Võrdlemisi hingetu fantasy, mis püsib
kahel vaalal – kättemaksu- ja võimuihal. Ja nii on tekst üle
kuhjatud karmi disainvägivallaga, mille keskmes on loo 14-aastane
kangelane Jorg, kes tahab kätte maksta oma kuningliku ema ja venna
tapmise eest naaberkuninga poolt (ainult et Jorgi isa juba leidis
selle kuningaga lepituse – valurahaks mõrvade eest ühe maa-ala
kasutamise ja veidi kuninglikku nänni) ning niisamuti saada
Impeeriumi valitsejaks, kes siis heidaks enda alla kümneid ja
kümneid rivaalitsevaid kuningriike.
Eks Jorgi püüdlustele võiks kaasa
elada, kui ta vaid poleks puberteedist psühhopaat. Jorg on üpris
hea (või kurb) näide sellest, kuidas noore inimese ebaküpsus
olukorrad hullemaks keeravad – või on süüdi pehmokultuur, et
vahel nagu ootaks mingeid läbirääkimisi või nii, seeasemel et
kael läbi raiuda. (Okei, Jorgi kujunemist ja eduteed selle
kõrilõikajate kamba eesotsas võis tõsiselt mõjutada üks jõud,
mis aga jäägu siin saladuskatte alla.) Autor püüab vägivalda
välja pigistada justkui igast viimasest kivistki, või ta eesmärk
ongi peategelast võimalikult ühekülgse või psühhopaadina
näidata? Eks muud tegelased on ühtmoodi nurjatud bad assid, neis
pole mingit psühholoogilise sügavuse virvendust. Nagu sellest veel
vähe oleks – kõik, mis see mentaalsete probleemidega noormees
ette võtab, see ka õnnestub. Võidab surnuid, hävitab kuningaid.
Või peaks tegelasele sügavust andma see ema ja venna kaotusvalu
segatuna isaarmastuse puudumisega? Või siis See värk põhjustaski
peategelase infantiilse ja psühhopaatilise suhte ümbritsevaga?
Romaan ise on ehk tulevikumaailmast,
mis moodustunud peale apokalüptilist katastroofi (1111 aastat
tagasi?) mingiks keskajalaadsete riigikeste võitlevaks mülkaks. On
ammud ja mõõgad ning säilinud raamatute näol mälestus olnust,
niisamuti radioaktiivsete jäätmete lekkimine ja sellest põhjustatud
muteerumised. Natuke arusaamatuks jäi, kes siis veel need
supermängijad on ja mispidi need vana maailmaga seotud olla võivad.
Ei oskagi öelda, kas Lawrence'i
triloogia järgmist raamatut loeksin, kuidagi liialt hingetu värk.
“Jee, olen Jorg, jee, võimu nimel on kõik lubatud.” Võrdlemisi
üheülbaline, nagu.
“We learned about death in the kitchens too. We watched the cook turn live chickens to dead meat with a twist of his hands. We watched Ethel the Bread pluck the fat hens, leaving them naked in death, ready for gutting. You soon learn there's no elegance or dignity in death if you spend time in the castle kitchens. You learn how ugly it is, and how good it tastes.” (lk 121)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar