Hakka või arvama, et Belialsile sobib rohkem ulme kui fantaasia kirjutamine. Siinne tekst on kinnisest maailmast, mille asukad (vähemalt need, kellest siin juttu) ei oska neid ümbritsevat tehnilist kaadervärki õieti kasutada - aga kuidagi saavad hakkama, samas noormehed põlevad uudishimust, et mis küll õieti nende ümber on.
Loo peategelane on Eldor, kes on põgenenud oma hooldajate juurest (vanemaid siin ei eksisteeri), kui suundus alumise tasandi metsikusse (õigemini - hooldamata?) eluolusse, et saada vastuseid teda painavatele küsimustele. No seal ja sealsete asukatega ta siis natuke seikleb.
Autor jätab täpsustamata (või ei pannud ma tähele), millises kinnises maailmas see toimub. Ehk on see Maal asuv tasandite süsteem. Ehk on see põlvkonnalaev, mille asukad on kaotanud aegade jooksul oma algse fookuse ja laev ehk jätkab teekonda oma sihtpunkti … või siis mitte. Mingi osa tehnikast on töövõimeline, aga vähemalt selle tasandi asukad oskavad vaid huupi mõnd kasutada … või siis mitte.
Ja siis on veel see folkloorne kiht, mille need allmaailma asukad on omaks võtnud ja elukorralduse osaks muutnud. Miks on muidu ingliskeelsete käskudega juhitavas süsteemis korraga eesti folkloori õilmitsemine, jääb selgitamata - ehk mingi kooliprogramm jäi veel viimati tööle?
Ehk peaks seda teksti võrdlema looga “Kübeke elutervet vihkamist”; häguse mälestuse järgi võiks neil olla sarnane meeleolu. Või siis mitte. Igal juhul - tekst, mis võiks pakkuda lugejale fantaasialendu, et selle tausta endale kuidagi paika panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar