputu hulk kirjasõpru ja muid suhtluspartnereid. Samas ei asenda nad siiski päriselt elusat kollektiivi. Teine raamatu läbiv teema – mille kaudu ON selgelt eristub näiteks krimkasid vihkavast Solženitsõnist – ongi seetõttu tema lõputuna näiv püüd võidelda endale välja selge staatus kriminaalse vanglamaailma süsteemis, „inimeste“ seas (vastandina mentidega koostöö tegijatele ja muudele „libudele“). Raskused selles sfääris on jällegi seotud vanglajuhtkonna manipulatsioonidega, kes panevad ON-i elama „mitteinimeste“ barakki ja sõlmivad mitmel juhul blatnoidega kokkuleppeid, et nood teda lõplikult „inimeseks“ ei tunnistaks. Samas aitab jällegi seesama loomupärane anarhism – ja logistikukogemus – tal siiski algul tingliku ja lõpuks ka ametliku (st seaduslike varaste sõnaga kinnitatud) staatuse välja võidelda. Seda teeb ta osalt läbi hašeklikku laadi teenete, nagu kõiksugu kirjanduse (alates Koraanidest ja lõpetades paremäärmusliku kirjavara väljatrükkidega) legaliseerimine raamatukogutempliga, osalt aga läbi vangide õiguste eest võitlemise.

Kas „3 ½“ võiks kunagi kuuluda koos Šalamovi, Solženitsõni ja teistega laagrikirjanduse kaanonisse? Selle poolt räägib kahtlemata asjaolu, et raamat on väga hästi ja haaravalt kirjutatud. Mu vene keel ei ole küll päris tipptasemel, kuid „3 ½“ neelasin ma alla paari õhtuga. Seda oli lihtsalt nii mõnus lugeda. Samas oli raamatus ka osi, mille ma vahele jätsin – varem juba ajakirjanduses ilmunud (ja läbi loetud) ilukirjanduslikku laadi vahepalad Chewbacca vanglaseiklustest, kuna need läksid mingis mõttes laagrikirjanduse kohta juba natuke liiga võõristuslikuks-irooniliseks. Ma ei ole kindel, kas need olid ikka vajalikud – Solženitsõn ju ometi ei pikkinud „Gulagi arhipelaagi“ vahele oma vangistuses kirjutatud luuletusi? Või äkki pikkis ka, ma isegi enam päris ei mäleta. Aga samas sobib selline topeltiroonia muidugi väga hästi tänapäeva vene kultuuri konteksti – kui mõni tegelane (nt räppar Gnoinõi) on irooniliselt võimumeelne, siis on täiesti loomulik, et sellele vastanduda tuleb läbi kahekordse iroonia.

Irooniale lisaks eristab ON-i raamatut kasvõi Solženitsõnist muidugi kriminaalkurjategijate positsioon. Kui Solženitsõnil on nad osa süsteemist, ebainimlik kurjus, siis „3 ½-s“ on nad kokkuvõttes ikkagi inimesed. Jah, nad võivad olla sageli rumalad, alatud, mõtlematud, valelikud jne, aga kõik see on inimlik. Kõige sellega on võimalik leppida ja koos eksisteerida. Selles valguses saab võib-olla hoopiski uue tähenduse raamatus korduv Solženitsõni tsitaat: „Tark on see, kes lepib ka vähesega“. Jutt ei käi selles nimelt mitte materiaalsetest oludest, vaid vaimsetest, psühholoogilistest. Tark on see, kes suudab ka vaimselt, eetiliselt jne piiratud isiksuses näha inimest. Oleg Navalnõi on kahtlemata sedasorti tark.