27 juuni, 2024

Manfred Kalmsten: Tapjaprints

Selle loo haldjad on just sellised, nagu hirmsate lugude haldjad mu meelest olema peavad: vägevad, halastamatud, kaunid ja nii romantilised, et kananahk tuleb turjale. Valavad verd nagu veini, ei karda midagi, aga annavad armu eest kõik ära. 

Romantiline tüdruk minus ohkaks hardalt, kui ta veel ohata jaksaks. Õnneks on ta ammu tunduvalt kainema naise sisse maetud ja ainult noogutab kergelt. Natuke liiga liiga liiga tulised on need tunded, mis Kalmsteni peategelases käärivad. Natuke liiga eredad, natuke liiga uimastavad. Vastumeelsusest traditsioonide osas ma saan aru ja kiidan heaks. Aga naine ... ahhh! 

Romantiline tüdruk minus tõmbab tera tupest ja ei kõhkle. 
Karastunud sõdalasnaine minus ainult naerab selle peale. 

Lisaks õiendavad selles loos vana jumalused ja mu arust pole neil tegelikult sinna midagi asja. Liiga deus ex machina. Samas: kes siis ei armastaks Lokit? Romantilised tüdrukud igatahes armastavad teda väga!  Ja suurem pilt andis loole omajagu juurde, ei saa salata. 

Kokku: kartmatult romantiline jutt. Minu jaoks veidi liiga romantiline. 

Kommentaare ei ole: