Militaarulmesse kuuluv jutuke
leiutaja-õnneotsija Eduardist, kes vajab heaolu leidmiseks kiipi, millega
käivitada enda kokkuklopsitud taktikadroid. Selle nimel ta kammib siis
lahinguvälju, et langenutelt ja mahajäetud sõjatehnikalt nänni leida, mida siis
hiljem mustal turul maha müüa. Töö pole just meeldivate killast, aga eks
inimene harjub paljuga. Lõpuks tundub, et vajalik kiip on käeulatuses … ainult
et võõrastes kätes, ning need ei taha mingil moel kiibist loobuda.
Tekst pole teab mis ilmaime,
pigem võib seda võtta autori harjutamisena kirjandusliku vilumuse omandamiseks.
Nii on kulunud kõvasti auru keskkonna loomisele, kõik see sünkmorn kauge
planeet ja raipejaht ja tulnukad ja lõputud konfliktid.
Tekst pole puhtalt angloameerika
traditsioonis toode, nii on siin ihaldusobjekti hellitusnimeks Sampo. Võib
muidugi mõelda, kas selle Eduardi edasisi seiklusi võiks kirjutada (või on seda
tehtud?), noh, militaarulmet pole kunagi palju.
Igal juhul, teksti võimalik
Reaktori lehelt lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar