19 detsember, 2018

Madis Seppam - Viimane lehm (Tuumahiid 4, 2018)


Lugu liigub rõõmsalt Reaktori ühe algataja Maniakkide Tänavi humoorikamate splätterlugude voolusängis.

Vanapaaril on alles jäänud üks lehm, kelle eest nad armastusega hoolt kannavad. Kuid kui ühel hommikul on lehm karjamaale viidud, avastab proua aknast vaadates, et lehma juures tiirutab lendav taldrik ja asub seda eakat lehma justkui sisse imema. Vanamees haarab relvapeidikust jahipüssi ning pussnoa ning tõttab lehma päästma, ning ta imetakse samuti lendavasse taldrikusse, kus ta siis avastab, et lehma on asunud uurima kalmaarilaadsed olendid. Vanamees otsustab tulnukatele koha kätte näidata – kuigi see arvatavalt tähendaks nii tema kui vissi hukku tulnukate … haarmete läbi.

Nagu hiljuti Tael-Mikešini puhul, nii on siingi ülimalt oluline puänt. Seppam ent kasutab seda veidi keerulisemal moel, nii koorub autori sõjakavalus kuidagi pahaaimamatult välja, lugeja peab vast korra kukalt kratsima, et kuidas siis … niimoodi (mis ja kuidas, ei saa kahjuks paljastada).

Lehma ja tulnukate lugu kättesaadav muuhulgas Reaktori lehelt.



Kommentaare ei ole: