Kui Sanderi ja Orlau lood olid
tavakirjanduse lugejale näiteks võimalikult sõbralikust ulmest (ehk siis
Loomingus on sellelaadseid tekste varemgi ilmunud), siis Weinbergi jutt on
vägagi kõvaulme, mis käsitleb hoopis isesuguse eluvormi tegemisi.
Teksti tegelased (nende nimesid
ma ei soovi siia välja tuua või kasvõi endamisi peas hääldada) on mingid meie
mõistes putukalaadsed hulgijäsemetega olendid, kes kaetud kitiiniga ja
suhtlevad nad feromoonide abil, ning kel võib, aga ei pruugi olla teatav
tarumõistus (angloameerika ulmes nimetatakse seda vist „hive mind“?). Igal
juhul on tegemist intelligentse eluvormiga, kes konkureerivad nii
pesakonnasiseselt kui naaberpesakondadega (selline pesasisene konkurents räägib
vast samas tarumõistuse vastu?). Neil on pesasisesed rollid ja osade rollide
ülesandeks on elukorralduse moderniseerimine.
Ja ühtlasi on neil teatud
machovärk käia pesakonnast väljas (üldiselt on see sõdalaste rollide täita),
uurimaks välisilma ja vajadusel võidelda naaberpesakondadega orjade pärast.
Ühel sellisel machoretkel kohtub peategelane koos oma mittesõdalastest
matkakaaslastega uute olenditega – nelja jäseme ja pehme nahaga tehnikat
kasutavad isendid, kes kes kasutavad liiklemiseks kahte pikemat jäset ning
suhtlemiseks paistavad feromoonide asemel kasutavat helide tekitamist.
Pesakondlased otsustavad … nendega jõudu katsuda.
Mingil moel meenutas see tekst
Neal Asheri jubeolendeid, kellega erinevad inimolendid peavad jõhkrat
galaktilist ellujäämisvõitlust. Ainult et Weinberg kirjeldab esimese kontakti
juhtumit nö äraspidi – seal kirjeldatakse inimesi kui võõrrassi. Igati hea
lugu, tore, et just Loomingus ilmus niisugune eesti ulme kohta üsna erandlik
tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar